Mina - parim kümnevõistleja!!!

Kui te arvate, et see on mingi niisama kõrvits, siis te eksite täiega.
See on auhind parimale kümnevõistlejale.
Ja parim kümnevõistleja - üllatus, üllatus - see olen mina.
Kümnevõistlus ise toimus Noarootsi poolsaarel Einbi külas möödunud laupäeval.
Koht oli süperhüperlahe - täitsa maailma ääre peal. Isegi kured lendasid sellest kohast aina üle, sest kesse ikka maailma ääre peal kõlkuda tahab. Ja meri, meri oli seal imeline ja Vormsi saar paistis ka täitsa kätte ära...



Ja võistlused olid ausad - nõudsid osavust, täpsust, rahulikku meelt ja mängude nautimist. Ega mingid jõu- ja kiirusnumbrid oleks minus tsempionit ju teinudki :) aga ürituse peakorraldaja, U., oli teinud tõsist kodutööd ja pakkus nii kõigile osalejaile lõõgastava laupäeva ja on ise ka aind kiidusõnu väärt.

Lõpetuseks siis ka üks pilt mängudel osalejaist kesk põnevaid hetki:

Tahan...

... mujale.

Homme saan.

:)

Mõttetera

Kui ei karda, ei saa hiljem ka vapper olla.

Autosõidumuusika

Täna avastasin huvitava asja. Sõites taksos, häirib mind vägagi miski pealetükkiv ja agressiivne bumm-bumm muusika.
Ise autoroolis olles ei pruugi ma täpselt sama muusikat aga tähelegi panna, sest liikluse jälgimisega on niipalju tegemist.
Täna meenus mulle autoroolis olles aga taas, kui hea laul on Orumetsa "Hüvasti, Maria!". :) Need tunded, siirus ja kogu power, mis laulust õhkub. Mis ei ole tegelikult ju üdini positiivne. Aga sõnum ja tunded on laulus olemas.
Samal ajal üks teine laulja oma lauludega (ma parem teda ei nimeta, kuna ta on veel täitsa elu ja tervise juures ja käib kontsertegi andmas) ei meeldi mulle kohe enam üldse. Kuigi just tema oli see, kelle hääl täitis lapsepõlves meie elamise.
Aga mõne aja eest viibisin temaga koos seltskonnas. Hallipäine ja pealtnäha soliidne mees (peaaegu lapsepõlveiidol ju ikkagi!) osutus labaseks naistekütiks. Ja ka pisut elus kibestunud inimeseks. Ja iga kord kui ma teda raadios Elmar laulmas kuulen, tahan automaatselt raadiojaama vahetada. Täna ei vahetanud, vaid mõtlesin just neid mõtteid. aga enamasti küll.

Sügiseselt

Eile algas sügis. Imeilusa ilma ja lehtede langemisega.
Ja tuju ja olemine on ka väga sügisene.
Lihtsalt.

Vanutaja

Täna juhatas mu kolleeg mu vabatehnikas vanutatud sallide maailma. Õigupoolest andis mõned lingid ja rääkis sellest ja juba olin ma nakatunud.
Ja seadsin sammud Abakhani villaloori ja heiet ostma.
Protsess ise oli väga põnev. Esimene tegu läks untsu - ilmselt kasutasin liiga kõrget temperatuuri pesimasinas.
Teine tegu oli juba rahuldav, kuid salli sisse jäid mõned augud.
Homme tuleb ilmselt veel poes käia ja õhtul uus proovimine ette võtta. Sest tehnika on põnev ja lihtne. Ja tahtmine midagi põnevat teha suur.

Esimene sügismüts

Täna sai valmis minu esimene oma kätega tehtud sügismüts. Tütrele.

Romantik. Täiega.

You are a Total Romantic

For you, love is like a fairy tale. Or magic. Or a Meg Ryan movie. Problem is, you sort of want all three. You bring the spark in the relationship In turn, you expect your guy to keep the fire burning Not a bad deal, as long as you find the right Prince.

