Kuigi mõni päev kohe algab kehvasti ja mõtted eesolevale ei sunni aju ega keha säravatele mõtetele ja tegudele, on minu viimase aja päevad näidanud, et lõppeda võivad need üsnagi hästi. Lihtsalt tuleb end tunda ja ära märgata see kriitiline koht ning tõmmata pidurit. Ehk teisisõnu, et siin hullumeelses maailmas mingilgi määral tervet mõistust säilitada, tuleb end märgata.
Näiteks reedel hakkas juhe täitsa kokku jooksma, sest tiheda liiklusega maanteel jäi paarsada närvilist kilomeetrit selja taha, mõned kiired asjad olid ajada ja õhtul ees oodanud sündmus paari aasta vanusele traditsioonile toetudes sugugi ei vaimustanud.
Lasin oma vingul veidi tulla, kuid siis sain ise aru, kui nõme ma olen. Et mida ma vingun. See ei vii kuhugi, see ei aita midagi muuta ja üldse.
Võtsin hoopis ahistavad kingad jalast, tegin suure tassi head kohvi ja püüdsin leida paremaid killukesi enda ümbert. Ja leidsingi!
Ja nii läks ka õhtune sünnipäev üsna kenasti. Taas sai nähtud inimesi, keda umbes kord või kaks aastas näeb ja ka neid, keda näeb tihedamini, kuid kellega kohtumine on peaaegu alati puhas rõõm. Sai kuuldud igasuguseid uudiseid ja arvamusi. Rõõmustatud, et mu ümber on palju inimesi, kes alustavad tuleval aastal viiekümnendate teed. Mina olen ju alles neljakümnendate alguses Ja lõpuks isegi leitud inimene, kes ometi kord ei tahtnud traditsioonilisse hommikuao kõrtsi putkata, vaid oli nõus mind viima Levist välja. Sel hetkel tundus, et olen oma tutvusringkonnas viimane inimene, kes seal käinud ei ole. Hiljem muidugi selgus, et neid on veel
Aga mulle Levist väljas väga meeldis. See oli isegi parem kui Zavood. Seal oli ruumi rohkem ja seal oli mõeldud ka tantsimisele. Ja muusikavalik soojendas südant ja inimesed olid ilusad ja head. Üllataval kombel – või siis ka mitte – oli seal päris palju tuttavaid. Ja isegi uksetaguse turvamees oli hoolimata oma näilisest (või tegelikust?) karmusest üks sooja südamega tegelane.
Ja kokkuvõtteks kujunes sellest reedest üks mõnus päev, kuigi õppetund, et pealinnas ei tohi istuda igasse suvalisse taksosse, tuletas end mulle taas meelde. Õnneks ei olnud see seekord päris minu isiklik õppetund ja õnneks oskan ma juba õppida ka teiste vigadest.
Laupäev algas samuti kehvasti – just siis ilmnesid autol probleemid, miks ma nüüd mutrivõtmega ringi käin. Veelgi enam, sellel hetkel oli aku täitsa tühi ja ahastus suur. Õnneks pani äi auto juhtmetega käima ja siis tuli lakkamatult ümbruskonnas aku täitmiseks tiirutada. Paigas aga, kus on meri ja meri ja meri, ei ole see keeruline. Hiljem tegime paar pikematki tiiru, keskendudes üsna tormisele merele, kuid nautides ka Pirita jõge ja kloostrit. Ja veel hiljem läksin ma väsinult oma armsate Ketsi ja Kertsiga kohtuma ning see koos oma mojitode ja itsitamisega oli üks ütlemata värskendav ja tore kokkusaamine (mis siis, et särav naine nägi väsinud ja õnnetu välja ). Ilmselt tuleb pealinna tihedamini sattuda Ja tütarlaste esitatud jõululaulud tuletasid meelde, et kaugel need päris pühad enam. Mulle ju teadupoolest see pühadeaeg meeldib. Ja õhtu tõi teele veel ühe toreda kohtumise ja siis oleks tahtnud öelda, et kaunis-hetk-oh-viibi-veel, kuid ma ei teinud seda. Sest hetked viibivad ja püsivad ainult muinasjuttudes. Vist.
Pühapäevgi algas pigem kehvasti – väljas oli tõusnud torm ja vihm ja plaanitud jalutuskäik lastega jäi ära. Ja siis hakkasid kuklas tiksuma eesootavad närvilised töökohustused, mis ei lasknud olukorda kuidagi nautida. Aga toimetaja kallistus ja heatahtlik suhtumine, ootamatult sülle langenud hea fotograaf ning õnnelikud asjaolude kokkusattumised lõpetasid sellegi päeva pigem hästi kui halvasti.
Vaatame siis, mida toovad järgmised päevad, kuid kindel on see, et igatahes saab ka endast õppida.
