Aitähhid ja komplimendid

Mäletan mõnetist kohmetustunnet paari nädala eest.
Töölaual helises telefon, teisel pool otsas ühe toidukoha rõõmus juht. Helistas mulle, et öelda lihtsalt aitäh. Et pärast minu arvustust nende toidukoha kohta on neil neli korda rohkem kliente ja üldse läinud kohe paremini.
See siiras tänu ja rõõm oli nii ootamatu, et ma ei osanud esimese hooga kohe midagi kosta. Tummaks võttis.
Aga hiljem olin ka ise rõõmus. Üks väike aitäh võib anda tegemistele teistsuguse meki ja tuju teeb heaks igatahes.
Pärast seda on mulle veel mitu korda helistatud ja aitäh öeldud. Ja see on nii tore, et inimesed ei helista vaid sellepärast, et sõimata, et julgetakse öelda ka head.
Sellega seoses meenus mulle ka jutuajamine ühe soliidse daamiga. Nimelt väitis ta, et paljud inimesed ei oska end hinnata ja pead püsti hoida. Et endale tõmmatakse liiga lihtsalt vesi peale.
Näide: "Oi, sul on nii ilus kostüüm, see sobib sulle hästi!" - "Oi, mis sa nüüd, see on ju nii vana, kolm aastat tagasi juba õmmeldud."
Või teine: "Oi, su soeng on täna nii kena, sa oled kohe poole säravam!" - "Ah, mis sa nüüd, pesin lihtsalt pea puhtaks."
:)
Täiesti levinud ja sagedased jutukatked igapäevaolmest, eksole.
Pärast seda ei ole vähemalt mina ise enda puhtale peale või ämma mitu aastat tagasi õmmeldud pluusile tähelepanu tõmmanud. Lihtsalt aitäh või naeratus ajavad ka asja ära.
Ja väärikus jääb alles nii komplimendi tegijale kui saajale.

Noored ja vanad

Siin pildil on kõrvuti minu isapoolse suguvõsa peaaegu kõige noorem (üks pisike tüdrukutirts on alles mõne kuune, see noorhärra saab loetud päevade pärast kahe aastaseks) ja kõige vanem (juba tervelt ühe päeva 76 aastane) inimene.

Pühapäeva õhtul päevaseid pildimuljeid sirvides hakkasid mu peas üha ja enam keerlema mõtted teemal vanad ja noored.

Või eelkõige siis see, kui erinev on maailma tajumise ja tundmise viis. Mäletan ise, et kui sain kuue aastaseks ja minu emal sadas veerandsada, siis olin raudselt kindel, et mina nii vanaks ei ela. Et nii vanad inimesed on ikka kolevägavanad - vahepeal tuleb tuumasõda ja kõik muu kole.

Praegu mulle tundub, et vana saab inimene olla hingelt. Mõni mu eakaaslane on kohe nii vana, et mingit mõistlikku juttu ei saa ajadagi. Mõni pealt viiekümnene on saanud aga väga omaks ja armsaks, nii et suheldes tuleb endale aegajalt meelde tuletada, et tegu on ikkagi elukogenud inimesega:)

Mina arvan, et 76 aastasel inimesel on aega veel elada küll. Veelgi enam, ka pealt kaheksakümnesel on aega elada küll, kuigi siis ilmselt juba omandab iga päev kulla hinna.

Minu küla peagi sajandivanuseks saav onkel näiteks käis jala nelja kilomeetri kaugusel poes ja oli siiralt rõõmus, et seda teha sai:)

Tema näitel teangi, et oluline on lihtsalt iga päeva elada. Nautides ja rõõmustades. Jätkuks vaid tarkust selleks.

Aga minu 9-aastane tütar ütles täna 17-aastase noore inimese kohta: "Nii vana..."

See on siiski olemas :)

Täna rääkisin telefonis ühe oma noore tuttavaga, kes täiesti loomulikus kontekstis kasutas sõna tšillima. Olen isegi proovinud seda mõnikord kasutada, kuid ma ei ole kunagi tundnud, et see oleks päris minu oma sõna.
Aga täna sain aru, et see sõna on tõesti olemas:)
Ju siis on igale sõnalegi oma ja õige omanik.

Kadripäev

Siin on nüüd hetkeke eilsest kadriõhtust, mil lapsed koos oma klassikaaslase A ja turvamehest emaga (loe: minuga) tegid taas ühe tiiru. Ja lapsed jäid väga rahule! Seekord lasti rohkematesse kohtadesse sisse ja kommi kogunes kotti ikka rohkesti. Ja 100 krooni ja 5 eurot :D
Aga eks nad olid selle ära ka teeninud, sest kurja emana ei lubanud ma juba mardipäeval minna mütsiga lööma ja nii oli neil eilegi ikka korralik kava ette valmistatud ja rahvaviisid huulil.