Are You a Romantic or Realistic Girl?

Hurda süles on hea :)

Reede õhtul tegime lastega jalutuskäigu linnas. See tähendab, et mina jalutasin ja lapsed sõitsid oma ratastega, millest nad juba ongi tegelikult välja kasvanud. Aga veidi kannatab veel sõita.
Käisime aga kesklinnas ja Kassitoomel. Viimane oli paik, kus me ju peaaegu et elasime, kui lapsed väikesed ja ilmad ilusad olid. Tilluke korter Veski tänaval andis Kassitoomel aja veetmiseks suurepärase eelise, lisaks on seal tõesti tore. Nüüd on veel toredam, sest sinna on pandud kiiktoolid. Aga halb on see, et Veski klubi õu on kinni. Veel vähem kui kümme aastat tagasi sai sealt mõnusalt läbi jalutada ja seegi oli väga vahva.
Edasi suundusime Hurda parki. Mis ühikas elades oli ju peaaegu et meie kodupark. Mälestussambale lähenedes tähendas Sigrid: "Mõtle, ja mõned on nii lollid, et ronivad sinna raamatu peale."
Pidin tunnistama, et minagi olen roninud. Koos Kärdi ja Anne ja Heljaga. Ja isegi mitu korda :) Küllap seal tore oli, miks me muidu seda mitu korda tegime.
Seepeale arvas Sigrid, et ega need ronijad nii lollid ole ühtigi. Ja et nüüd ronivad nemad ka.
Siimul, kellest siin ka pilt on juures, tuli hiiglasliku Hurda sülle ronimine kordades lihtsamini välja kui Sigridil. Aga hakkama said mõlemad.
Ja lahe oli see, et rattasõidu tõttu olid neil ju kiivrid peas. Ja vahepeal möödusid meist vanainimesed, kes omavahel ahastasid, et mõtle, tänapäeval peavadki lapsed niiviisi tänavatel kiivritega liikuma... et mis aeg see küll on, aru ei saa...
:)
Aga nüüd mälumänguküsimus kõigile Hurda süles istunuile: Mis on kirjutatud tema käes olevasse raamatusse?

Väikesed mäletajad

Siim avastas ükspäev, et tal on jalas väärt sokid. Kui ta neid kannab, siis meenuvad talle Muhumaa ja Põlgaste. Nendes paikades tema sokid valmisid.
Sigrid vaatas üle oma jalanõusid. Ühte paari proovides lausus ta endamisi: "Mõtle, need kingad on näinud isegi laulupidu. Need panengi kooli jalga."

Polegi lootusetu

Eile võtsin pärast paaripäevast põdemist ja proovisin I.-le helistada hotelli tavatelefonile - see on kõigist olemasolevatest variantidest kõige soodsam.
Kõige rohkem olin ma mures selle pärast, kas ma suudan administraatorile end selgeks teha, vene keeles see tähendab.
Kirjutasin vajaliku lause ühendamise kohta endale lausa paberile, et kriisiolukorras mitte pead kaotada. Veerisin selle talle ühe hingetõmbega ette. Ja - saingi ühendust :)

