Aga täna läksin ja tegin kohe sihilikult ühe tiiru nende juude. Sest meel oli mõru, kurbus lämmatas ja kõik muud siuksed asjad.
Aga kodanikud Puud seisid oma uhkes väärikuses ja uhkeldasid oma pehmete lumerüüde all. Neid vaadates läks ka endal paremaks. Ausalt.
Ja veel paremaks läks - vähemalt hetkeks - kui õllesõber Vares oma salaarmastusega mulle keskpäeval vahele jäi. Lihtsalt lendas õlletops küüsis, istus plangule ja hakkas maiustama. Kuid ilmselt kaamera suunamine tema poole osutus tema pisikesele südamele liiga rängaks katsumuseks ning seetõttu ta lihtsalt põgenes sündmuskohalt. Kes see ikka juues pildile jääda tahab :)
Ja ma pean ütlema, et ühe põksuva südamega Varese pildistamine on ilmselt sama, kui Olümpiamängudel kelgutajaid kaamerasse püüda :) Vähemalt põgenemishetk sai jäädvustatud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar