Kiituse kiituseks

Silmadega armastamise kõrval armastavad inimesed ka kõrvadega. Nad tahavad kuulda, kui ilusad, osavad ja toimekad nad on.
Või lihtsalt kuulda tunnustavaid sõnu ilusa hetke eest.
Nad ootavad märkamist.
Tusasel hommikul toob naeratuse suule ka see, kui kolleeg märkab äsja juuksuri käe all värskema ilme saanud kiharaid. Või uut kleiti, mis oma värvidega selle kandja lausa särama paneb. Pikka päevaväsimust aitavad naabrinaise kiidusõnad õitseva aknalaua kohta või ülemise korruse põnni säravalt naeratav meeldetuletus, et talle soovitatud raamat oli nii põnev. Ja kui keskpäeval märkab ülemus ka tehtud tööd kiita, on päev täiesti korda läinud.
Kuid nende heade emotsioonide kõrval on olulisim see, et kiitev inimene ise on õnnelik isend, kes oskab märgata teisi enda ümber. Ta märkab kiitmisväärset ja oskab toetada seda nii teistes kui iseendas. Ta ei lase oma lähedastel muutuda iseenesestmõistetavaks osaks selles kirevas maailmas.
Oma kaaslaste iseenesestmõistetavalt võtmine on üks kurjemini kättemaksvaid tegevusi maailmas üldse. Siis, kui neid lähedasi meie kõrval enam pole, on hilja mõelda, mida kõike oleks tulnud neile öelda. Siis ei ole sõnadel enam tähtsust.
Head sõnad ei maksa midagi, aga tähendavad ometi nii palju. Seda tasub endale aeg-ajalt meelde tuletada. Ja ümbritsevatele midagi ilusat öelda.

Mõtteavaldus ilmub homses Ajalehes.

Pitsivaht

Eile õhtul lõpetasin kahe laudlina heegeldamise. Punane seisis juba pool aastat kapi peal, vaid kümme mustrikorda oli äärepitsist puudu, et heegeldamisele punkt panna. Roosat alustasin paar nädala eest.





Mulle ikka pitsid istuvad!

Murelikult

Elu pillab muret.

Eile sain teada ühest jubedast avariist. Mille olemasolu mulle ilmselt pole kohale jõudnud. Tõrjun sellest mõtlemist - põhjustele ja muule seonduvale endast eemale. Veel rohkem loodan ma, et suudan hoiduda mõtlemast, mis oleks võinud juhtuda.
Ma ei tea, kas see tõrjumine on hea.
Kergemaks teeb olukorra see, et lähedane inimene pääses vaid põrutustega.
Maanteedel valitsevate teeoludega on ilmselt iga õnnelikult läbitud kilomeeter taeva kingitus.
Segased ja masendavad tunded.

Täna kohtasin naisterahvast, kellega töö tõttu oleme ikka trehvanud ja mõned ühised asjadki teinud. Umbes kolmveerand aastat polnud näinud. Sügisel sattus ta sõeluuringuga mammograafiasse ja juba nädal pärast esmast uuringut lõigati talt pool rinda. Ühes vähiga.
Praegu teeb ta läbi keemiaravi.
Ta oli päris otsa jäänud. Kuid temast õhkus mingit seletamatut leppimist olukorraga.
Mina nutsin pärast meie kohtumist.
Kahetsen, et talle lahkudes midagi ilusat kaasa ei öelnud.
Aga ma ei osanud.

Aasta vanem...

... ja loodetavasti ka targem.

Sünnipäeva hommikusöök oli aga imeline, nagu juba tavaks kujunenud:)



Ning sellest päevast on rõõmu kõigil. Kui kass üldiselt peolauast vaatab põlglikult mööda, siis sünnipäevaks toodud priimulad paneb ta lihtsalt mõnuga nahka (priimula ja toasõnajalg on lilled, millele ta veidral kombel ei suuda vastu panna - priimulaid sestap ma ise iluks väga ei osta ja toasõnajalga ka ei pea). Sellest pole veel aru saanud, kas rohkem maitsevad talle õied või lehed, kuid näksimist alustab alati akna poolt :)

Romantiline pakivahetus

Talverõõmude kõrvale mahub iseenesestmõistetavalt ka käsitööd.



Üks väga ahvatlev projekt, mis jaanuaris välja kuulutati, oli romantikateemaline pakivahetus. Mida ühe õrna naise süda siis veel ihkab kui romantikat.
Loosi tahtel tegin mina paki tulihobule. Et ta on foorumis juba maha hõiganud, et paki kätte sai, panen pildi siia juba üles.



Minu pakki sai üks vilditud karbikene, üks mooniline ehtekomplekt (kaelakee ja kõrvarõngad), kaaned roosadele märkmepaberitele, heegeldatud kausikene ning tokk lõnga, et ka paki saajal isetegemisrõõmu jätkuks.