Vanadest meestest, vol.2

Selle eaka taadiga kohtumine tegi mulle väga palju rõõmu. Ja pani mõtlema elu üle.
Sellel taadil on 102-aastasena elujõudu ja tegemist rohkem, kui pooltel kuuekümnestel. Ilmselt rohkem kui paljudel kolmekümnestelgi :)
Tema mõte ja jutt voolavad selgelt ja ladusalt, ainult kõrvakuulmine on veidi kõvem. Aga mitte väga.
Tema tegemistest võiks kuulata tunde, sest detailide ja olukordade kirjeldamisoskus on kadestamist väärt. (Näide: "Ja siis ligines mulle keegi selja tagant ja pani oma käe minu pahemale õlale. Tahtsin tõusta, kuid ta ütles: "Istu, istu.") Tema jutte kuulates õnnestub kuulajal mõelda end aega, mis paljudele tundub dinosauruste kanti jäävat - kahekümnendatesse-kolmekümnendatesse. Ta mäletab papa Tõnissoni ennast :) - mina olen Tõnissonist lugenud vaid raamatutest.
Tema päevad on tegemisi täis, eriti siis, kui on kütteperiood. Siis on vaja ju tuba soojaks saada. Muul ajal loeb ta palju (ajalehte ja raamatuidki) ja suhtleb. Ja püüab ise hakkama saada. Ja muide, ajalehte loeb ta vähemalt kaks tundi. Aga selle ajaga jõuab ta vaid pealkirjad ja sisututvustused läbi töötada. Terve lehe läbilugemiseks tuleks võtta päev. Kellel seda aega aga niipalju on?
Selline elujõus taat peaks olema eeskujuks kõigile noortele. Ja ilmselt on siin võlusõnaks aktiivne elu ja pidev vaimu teritamine. Olen juba ammu saanud erinevates projektides tegeledes aru, et eaka inimese elu kvaliteedi määrab see, kuidas ta on seda vananemist ette valmistanud: kas tal on hobisid, kas ta huvitub ümbritsevast ja millised on tema suhted.
Ja meenutas mulle minu enda küla taati. Kes paar päeva enne saja aastaseks saamist oli võtnud ette retke läbi lumetuisu nelja kilomeetri kaugusel asuvasse poodi. Et osta leiba ja piduliku õhtu puhul kaks õlut. Samal ajal poodi sattudes veensime teda emaga tükk aega auto peale tulema, mitte jala tagasi minema. Hiljem leidsime tagaistmelt ühe kahest ostetud õllest – see oli sinna poetatud tänutäheks.
Need taadid on andnud mulle teooriast saadud teadmistele elusa kinnituse.

Kole öö

Tänane öö oli kole. Lisaks sellele, et nägin unes igasugu jaburdusi, sealhulgas ka ühte riigikogu liiget, kukkus kass akna pealt alla.
Meil on nimelt selline kass, kes meie esimesel korrusel asuvast korterist liigub sisse-välja nagu ise tahab. Tahab õue - küsib ja läheb aknast, tahab tuppa - küsib akna taga ja tuleb.
Kusjuures, jah, ma tean küll, et linnas ei tohi kasse üksi välja lasta. Aga meil on selline turvaline majatagune ja lisaks on kassil ka oma käimised. Ma ei usu, et ta oleks eriti õnnelik, kui peaks õues jalutama vaid paela otsas peremehe kõrval kõlkudes.
Täna öösel läks tal aga midagi valesti ja ta kukkus aknaservalt alla. Mina ärkasin hirmsa kolina ja näugumise peale. Päris õudne oli. Aga katsusin ta öösel igalt poolt läbi - paistis terve olema. Ja nüüd päeval on ka paar korda sisse-välja liikunud.
Aga kuidagi tõsisem paistab teine. Ja magab palju. Seega peame teda jälgima.
Jube tunne on aga ikkagi sees ja see öine hääl kõlaks justkui ikkagi kõrvus.

Neljapäeva õhtul hiljem: kassiga on kõik korras. Jookseb lõnga järgi, lööb nurru ja suhtleb nagu ennegi.

Punane sügis

Selline sügisekuulutaja on minu akna all. Teised puud on veel rohelised, kuid tema juba punetab. "Varsti saab lehememme teha," rõõmustas täna mu tõbine poeg.
Tõbised ja pisikeses palavikus oleme endiselt kõik.
Ja Venemaal on ka rahutud ajad. Valitsus astus ju tagasi.
Ja väljas hakkab vihmutama.
Õnneks on akna all hallusele lisaks ka tükike punast.