Tänane hommik algas aga taas tõdemusega - ma lihtsalt ei jaksa hommikul ärgata! Kui juba üleval olen, on ok, aga just see üles tõusmise moment... Ja juba nädal aega on nii.
Jõudsin siiski autismiteemalisele konverentsile õigeaegselt ja kohtusin seal taas põnevate inimestega. Kellega mitte kohtudes oleksin paljust ilma jäänud.
Ja õhtul õnnestus mul sattuda veel pisikesele ehete näitus-müügi avamisele kaubamaja III korrusel E-Kunstisalongis ja armuda ühte imelisse Raili Vinni loodud kaelaehtesse pealkirjaga "Punane ja must". Seda näeb ka siin - see vasakpoolne. Et ehe on üle 10 aasta vana ja käinud ka arvukatel näitustel, on ka selle hind vastav - veidi alla 9000 krooni. :)

Ja homme lähen oma vanaema juurde. Sünnipäevale. Veidi valusale lapsepõlvemaale.

Heade mõtete linn

Esmaspäeval sai politsei teate, et Tartus Raekoja platsil Suudlevate Tudengite purskkaevu juures kõnnib kahtlane parukaga naine, kellel on käes heinad. Selgus, et 1963. aastal sündinud naine rõõmustas lähenevate jõulude üle ja tahtis seda kõigiga jagada, teatab Tartu politsei.

Tulge kõik Tartusse!

Täpe

Käisin ka koos lastega TÄPEl. Et pereüritus ja puha ja hariv pealegi.
Mina ei julgenud oma arvamust kujundada. Et mine sa tea. Aga lapsed kommenteerisid - igav. Eelmine aasta olla parem olnud.
Aga mis meile kõigile meelde jäi oli see, et sai korraks jälle füüsikahoone katusele (selle pildi tegin sealt:)) ja proovisime kolmanda korruse koridoris trikkesid.
Ja üks onu tegi lahedat teadusteatrit, rääkis tühjade ja täis anumate omadustest.

Udu

Sellist udu, nagu nägime täna Viljandisse sõites ja sealt tagasi tulles, pole tükk aega kohanudki. Emajõe suudmest üle sõites paistis vaid killuke jõge, Võrtsjärvest ei piiskagi.
Ja sellest oli kahju, sest Võrtsjärv muudab sellel maanteel liiklemise kuidagi mõnusaks - ma alati kohe ootan, millal ta ometi paistma hakkab.
Viljandi on aga pisike ja suhteliselt armas, kuigi täna seal tänavatel lonkides jõudsin veendumusele, et elada seal siiski ei tahaks. Vahepeal küll mängisin mõttega, et Viljandi võiks olla üks linnu, kus võiks elada... Võru ja Paide vastu näiteks pole mul endiselt midagi:)
Aga et udu sees sõita oli väsitav, magasin koju tagasi jõudes lausa paar tunnikest. Ja siis panime kokku internetipoest ostetud kappe - kvaliteedi ja muu kohta on mul öelda ikka mitu krõbedat sõna. Kuu aega peaks ootama ikka väga head kraami. Aga ei. Õnneks on üldmuljegi vähemalt enamvähem ok.

Leiutajateküla Lotte

Ahjaa - informatsioon tänaselt poodlemistiirult - Leiutajateküla Lotte video ja dvd on turgu paisatud! Lähengi seda nüüd vaatama.

Värvid

Olin juba harjunud, et värve napib. Et neid on peaaegu ainult mu maja ees pihlapuu otsas.
Aga võta näpust - täna üle Emajõe jalutades ei uskunud ma oma silmi!
Jõeveel sillerdas pruuni voolava vee pinnal sinisest sinisem sinetus.
Seda imetledes taipasin tõsta pilgu taeva poole - tõepoolest - hallide pilvede vahel sinetasid taevatükid. Nagu hõrgud ja magusad ema küpsetatud koogid. Nii ma seal kõlkusin, jõe ja taeva vahel, lummuses :)
Edasi oli samm kohe poole kergem.

Kontrastiderohke õhtu

Täna oli mul tõeliselt kontrastiderohke õhtu.

Ja kuigi hommikul tööle minnes kartsin, kas tõvest põdurana selle pika päeva vastu pean, olen praegu tervem kui siis - ilmselt eluterved emotsioonid aitasid.