Loodan, et pakisaaja jäi saaduga rahule.

Edit: Esmaspäeval sain endagi paki kätte. Snoopylt. Seda näeb siit.

19,7 kilomeetrit kiirkõndi

Juba nädal aega on möödas suurepärasest ja meeleolukast admiral Pitka nimelisest matkast, kuid ma pole jõudnud sellest ridagi kirjutada. Ometi teen seda, sest nii mõnusat üritust pole tükk aega olnud (või noh... viimasel ajal on iga natukese aja tagant mõni tore üritus. Aga neid oskavad nautida ainult talvefriigid. See ma vist olen :)). Ja ajaloo tarvis on asjadega ikka nii, et parem hilja, kui mitte kunagi.

Aga tegelikult hakkasid möödunud nädalavahetuse mõnud pihta juba laupäeval, kui maale jõudes leidsin sealt eest ägeda vennapoja.



Siis ei jäänud muud üle, kui laps õue ajada ja hakata seal lumeonni ehitama. Meie onn (koobas) sai uhke - ühes elu- ja magamistoaga. Elutuppa mahtusime mõlemad koos ka ära, kuigi pildil ukerdab Marten seal üksi.

Pitka matka hommik ehk pühapäev siis algas muidugi uniselt. Sest juba mitu päeva polnud saanud hommikul kaua magada. Aga aknast välja vaadates tõusis parasjagu kauguses päike ja üleüldse tõotas ilusat ilma. Päikesetõus üle välja tegi isegi laste meeled rõõmsaks (kuigi tüdruklaps väidab alati, et tema vene keele klassis on ilusaim päikesetõus)ja nende ülessaamisega probleeme polnud. Ning isegi koduõuele kinni jäänud auto ei suutnud kellegi tuju rikkuda - kaevasime selle aga välja ja asusime Peetrisse teele. Sealt pidi minema transport Jalgsemale, matka alguspaika.

Peetrisse jõudes silmasime kirikuplatsil kaitseliidu autosid, mille kastid on inimeste vedamiseks kohandatud (ma tõesti ei mäleta, mis nende nimed on:)) ja laste näod tõmbusid otsekohe ülirõõmsaks - sellel hetkel said nad aru, et ees on äge seiklus. Ja tõesti, nende autode kastides meid matka alguspaika viidigi. Täitsa tore sõit oli, isegi külm ei hakanud. Kuid meiega ühte kasti jaganud noorte elevus ja jutud sellest, kuidas nad on end varasematel aastatel finišisse sundinud, erilist postiivsust küll algajates ei tekitanud. Lohutasin end vaid sellega, et minu teada see maa nüüd nii väga pikk ka ei ole. Vähemalt pool sellest maast on ju ka osa minu lapsepõlvemaast.

Jalgsema tervitas matkalisi aga meeletu uduga. Ilusa uduga, mille tagant paistis päike. Mis oli esialgu küll külmavõitu - Pitka mälestuskivi juures peetud avakõned panid nii mõnedki matkalised jalalt jalale tammuma ning külma kurtma. Õnneks ei mindud nendega ega pikale ja start anti enamvähem täpselt planeeritud ajal ehk kell 10. Ja kogu see mass - ajakirjandusest loetu põhjal umbes 400 inimest - pani sellise hooga ajama, et matka alguses hakkas mul lausa õudne. No ja mis õudne, umbes esimese kilomeetri läbimise järel oli nahk täiesti märg ja keel peaaegu vestil. Sõber P, kes matkal juba kolmandat aastat oli, küll lohutas, et see on alguse asi. Et pärast võetakse tempot maha. Aga no Järva-Jaanini, ehk umbes poole maani, oli tempo ikka korralik. Minu lapsed mõtlesid isegi korraks, et peaks bussi peale minema ja sellega finišisse sõitma. Kuid kultuurimaja ees ja sees oli võimalus puhkepausiks ning mõned lonksud teed ja kaasavõetud teraviljakukkel tegi tuju jälle heaks ja nii marssisime kõik uljalt edasi.
Järva-Jaanis hõikas vastupidamissoovid kaasa ka teeveerel lund lükanud külamees, kes nentis, et tema on matkaliste seas näinud rohkem naisi kui mehi. Et küllap naised siis on vastupidavamad. No vast siis on :)

No ja nii need matkalised siis kulgesid, mööda pisikesi künkaid ja kurve. Ilm oli ime-imeilus, päike paistis soojalt ja aegajalt visati riideid seljast vähemaks. Et need siis umbes seitse kilomeetrit enne lõppu toimunud tee- ja pirukapausil taas selga panna - ühe koha peal seistes hakkas kummaliselt külm.