Vanadest meestest, vol. 1

Üle-eelmises postituses, mis on tehtud pühapäeval, nagu mitu viimast ja nagu ilmselt ka see tänane (mina ei tea, mis mu bloggeril häda on, aga pühapäev on ju tegelikult ilus päev), lubasin kirjutada vaadest meestest. Õigupoolest on neid kaks, kes on viimasel ajal mu hinge puudutanud. Üritan nendest kirjutada kordamööda.

Esimene, ehkki kohtumiste järjekorras teine, on Paul Saar. Tartlastele peaks ta kõige rohkem tuttav olema Rukkilille monumendi järgi, mis hiljaaegu Riia-Pepleri nurgalt veidi eemale maavalitsuse ja vana Pepleri ühika vahele puude alla teisaldatud sai.
Mina kohtusin Pauliga nüüd juba üle aasta tagasi, tema pärast helistas mulle üks sotsiaaltöötaja.
Paulil on kaasasündinud tervisehäda, mistõttu tema liigesed on muundunud. Tollal oli tema auto, mis mehele oli tegelikult kui ratastool, otsi andmas ja uue ostmiseks polnud mingitki võimalust. Selliste lugude kirjutamine on alati noateral käimine ja mitmed lood olen ma jätnud ka kirjutamata. Aga Pauli vastu tekkis koheselt suur sümpaatia. Ja tunne, et asi on seda väärt.
Oligi. Üks mees, kes tegeleb mitte väga populaarsel ametialal, ostis Paulilt selle loo peale paar suurt maali ja Paul sai endale uue neljarattalise sõbra - volkswageni. Mis teenis teda truult ja muretult tervelt aasta, kui Pauli tabas uus häda - üks kole haigus. Millest paranemine on võimalik, kuid aeganõudev. Ja kõigil see ei õnnestu.
Aga Paul on lootusrikas, selgus, kui ma tal mõne päeva eest külas käisin. Ta on küll söönud üle 800 tableti ja ees oootavad teised raviviisid, kuid tahet selles heasüdamlikus ja omapärase huumorisoonega mehes on. "Kaks aastat veel pensinonini ja siin ma nüüd siis olen," itsitas ta voodiveerelt.
See haigus on teda ka muutnud. Varem aktiivne mees lamas minu külaskäigupäeval näiteks voodis. Et koguda jõudu järgmisel päeval aset leidva arstivisiidi tarvis.
Paulile annab jõudu tema looming. Ja selle loomine. Praegu saab tema näitust vaadata, muide, Tartu lastekunstikooli galeriis Tiigi tänaval. Täitsa tasuta.
See näitus sai ka alguse kahest haiglavoodis sündinud akvarellist. Ja haigla olnud kole koht.
Tema akvarellides on sees omamoodi hingus. Ja näitusel lustakas pealkiri. "Jooga-Jazz". "Ma sain hiljuti muusikakeskuse omanikuks ja siis on toodud mulle igasuguseid plaate. Mingisugust jazz-meditatsiooni kuulates mul selle olendi mõte pähe tuligi," muheles ta jutuajamise käigus.
See tähendab siis, et see tegelane Jooga-Jazz on ka pildile püütud.
Aga valdavalt on tema tööd mälupildid elu jooksul nähtud maastikest. Sest Paul on väga-väga armastanud koos oma õpilastega looduses ringi käia ja seda jäädvustada. Nüüd, juba talvest saati, ei ole ta seda saanud. Maastikud on aga tema sees ja suvega on ta loonud üle 50 akvarelli.
Paulil ei ole lähedasi. Aga tal on palju häid sõpru.
Mõtlesin, et proovin ka Pauli veidi aidata. Kirjutada mõne projekti ja proovida leida näitusepaiku ka Tartust kaugemal, et mehele veel rohkem jõudu haigusega toimetulekuks anda. Sest iga lootuskiir muudab tuleviku valgemaks.
Siis saab Paul jälle muretult sõita oma autoga ja jagada oma heasüdamlikkust ja soojust ka õpilastele. Nad on õnnelikud, et neid on just Paul õpetanud.
Ka kavandab Paul oma tillukese Tähtvere korteri kööki dussinurga ehitust. Sest saunas ta enam käia ei tohi. Sellest ehitusest suure osa maksab kinni linnavalitsus, kuid kolmandik on ikka vaja endal maksta. Kui õnnestuks taas mõned tööd müüa, ei peaks selle pärast muretsema. Ja saaks ennast ikka pärast rasket päeva pesta.

