Ootamatu sügis

Külm on! No kuradi, kuradi külm on!
Isegi nii külm, et nende sõnadega laulujoru ei taha ümiseda.
Selle asemel tõmbaks end kuskile sooja magamiskoti sisse kerra ja oleks. Nagu siil lehtede all või karu lumises koopas.
Ja mina veel täna jonnisin hommikul õue vaadates ja otsustasin soojadest riietest loobuda. Et suvi on ju veel. Ja see oli viga, sest nüüd on kurk kihelemas ja nina kahtlane.
Külmatunnet süvendab endiselt kehva meeleolu ja igasugused mured. Ma ei teagi, millal nendest lahti saab. Ehk tuleks ajalehtede lugemine lõpetada? (Nimelt märkis mu tütar täna, et tema küll ei saa aru, miks täiskasvanud ajalehti loevad. Nagu neil endil muresid vähe oleks.)
Õnneks on maailmas olemas vähemalt helgeid inimesi, kes jagavad sõnasoojust nii, et põues hakkabki leigem. Nagu näiteks üks minu vanadest õppejõududest. Kes on tõesti muhe ja armas inimene.
Ootamatult saabunud sügisega võitlemiseks küpsetasin täna aga sokolaadimuffineid. Selliseid tihkeid. Ja magusaid.

Aeg suureks saada

Täna sain järjekordse kurva uudise. Minu tütre klaveriõpetaja on otsustanud aasta koolist eemal olla. Mis iseenesest ei ole paha - õpetaja arengut silmas pidades on õppetööst vabad aastad, kui neid võimaldatakse, lausa teretulnud.
Aga Sigrid, kellel on olnud mitmeid kriise oma õpingutes ja kes on nendest üle saanud ka tänu imelisele õpetajale, muutus kurvaks. Loodame, et uus õpetaja suudab kurbuse pühkida ja innustada uutele võitudele.
Aga - see uudis ei oleks ming kurvastanud, kui ei oleks ridamisi neid varasemaid. Mis kõik on ühtepidi rõõmsad, kuid lastele jällegi mitte nii väga... Nimelt läheb ka nende maailma parim klassijuhataja peagi lapsepuhkusele (umbes kuu aja pärast) ja Siimu supertreener vähendas oma treeningukoormust ning asemele tuleb teine! Kui Siimu uus treener on otsapidi ka vana ja samuti lahe inimene, siis laste klassijuhataja lapsepuhkusele jäämise uudise järel nutsid mitmed lapsed õhtul kodus ja vanemadki muutusid üsnagi murelikuks. Sest laste esimene õpetaja on olnud selline, nagu üks ESIMENE ÕPETAJA olema peab. Seda ei saa mõne sõnaga kirjutadagi, seda peab tunnetama :)

Ilmselt ongi siis eesolev aasta see, mis valmistab lapsi ette suurekssaamiseks.

Aga veel enne seda üritame maha pidada ühe hilinenud sünnipäevapeo. Suvel sündinud laste traagika ju, tänavu proovime siis peo järelepidamist.

Kui soovid midagi erilist...

... siis laenuta endale mees. Siit. Meestelaenutusest.

Mina, Kentaur

Lootsin testi toel saada teada midagi head. Vaat mis välja tuli...

You Are a Centaur

In general, you are a very cautious and reserved person. However, you are also warm hearted, and you enjoy helping others in practical ways. You are a great teacher, and you are really good at helping people get their lives in order. You are very intuitive, and you go with your gut. You make good decisions easily.

What Mythological Creature Are You?

Otsisin lisa, sest kesseikka mäletab neid kaugeid aegu ja misse Kentaur siis täpselt on... Ja nädsis:
Kreeka mütoloogia tunneb lugupeetud õpetajat Chironi, kes oli kentaur - inimese keha ja peaga ning hobuse tagakehaga tegelane.
Antiikse uskumuse kohaselt ühendab kentaur eneses inimese mõistuse, filosoofia ja loomevõime ning looma instinktid ja tugevuse. Sümbolite keeles tähendab kentaur igikestvat tasakaaluotsingut intellekti ja instinktide vahel. Kristluses sümboliseerib kentaur hea ja kurja vahel heitlevat inimest.
Intellekt ja instinktid, hea ja kuri... Vastasseis on igavene, ent ilma üheta ei saaks välja paista teise sära. Seesama võitlus ja tasakaaluotsing läbib suurt osa kogu kirjandusest ja kunstist, mis aegade algusest kuni tänapäevani loodud on.
Kentauri võib vaadelda ka kui olendit, kes suudab hakkama saada nii maa kui ka õhu elemendiga. Jalad tihedalt maakamaral, pea tuuli trotsimas, lennukas oda ülespoole suunatud...