Paar kilomeetrit hiljem hakkasid aga ilmnema raja esimesed raskuspunktid laste jaoks, kuid samuti staažikas matkaja, ülikooliaegne sõber T. veenis neid edasi sammuma - kui finišisse jõuad, olevat tunne ülihea. Kolm kilomeetrit enne lõppu oli poisslapsel kadunud igasugune huumorimeel ning kõik minu püüded teda rõõmustada libisesid hooga kraavi. Vähe sellest - ka endal oli päris suur väsimus sees ning talla all andis endast märku saabuv vill. Mis on muidugi paras inimesele, kellel on rumal komme oma suusapükste vooder talla alla venitada. Oleks ju võinud selle peale tulla, et pikal matkal nii ei saa.
Ja kui selles paigas oleks ümber kukkunud, poleks püsti enam saanud - edasi ajas meid puhas tahtejõud. Ja õnneks on matka teise poole rada mulle väga-väga tuttav, sestap ka teadmine, et edasi läheb veidi lihtsamaks.
Ning mis oli eriti tore - kuigi P. ütles, et usu, matka lõpuks on meil kõik räägitud ja viimase otsa sammume vaikides, nii see ei läinud. Juttu ja naeru jagus ikkagi lõpuni. Ma arvan, et see ongi see sõbra õla tunne, mis meid edasi vedas.

Ning umbes kilomeeter enne lõppu - kui kirikutorn juba õige suureks oli kasvanud - läks tuju juba isegi ülevaks ja - võibolla oli see illusioon - isegi samm veidi kiiremaks. Sest lõpp oli lähedal! Viskasime veel P-ga nalja, et 19,7 tundub kuidagi labane arv, et kõnniks ikka Peetri lõppu ja tagasi, saaks 20 km täis. Seekord siiski me ei hakanud originaalitsema :)Kuid nentisime rõõmsalt, et kuigi parasjagu olümpial olevad suusakuulsused ei tunneks meie läbitud vahemaa peale ilmselt midagi, saime meie ometi selle matkaga kätte tunde, mida nemad tunnevad pärast omi võistlusi.

Finišis pakutud hernesupp maitses aga ülihea ning lapsed särasid suurest rõõmust, et nad tõepoolest suutsid selle pika maa maha käia. Nende elevust toitsid vanaema ja isa imestavad arvamusavaldused, et nad tõepoolest said sellega hakkama.

Kuid arvestades asjaolu, et koos kahe peatuspausiga kujunes meie matkaajaks 3.52, teeksin ma küll ettepaneku matka ümber nimetada Pitka nimeliseks kiirkõnniks. Enne seda matka oli mul matkamisest sootuks teistsugune arusaam :)

Igatahes lahkusin sõprades kindla lubadusega tuleval aastal üritust korraldada. Ja vahepeal lisaks muudele kohtumistele midagi taolist veel ette võtta.

Aga jalad olid õhtuks ikka väga-väga läbi ja valusad. Liikusime lastega edasise õhtu nagu pingviinid, kergelt ühele-teisele poole kõikudes. Rääkimata sellest, et kui pidin autoga veel Tartusse sõitma, siis autosse istudes pidin vasaku jala sinna tõstma - jalas endas niipalju jõudu, et see oleks ise autosse tulnud, ei olnud.
Aga õnneks olen ma nii ise kui ühes lastega elu jooksul ikka rännanud - järgmisel päeval tuikasid jalad veel veidi ning ülejärgmiseks oli valu nagu peoga pühitud.


Ning mõnusale matkapäevale pani punkti imeline päikeseloojang, mille püüdsin pildile veidi enne Sargveret. Ja mis kõige toredam - nägu õhkas päikesest veel paar päeva pärast matkagi.

Kodanikud Puud ja õllesõbrast Vares

Kodanikest Puudest olen ma kirjutanud siin ka varem.
Aga täna läksin ja tegin kohe sihilikult ühe tiiru nende juude. Sest meel oli mõru, kurbus lämmatas ja kõik muud siuksed asjad.
Aga kodanikud Puud seisid oma uhkes väärikuses ja uhkeldasid oma pehmete lumerüüde all. Neid vaadates läks ka endal paremaks. Ausalt.



Ja veel paremaks läks - vähemalt hetkeks - kui õllesõber Vares oma salaarmastusega mulle keskpäeval vahele jäi. Lihtsalt lendas õlletops küüsis, istus plangule ja hakkas maiustama. Kuid ilmselt kaamera suunamine tema poole osutus tema pisikesele südamele liiga rängaks katsumuseks ning seetõttu ta lihtsalt põgenes sündmuskohalt. Kes see ikka juues pildile jääda tahab :)



Ja ma pean ütlema, et ühe põksuva südamega Varese pildistamine on ilmselt sama, kui Olümpiamängudel kelgutajaid kaamerasse püüda :) Vähemalt põgenemishetk sai jäädvustatud.