Mis aga kõige olulisem, on see, et Paulil silmad säravad. Hoolimata vintsutustest ja haigustest. Aga nii vist heade inimestega ongi.

Tõbila

Võrreldes eilsega läks kõik veel rohkem teisiti, kui oleks tahtnud.
Nimelt jäin ise ka tõbiseks. Selline peavalu ja palavik ja niru olemine. Ja kummaline, et isegi järgiproovitud ravimid peavalu vastu ei aita. Ainult silmad kinni lamamine. Ja seda ju kaua ei jaksa.
Vahepeal tegin oma tõbistele lastele ka magustoitu - õunakettaid taignas - mille retsepti leidsin Elsa blogist.
Nämmad!

Kvaliteetne õhtu

Siis, kui oled ka argipäeval kodus, on paljude asjade jaoks palju rohkem aega.
Täna on meil selline minu lapsepõlvehõnguline õhtu - potis aurab õunakissell (aitäh, J toormaterjali eest) ja selle kõrval ootab söömist kihiline mannapuder. Just selline magustoit oli kunagi üks minu lemmikuid :)
Ja koos lastega askeldada ja jutelda on ütlemata mõnus. Ja kuskile ei ole kiiret - kuhu sa ikka haigete laste kõrvalt kiirustad.
Lisaks on lapsed head killumehed ka. Endiselt.
Enne andsin neile palavikualandajat ja Siim seadis end oma MP3 mängijaga teki alla. Küsisin, et mida sa seal nüüd teed, sain vastuseks: "Kuulan kvaliteetmuusikat."
Tema viimaste päevade lemmiklood on "Sweet home Alabama" Led Zeppelini esituses ja "Fortunate son" Cleerdence Clearwater Revival esituses. Viimasest loost ei teadnud ma varem midagi. Kuid nüüd tean.
Ja siis mõtlesin oma vanade meeste peale. Nende, kellega ma viimasel ajal kohtunud olen. Aga neist juba järgmises postituses, ehk täna hilisõhtul.
Aga kuupäevad on minu blogis täitsa untsus. Mina ei tea kuidas.

Vävripakk käes!

Täna pidi kõik olema teisiti. Aga juba eile õhtul, kui üks laps lihtsalt halba enesetunnet kurtis ja teisele kaenla alla torgatud kraadiklaas palavikku näitas, hakkasid plaanid vett vedama.
Sekka veel öö otsa põdemist - minna tööle, või mitte. Aga et hommikulgi oli mõlema lapse kraadiklaas üle 37 ja pereisa Venemaa avarustes, otsustasin südamerahuks koju jääda. Ilmselt pean hommegi olema, sest temperatuur ei taha langeda. Püüan lihtsalt veidi kodus tööd teha.
Ja kummaline on see, et ühekorraga olid mu armsad kaksikud haiged vist kunagi imikupõlves. Igatahes ei mäleta seda aega.
Aga et kogu päev mokka ei läheks, otsustasin lõunaajal teha kiire käigu kesklinna. Lootsin veel, et saan veerand tunniga oma oodatud paki kätte, kuid võta näpust! Nagu kiuste oli sel lõunapausil minu ees 12 inimesest koosnev järjekord ning pakilettides töötas vaid 1 inimene. Õnneks lisandusid neile veel teine ja kolmaski ja nii ma jõudsin oma paki ära oodata. Kuid - tunnistan pattu - vahepeal jooksin postkontori uksest välja ja nihutasin oma parkimise alguseaega 5 min võrra edasi. Esimest korda elus. See ei olnud hea tunne ja ma loodan, et ma seda enam kunagi tegema ei pea.
Aga neid vintsutusi kroonis imeline punane pakk, mis tuli Tallinnast Helenilt koos vabanduskirjaga. Ma ise jätsin oma paki saatmise ju ka viimasele minutile, sestap oli see kõik täiesti õigeaegne! Aitäh, Sulle, Helen! Kindlasti leiab kogu paki sisu rakendust. Panen pildi ka siia üles - küpsised, muide, läksid pärast pildistamist kohe käiku. Lapsed tundsid pakist sama suurt rõõmu kui mina. Ja sellist kumminiiti oleksin ma pidanud homme ostma minema, tütre põlvikute jaoks :) Ja kõik muu on ka ainult ülivõrdes, mu tütreke hakkas juba planeerima, mis värvi ma järgmine kord võiksin eelistada :)