Asi läheb ikka järjest segasemaks. Ja enese leidmise lootus :)

Ei meeldi

Täna on olemine üle mitme päeva kuidagi kehva. Natuke füüsilise tervise poolest, rääkimata vaimust. Ja siis ongi paras panna kirja, et midagi nende augustite juures mulle ei meeldi.
Nimelt ei meeldi herilased, kes sügavas suvehakus meie maja prügikasti elama kolivad. Ja prügi välja viies seal alati kurjalt inimeste peale sumisevad.
Ei meeldi äädikakärbsed, kes jälle ei-tea-kust meie majapidamisi ründavad. Aga ma otsisin välja ühe eelmise aasta nupukese, mille ma kirjutasin. See asub siin. Teadmiseks J-le ja endale ja võibolla veel mõnele.
Ei meeldi noored, kes üle pika suve linna kogunenuna öösiti meie akna all asuvas lasteaias hängivad. Oleks siis, et lihtsalt hängivad - nad tarvitavad seal ka alkoholi ja nende hääl muutub öö ja alkoholiuimade süvenedes järjest valjumaks. Mõnikord teevad ka sigadusi. Lahtise aknaga magamine on tõeliselt piin.
Ei meeldi kirbud, kes ikka ja järjekindlalt just augustis meie suhteliselt vabalt ringirändava kassi kasukasse elama kolivad. Tuleb jälle võtta ette kassile ebameeldivad protseduurid ja talle karvakasukasse tõhusat rohtu panna. Aga see on tegelikult suhteliselt leebe tegevus näiteks rõveda puugi väljatõmbamise kõrval. Lapse hangitud spetsiaalsete tangide toel sain ma sellel suvel puugieemaldamisega ka hakkama.
Ei meeldi ka see, et hommikujaheduses tahaks varbad kinniseid kingi. Aaga päeval hakkavad jalad nende kinniste sees jälle lahtiseid igatsema. Ainult lahtiste kingadega käimine toob aga ninna nohu.
Kindlasti on veel asju, mis mulle augusti juures ei meeldi. Aga ülesloetletud on need, mis viimastel päevadel ming kõige enam on häirinud.

Olulised asjad

Täna tunnistas minu tütar mulle, et ühel tema sõbrannal tundub olema hoolivam ema kui teisel.
Miks ta seda järeldab?
Sest esimene ei saa alati välja kui ta tahab - näiteks siis, kui tuba on koristamata. Või kui laps on mingi sigadusega hakkama saanud. Või kui on käsil mingi koostegemine.
Teisel neid probleeme pole. Piisavat vaid oma vanemate jõllitamisest solvunud näoga ja üldse solvumisest ja siis saavat asi korda. Saab kohe õue.
Seda kõike rääkis mu tütar hoolimata sellest, et on juba kaks päeva tahtnud selle esimese sõbrannaga välja minna. Aga pole õnnestunud.
Ja siis ta tunnistas, et talle hoolivad vanemad meeldivad. Ja et meie oleme ka sellised.

Ma olen kogu aeg arvanud, et mul on maailma armsaimad lapsed!

:)

Vastuoluline aeg

Lapsed on praegu mõnusas eas. Sellises äärmiselt vastuolulises.
Sigridiga koos teeme näiteks tema barbidele kostüüme ja samal ajal räägime sellest, kas ta võiks värvida oma juuksed mustaks või lõigata need üldse maha. Kas ta võiks pooleli jätta muusikakooli. Ja muid selliseid tähtsaid asju. Ja vaatame selliseid tõsiseid naistekaid. Nagu näiteks "Ikka ilma suudluseta" täna õhtul.
Juuste mustaksvärvimise kompromissina värvisime need täna selliseks punakaks. Tooniva sampooniga - sellega, mis tuleb pestes maha. Et anda juustele mõnusat sära. Laps on seni rahul. Lubasin, et proovime sama tootega ka musta ära. Kui ta süda kuidagi rahu ei saa.
Muusikakooli teema ilmselt jätkub nädala pärast. Mina kurja emana seda pooleli jätta ei luba. Kolm aastat ju ikkagi käidud. Ja annet on lapsel ka.
Aga barbid saavad endale järjest uusi kostüüme. Selle kirju pihikseeliku heegeldasin mina lõngast, mis Siimu pinalist üle jäi. Helesinise kostüümi heegeldas Sigrid ise. Komplekti kuulub siis müts, sall, topp ja seelik. Sall on pildil moekalt üle käe heidetud, sest toas on ju palav.
Pühapäeval tuleb Siim ka maalt linna tagasi.

