Igatsus tule ja jää maa järele

Päevad mööduvad mühinal. Eilse hubase õhtu hõng (Zavoodis koos hea sõbraga – jajaa, Zavoodis saab teinekord ka hubane olla :)) vahetus täna meeleheitega inimeste pärast, kes oma halba tuju teiste peal välja elavad. Kohe pisarateni meeleheitega. Aga et mitte jälle sellel teemal halada, kirjutan ära hoopis pikka aega peas kirjutamisvalmis oleva lugemiselamuse.



Nimelt olen muude asjade kõrval viimasel ajal lugenud ka mitmeid "Minu..." sarja raamatuid. Enne kahte viimatiilmunut sai minu vaieldamatuks lemmikuks Tarvo Nõmme „Minu Island. Tule ja jää sümfoonia. “

Island iseenesest on minu jaoks alati olnud selline müstiline ja salapärane maa. Ja kui ma kunagi loteriiga palju raha võidan ja vabalt reisida saan, siis ühena esimestest sõidan kindlasti sinna. Aastate eest oli Islandil õppimas ka üks ülikooliaegne sõber, alles nädalavahetusel juhtus mulle näppu tema sealt lähetatud jõulukaart. Ning tema tüdruksõbraga sai talle sinna jõulukingiks sealiha ja hapukapsaid saadetud ;)

Aga Tarvo Nõmme Island on igati kaasaelamist väärt ja annab mõnusa eelaimduse nii sellest salapärasest maast, isepäisest loodusest kui sealsest rahvast.
Igatahes looduse jõud, mis mind siin Eestiski aeg-ajalt hämmelduma ja tõsiste asjade üle mõtisklema paneb ning mis meie inimesi meeleheitele ajab, sai pärast selle raamatu läbilugemist hoopis teise tähenduse. Päris kindlalt on meie talved ja lumeolud (mis ka mind on sellel talvel autojuhina paar korda meeleheitele ajanud, muidu ma olen ikka rohkem talve- kui suveinimene) sealsete kõrval täiesti poisikesed.

Ning ma olen täiesti veendunud, et kui ma oma hiljutisel Austria reisil iga natukese aja tagant imelise looduse tõttu vaimustusin, siis Island oma uhkete jääliustike, pulbitsevate geisrite, ettearvamatute lumeolude ja hiiglaslike vahemaadega võtavad lihtsalt vaimustusest hinge kinni. Vähemalt lubab see raamat seda arvata.
Mäe sees leiva küpsetamine ning kohalik saun gufa on asjad, mis Islandile sattudes tuleb ilmselgelt järele proovida ning mille pärast vähemalt mina sealseid inimesi väga kadestan.

Islandlaste toitumisharjumused - mädandatud hailiha, lambasõnniku tuhas küpsetatud viljastatud pardimunade valmistamine ning söömine, jäära munandid tarretises – tunduvad raamatu põhjal muidugi suhteliselt jõledad. Ning nende jõleduste kirjeldamisega olen ikka päris mitmeid seltskondlikke vestlusi sisustanud. Kuid üht ma ei mõista – kui nad ise söövad tont-teab-mis-kraami, siis kuidas nad ikka meie verivorsti ja hapukapsast ei taha? Need ei saa olla ju ometi jubedamad, kui plöga haisvatest pardimunadest?

Mulle meeldis tohutult ka autori hea huumorimeel ja oskus toimunud vestlusi köitvalt edasi anda. Dialoogide vaheldumine looduskirjeldustega tegid raamatust tõeliselt nauditava teose, mis oleks võinud olla ka poole paksem.

Kaks seika selles raamatus ajasid mind aga tõeliselt naerma. Esiteks see, kus muusikaõpetaja õpilase uimast lugu kuuldes toolil tukkuma jääb ja koos oma akordioniga kolinal põrandale kukub. See, kuidas Mait Trink tapamajast verivorstide tegemiseks verd ja soolikaid otsimas käis ja kuidas pärast verivorsti tehti, suutsin ma nii elavalt ette kujutada, et selle seiga võiks lausa kuskile näidendisse või filmi kirjutada.

Igatahes mina olen väga rahul, et tänu sellele raamatule sain ma osa autori islandi-armastusest. Saaks seda maad vaid ka ise kunagi kogeda…