Esmalt sattusime pimedate puhkpilliorkestri harjutamise manu. Aastakümneid vaoshoitud särtsakusega onklid kulunud moega ruumis pilli törtsutamas... See oli lihtsalt armas!
Teisalt sattusime ise tegemise lummusesse. Olen küll juba natukene sisse elanud tekstiilikunsti maailma, kuid soomlase Aino Kajaniemi graafilised gobeläänid lummasid mind jäägitult. Täiega. (Soovitan näitust kõigile.) Ja meie oma Aet Ollisaare värsked särtsakad vaibad särasid uhkelt selle kõige taustaks... See oli tõesti lummav!
Kolmandaks aga sattusime justkui filmi "Vaprad ja ilusad" tänapäevasesse varianti (ma vähemalt arvan nii, niipalju kui ma sellest filmist tean:)). Või siis vähemalt selle filmi püünepealsesse ossa - seal oli moodi ja pisuke kohalikku glamuurigi Catwalkis, homme avatava uue botique "Senso" rõivaste esitlusel... See oli särav, kuid soe!

Talveigatsus

Selles hallis linnas ringi jalutades tabas mind kohutav talveigatsus. Kuigi ma pole seda talve ju näinud rohkem, kui nädala eest võsas konnates ja nädalavahetusel mööda maanteed Toilasse sõites, olen veendunud, et tahan ja tahan teda.
Ja lumevalgust ja härmatist ja jäälilli - kõike mis temaga kaasas käib.
Ja jõule! Toilas oli termides lamamistoolide ruumi pandud klaasist akende ette elektriküünlad rippuma - see tekitas tõeliselt suursuguse tunde nii ruumis sees kui ka väljaspool maja.
Mis seal salata - jõulud on ju minu üks lemmikumaid aegu pikas aastaringis. Tahan juba Raekoja platsi särava kuusega ja tuledesäras KVÜÕA maja Riiamäel, samuti tuledesäras kirikut ja õhinat laste silmis...
Õnneks pole enam kaua oodata - see kõik on varsti käes!

Varsti küsin...

... nagu Puhh.

..."Puhh!" sosistas Notsu.
"Mis on?" küsis Puhh.
"Ei midagi" vastas Notsu ja võttis Puhhil käpast kinni!
"Lihtsalt tahtsin teada, et kas sa tõesti olemas oled!"...

Sest mõnda asja nagu ei usukski!

Laul

See laul on helisenud pikalt ja hakkab taas võimust koguma :)

Lilletest lilledest ajaviiteks

I am a Sunflower What Flower Are You?

Vat selline ma siis olengi, vähemalt selle testi järgi. Sõnadesse panduna: " When your friends think smile, they think of you. There is not a day that goes by that you can't find something good about the world and your fellow human."

Vähemalt tegi see tuju veidi päikeselisemaks :)

Romantik

Naljakas, et tabasin end täna tõdemuselt: kuigi praktilise elu sunnil asjalik, ei ole üks sinisilmne romantik minus veel surnud.
Või siis olen ma teda lihtsalt peitnud. Kuskile sügavale ja kaugele. Aga täna tuli ta jälle välja... :)
Jah, piisab vähesest, et tekitada ühele minusugusele mõnus olemine.
Lisaks tabasin end täna teiseltki mõttelt (tegelikult ma mõtlen ikka rohkem ka, kui kaks mõtet päevas, ausõna:)), et tahaks minna ülikooli ballile. Aga no ei ole see ju koht, kus üksi käiakse ja et ülejäänud pereliikmed pole ka huvitet ja et ühtegi teemakohast sõpra ka pole, tuleb ilmselt taas akna tagant kaeda, kuidas pidu lossis keeb.
Ilmselt tulebki mõne sõbra seest üles otsida tegelane, kes ei karda aegajalt enda seest välja lasta ülikonnastatud tegelane tantsu vihtuma:)

Vaimustus

On halbu asju ja kurbi tundeid, mis ajavad nutma. Aga nõustun Maire Aunastega tänases Postimehes, kus ta teatab, et teist inimest oleks kõrvale vaja rõõmude jagamiseks. "Muretseda võib ka üksi ja seda Aunaste oskab: mure on ka siis, kui ei tea, mille pärast muretseda."
Täpselt nagu minu pealt maha kirjutet:)
Sestap ma siia oma kahe päeva muret ja meelehärmi kirja ei pane, need ei kao veel kuhugi. Kahjuks.
Aga kümmekond minutit tagasi leidsin vahva muuvi. Tuju läks kohe heaks:) Lugu ise siis siin :)
(Jee, nüüd ma õppisin siin linkimise ka ära :):):))

Varatalve ilud

Tänu sellele, et võtsime ette põgusa külaskäigu haige jalaga J. juurde, saime oma lühi-linnalähedasel matkal osa varase talve ilu-imedest, mis kesklinnas elades jääks märkamata.

Või tegelikult - ei jää küll, sest silmad on meil lahti:) Aga siin on seda ilu oluliselt vähemal määral.

Ja see esimene hetk mingis suvalises võsas tuletas mulle meelde, et linnukesed hakkavad toitu tahtma ja pea need päkapikudki oma retki ei alusta... Kui ainult hea laps olla.

Tantsija

Nägin ükspäev taas seda sümpaatset naist.
Oli teine end pakkinud soojadesse riietesse - küllap on tervis taas alt vedamas. Ometi rääkis tema kadestamistväärt kehahoid ja väärikas kõnnak taas iseenese eest. Midagi jääb tantsijatele ju alati alles.

Taas läksid mõtted saatuse vingerpussidele. Et elad ja oled ning võibolla õnnelikultki, kuni tuleb mingi kole haigus. Mis keerab ju kõik pea peale - mõtted, elukorralduse ja teinekord suhtedki. Rääkimata tööst ja töökohast - paraku on väga palju tõbesid, mis ei lase teha õpitud ning armastatud tegemisi.
Tugevad on need, kes suudavad end kohandada nende vingerpussidega ning leida endale tegevuse, mis on vast sama hea kui endine. Paraku võib see kõik võtta aega aastaid ja kauemgi. Paraku võib teinekord olla juba hiljagi.

Ma ei tea, kui kaua on see naisterahvas oma tervisehädadega maadelnud. Tõttöelda pole ma teda ilmselt kunagi laval tantsimas näinudki. Kuid tema kirglikku lähenemist oma armastatud erialale imetlen andumusega. Küllap see kirglikkus on jätnud alles ka sädeme tema silmisse. Ja see on peamine.

Ööelu

Täna sattusin pärast I. kodust sünnipäevapidu Tartu ööellu. Uus (juba mõni kuu tegutsenud) ööklubi Maasikas tundus täitsa ontlik paik, eelkõige muusikavaliku suhtes. Aga ilmselt ikkagi 100 juhust 99 korral eelistaksin sinna minna koos isikliku meessoost sõbraga, et ei peaks kartma teksasärkidesse riietatud vuntsonusid.... :) Mitte et mul midagi nende vastu oleks, aga no pole minu maitse lihtsalt :D - lisaks pole ma ka miski ööklubis tutvuja. Mis teha, kui tagasihoidlikkus su üle valitseb.
Kuid see oli küll veider, et riietumise paigas pole ühtegi pingikest, kuhu oma kotti või jope alt välja ilmunud kampsi panna...:)
Pärast tegime koos M-ga veel pika tiiru kesklinnas ja hingasime värsket õhku.
Aga veidi kummastama paneb mind see, et kõik lustikohad siin Taaralinnas nii varakult suletakse - enamus paneb juba kell 2 oma uksed kinni. Nojaa - on ju ka Zavood (aga sinna ei mahtunud sisse, kui oleks mahtunud, poleks jälle välja saanud) ja Pool 6 (kuhu ma väga vabatahtlikult ei kipu) - aga ei ole sellist mõnusat kohta, kus tõesti öösel istet võtta ja jalga puhata. Järelikult mahub veel Tartus ööelu turule üks mõnus paik...

Ootamine

Mulle ei meeldi oodata. Kohe üldse ei meeldi.
Ootamine muudab mind ebakindlaks ja ärevaks.
Häda pärast elab ootuse üle, kui midagi ikka selle tagajärjel toimub.
Kurb on aga nende ootamisega, mis on oodatud justkui ilmaasjata.

Väsinud

Kas emad võivad väsida?
Ilmselt mitte.
Aga mina tunnen, et olen väsinud.
Ei jaksa enam remontida-küürida-keera ja muidu asjatada.
Ilmselt olen lihtsalt inimene.
Emadki on ju inimesed:)

Minu viimaste päevade ümin

Une kumin mu ümber, suve sumin mu põues.
Hull humalapuu üha kasvab me õues.
Hull humalapuu, tema all meie ase.
Mind su käed, sinu suu enam lahti ei lase.

Hull humalapuu, alt ülesse laine.
Olla jumala truu, olla lihtsalt su naine.

Ennast mähkida lasta hella humalavääti,
sinu pilkude all olla Jumala väeti.
Käia lõpuni tee sinu silmade kumal,
kaelas humalakee, olla tugev kui Jumal.

Hull humalapuu, alt ülesse laine.
Olla jumala truu, olla lihtsalt su naine.
(E.Niit/R.Rannap)

On´s see siis nii võimatu ümin???