Uued trendid

Minu lapsed on nakatunud käsitööpisikust. Nädal tagasi heegeldasin tüdruklapse sõbrannale sünnipäevaks pinali. Lastele hakkas nii meeldima, et palusid ka endale midagi taolist.
Siimu oma sai nüüd valmis. Nagu näha juuresolevalt pildilt.

Sigridile läheme homme Liannist lõnga ostma.

Kass on kunn

Meie kass on viimasel ajal täitsa kunn. Ta kohe ei oska enam rahulikult olla - öö läbi siiberdab muudkui sisse-välja. Ja pererahvas olgu lahke ja muudkui avagu akent. Ja nii öö läbi.
Ausalt, lastega ei olnud omal ajal ka nii keeruline :)
Aga tee sa kassile selgeks, et nii pole lahe! Vähemalt pole see meil senini õnnestunud. Ja meie armastatud talvekarva koguv pere lemmik on täiega kunn.

Puhanud tööinimese hädad

Täna läksin siis üle pika aja ja pärast maailma parimat puhkust tagasi tööle.
Mulle tundus hommikul ärgates, et öösel nägin unes Muhumaa prožektorina säranud kuud ja tundsin juustes isegi rahustavat tuulehoogu...
Aga ärkamine oli karm. Akna taga sadas paksu paduvihma. Küllap seepärast lükkus kell 7.40-ks plaanitud ärkamine tavapäraseks 8.55 ärkamiseks (koosolek algab 9.30).
Paduvihm tõi esmalt meeltesse paanika - ma ei saa minna ju oma päikeselise pika seelikuga, sest teel tööle haakub sellesse kogu Riiamäelt alla linna voolav vesi...
Seega - jalga oma suvega armsaks saanud teksapüksid, millel saab sääred lihtsalt üles keerata.
Tööle jõudsin õigeks ajaks. Aga - looduselaps, kes on suvi otsa käinud paljajalu või kandnud äärmiselt maalähedasi lötsakaid jalanõusid, sattus linnaplätudega hädasse. Või mis hädasse, otse villide keskele! Nimelt teel tööle suutsid jalanõud mu armsatele varvastele ridamisi tekitada vastikult valutavad villid. Kui tööruumes sai paterdada paljajalu, siis objektile ju nii ei suundu :) - villid süvenesid õhtuks ja teevad praegu juba parasjagu valu. Ei teagi, mis homme...

Mürgitus vingust ja vingumürgitusest

Täna J. juures diivanil vingudes sain aru, et vahel on nii, et mõnda muidu vahvat inimest saab korraga liiga palju. Kohe nii, et tekib mingisugune mürgituseelne seisund.
Ilmselt on asi selles, et liiga palju saab koos oldud sellega, keda igapäevaselt enda kõrvale elama ei valiks.
Väikese distantsiga on temaga aga väga vahva suhelda. Et siis lahkhelisid ei tekiks, tuleb suhtlemises vahet pidada.
Aga see on vist ka üks minu kiiksudest.

Ja on hea, et on inimesi, kellele saab sellistest mürgitustest rääkida. Vingudes, ilma vingumürgituseta.

Ja üldse on vahel nii, nagu me ka tõdesime, et vahel on väga vinguda vaja. Saad aru küll, et ving kuskile ei vii, aga samas on ving ka ainus, mida antud olukorras teha saab. Ja vahel on vinguda väga hea. Sest vingudes mürgitust enamasti ei teki. See tähendab - ise vingudes. Mõne teise inimese vingumist kuulates võib mürgitus aga liigagi ruttu tabada.

Et kas siis nii, et mis pole lubatud Jupiterile, on lubatud härjale? (Või mispidi see ütlemine meil käiski?)

Kõu olgu kiidetud...

... sest nüüd on minu maal ka internet! Ja üsna ruttu pärast uue teenuse turuletulemist - igasuguste elionide ja wimaxite ja tont teab kellega veel asju ajades ema igatahes niikaugele, et raalimassin oleks ühendatud ka maailmavõrku, ei jõudnud.
Aga ega maal palju arvuti taga olla jaksa, sest tegemist on omajagu. Aga hädapärased asjad (näiteks ühe loo kirjutamine) saab mugavalt aetud.

Näitan isetehtut

Nii, mõtlesin kokku võtta julguse ja näidata ka ühtteist enda tehtut...

Esimese pildi peal siis ühed edevad sokid









ja teisel sokid minu viieaastasele vennatütrele koos ülejäänud lõngast meisterdatud pisikese koti(öökulli)ga, milles lasteaeda kas varusokke või soolapähkleid kaasa võtta (mõistagi juhuks, kui kõht tühjaks läheb).