Igatahes võiks järgmine vahetus juba alata!

Minu tehtud pakist saab lugeda aga siit .

Maailma lahedaimad lapsed

Üleeile maale ja eile hilisõhtul sealt tagasi sõites veendusin veelkord, et mul on maailma lahedaimad lapsed.
Sigrid näiteks jagas mulle hiljuti sünnipäevaks saadud raamatu toel õpetusi, kuidas eksamiks valmistuda. Üks põhilisi nippe oli see, et tuleb valida õige suurusega rinnahoidja. Sest muidu ei saa eksami ajal keskenduda, vaid tuleb muudkui õlapaela küünarvarrelt tagasi lükata.
Siis selgus, et Siim on otsustanud saksa keelt õppima hakata. Esimesel võimalusel. Sigrid veel täpselt ei tea, mis keelt ta lisaks inglise ja eesti keelele õppida tahaks. Kindel on aga see, et kunagi teeb ta oma ratsatalu ja seal on keeleoskust tarvis. Siim lubas talle oma saksa keelega appi minna, et siis Sigrid võib vabalt õppida midagi muud - vene või jaapani keelt näiteks. Jaapani keele kasuks rääkivat ka see, et kui koolis midagi unstu läheb, saab jaapani keeles vanduda ja õpetajad ei saa midagi aru.
Homme lähevad mu maailma lahedaimad lapsed aga jälle kooli. Kus tänavu on kuidagi palju õppida, vähemalt algatuseks. Ja ilmselt ainult hullemaks läheb.

Sügis

Pikaks on kujunenud vahe blogimaailmas enda tegemistest märku andmisel, kuid seda saabunud sügist on minu jaoks kuidagi liiga palju.
Aga vahepeal on läinud lapsed kooli, ise olen tööl olemisega juba kohanenud (eks puhkusest ole juba aega möödas ka).
Ja eile võeti maal kartult, mis on kindel märk, et ees ootavad veel porised paduvihmailmad. Praegu on aga öökülmad ja muu siuke jama, mis kisuvad nina vesiseks ja üldse. Kurk on mul ju ka valus.
Kuigi mina eile kartult ei võtnud, arvestades mu lisandunud tervisehädasid. Selle asemel tegin tervisele sobivamat tööd - käisin ehituspoes, värvisin maja ja aknaümbruseid jms. Ühesõnaga - päev täis pikka ja ohtrat tööd.
Eile pidin Tartusse aga tagasi sõitma, sest I. läks Moskvasse ja meil lasti torudesse vett ja nüüd pean immitsevaid keermekohti jälgima. Üks nagu lõpetas tilkumise ära, kuid teisega on veel mure. Ilmselt pean homme sõber K.-d paluma, et ta asja üle vaataks. Seda enam, et eelmine aasta oli täpselt sama kamm ja K teadis täpselt, mis tegi.
Ja homme saan kätte oma värvipaki.
Ja ehk nüüd võtan end kokku ja panen siia ka rohkem ridasid kirja.