Aga et tervis vedas alt, postkontorisse pakikest postitama täna ei jõudnud. Lähen ilmselt alles siis, kui nädala pärast taas armsas kausikujulises kalurikülas tagasi olen.

Masendus

Kõige masendavam asi maailmas on vist see, kui kesk kõige palavamaid suvepäevi jääda pärast kiireid askeldusi lihtsalt haigeks. Ja et kui siis veel päriselt haige olla ka ei saa, sest askeldada on veelgi vaja...

Hakkab valmima

Minu elu esimene värvipakk hakkab kokku saama. Peamurdmist on olnud omajagu, selleteemalised (minu arvates head) mõtted on tulnud hiilimisi ja ükshaaval minu juurde.
Peamurdmist on pakkunud ka värv ise, mis ei olnud mu meelest kergete killast (eriti minusugusele algajale). Seda enam, et minu meelest on sellel värvil tohutult nüansse...
Lähipäevil proovin paki postkontorisse viia, sest seda ärevust, kas pakisaaja sellega ka rahule jääb, ei jõua ma enam kannatada :)

Selle suve kiituseks

Isegi kui suvi peaks lõppema homme ning hall argipäev oma karmusega uimaseks lajatama (juba ta üritab, õrnade laksudega) - see suvi on olnud parim ja just selliste suvede nimel tasub järgmisi oodata!

Siia kolm killukest möödunud nädalast:
päikeseloojang Oosaarel,












teletupsumaa Erastvere järve ääres


ja postkaardivaade Ahja jõelt.

Konnadest ja printsidest

Ühe kauge saare peal askeldav Triin lubas mul osa saada oma "kodufilosoofiast". Et see on niivõrd hea ja mõtlemapanev, ehin oma blogi Triinu lahkel loal tema sulest tulnuga. Ehk tekib Porchedel rohkem võimalusi :)
Minagi unustasin enda printsessiks olemise. Aga üks sügisehakune haavaleht, mis eelmise nädala keskpaigas ootamatult minuni jõudis, tuletas seda taas meelde. Ja mitte kohe, vaid mõned päevad hiljem. Tänu sellele Triini mõttekäigule.

Tsiteering alaku:

"Kui üks tore printsess konna kohtab ning näeb kõike seda, mis konnas on, ja usub, et konn ON prints, siis on ta valmis teda suudlema. Ja suudlebki. Ja kõik on võimalik. Aga kui konn ise ei usu, et ta prints on, siis jääbki ta konnaks edasi. Ja läheb vast otsibki tuttavast tiigist mõne teise toreda konna seltsiliseks.
Pealegi, ka konna elus sõltub palju sellest, milline konn ise usub end olevat ja teeb oma valikud vastavalt sellele – kas olla suur konn väikeses tiigis või väike konn suures tiigis.

Ma usun, et kui me iseendaga sõbrad oleme ning igas päevas näeme väikeseid asju, mis meie ühe päeva teisest erinevaks muudavad, siis pole kaugeltki keeruline olla väike konn suures tiigis.
Viimases on paljutki huvitavat leida ja avastada. Suur konn on ju vahva olla, aga väike tiik on …. niru?! Võimalik, et selles suures ilmas on palju konni, kes ei tea, et nad printsid on. Või kui kohtavadki kedagi, kes neid printsina kohtleb, siis pagevad ummisjalu, sest nad ISE ei usu, et nad muud oleks kui konnad ning suunduvad kiirete hüpetega väikse tiigi sogasesse vette, kus soe ja turvaline
ning ei pea mõtlema, et “äkki mina olengi prints?!”.

Ja ülatoodud mõttekäigust tulenevalt tunnen üha suurenevat austust meeste vastu, kes mõnikord konna kuju võtnuna ei vaja aktiivset turgutust teemal “have a little faith, mate” ning on valmis mistahes suuruses tiike vallutama.
Veelgi enam aga tunnustan mehi, kes konna-perioodi üldse vahele jätavad ning autoparklas ei näpi Ford Fiestasid, kui on teada tõsiasi, et võib ka Porchega sõita. (Siinkirjutaja pressib end hetkel tõesti keskklassi autodest kõrgemale, sest vaatamata disainipuudustele peaksid LISAD ometi upgrade’i võimaldama!:))

AGA! Mu teooria läks perse... SEST tutvustasin konna ja printsessi analoogiat ka ühele suvalisele neutraalsele meesterahvale - et mis üks meesterahvas võiks sellest arvata. Ja temal tekkis ainult üks küsimus kohe alguses, et "oot, aga miks peaks konn arvama, et ta on prints?"

Nojah. Konn ongi ju konn. Konn ei tahagi ju lossis elada, konn tahabki tiiki. Ja kui konn on prints, siis ta teab, et ta on prints, mitte konn!"