Sigrid sõbrapäev koos punaste südametega

Täna olid lapsed Kuutsemäel suusatamas. Ja nagu kiuste saabus just täna Sigridile pakiteade. Kuigi talle meeldib endal postkontoris käia, otsustasin selle ära tuua, et talle õhtul üllatus valmistada. Seda enam, et pakiteade tõi muheluse ka minu suule - üks väga-väga tuttav aadress vaatas sealt vastu.
Kui Sigrid õhtul koju jõudis, hakkas ta ilusat punast pakki avama. Ülejäänud pere ümber samuti näpud sügelemas. Ja pilt, mis talle avanes, oli järgmine:



Pakis oli imeilus pildiraam ja karbike, randmesoojendajad, šokolaad, tükike Cernitit, 2 tokki lõnga, südamekujuline seep ja armas kassidega kaart. Sigrid jäi pakiga väga rahule ja ütleb Mummule suure-suure aitäh! (Mummu pakid on meie peres ikka oodatud :)) Ja Sigridi pakki vaadates oli mul isegi veidi kahju, et selles vahetuses ei osalenud. Aga midagi pole teha - elu on täis valikuid...

Sigridi enda pakk jõudis ka kohale, minu süü läbi kahes osas. Kui Tulilind567 sisu avaldab, teeme ka siia täienduse.

Igatsus tule ja jää maa järele

Päevad mööduvad mühinal. Eilse hubase õhtu hõng (Zavoodis koos hea sõbraga – jajaa, Zavoodis saab teinekord ka hubane olla :)) vahetus täna meeleheitega inimeste pärast, kes oma halba tuju teiste peal välja elavad. Kohe pisarateni meeleheitega. Aga et mitte jälle sellel teemal halada, kirjutan ära hoopis pikka aega peas kirjutamisvalmis oleva lugemiselamuse.



Nimelt olen muude asjade kõrval viimasel ajal lugenud ka mitmeid "Minu..." sarja raamatuid. Enne kahte viimatiilmunut sai minu vaieldamatuks lemmikuks Tarvo Nõmme „Minu Island. Tule ja jää sümfoonia. “

Island iseenesest on minu jaoks alati olnud selline müstiline ja salapärane maa. Ja kui ma kunagi loteriiga palju raha võidan ja vabalt reisida saan, siis ühena esimestest sõidan kindlasti sinna. Aastate eest oli Islandil õppimas ka üks ülikooliaegne sõber, alles nädalavahetusel juhtus mulle näppu tema sealt lähetatud jõulukaart. Ning tema tüdruksõbraga sai talle sinna jõulukingiks sealiha ja hapukapsaid saadetud ;)

Aga Tarvo Nõmme Island on igati kaasaelamist väärt ja annab mõnusa eelaimduse nii sellest salapärasest maast, isepäisest loodusest kui sealsest rahvast.
Igatahes looduse jõud, mis mind siin Eestiski aeg-ajalt hämmelduma ja tõsiste asjade üle mõtisklema paneb ning mis meie inimesi meeleheitele ajab, sai pärast selle raamatu läbilugemist hoopis teise tähenduse. Päris kindlalt on meie talved ja lumeolud (mis ka mind on sellel talvel autojuhina paar korda meeleheitele ajanud, muidu ma olen ikka rohkem talve- kui suveinimene) sealsete kõrval täiesti poisikesed.

Ning ma olen täiesti veendunud, et kui ma oma hiljutisel Austria reisil iga natukese aja tagant imelise looduse tõttu vaimustusin, siis Island oma uhkete jääliustike, pulbitsevate geisrite, ettearvamatute lumeolude ja hiiglaslike vahemaadega võtavad lihtsalt vaimustusest hinge kinni. Vähemalt lubab see raamat seda arvata.
Mäe sees leiva küpsetamine ning kohalik saun gufa on asjad, mis Islandile sattudes tuleb ilmselgelt järele proovida ning mille pärast vähemalt mina sealseid inimesi väga kadestan.

Islandlaste toitumisharjumused - mädandatud hailiha, lambasõnniku tuhas küpsetatud viljastatud pardimunade valmistamine ning söömine, jäära munandid tarretises – tunduvad raamatu põhjal muidugi suhteliselt jõledad. Ning nende jõleduste kirjeldamisega olen ikka päris mitmeid seltskondlikke vestlusi sisustanud. Kuid üht ma ei mõista – kui nad ise söövad tont-teab-mis-kraami, siis kuidas nad ikka meie verivorsti ja hapukapsast ei taha? Need ei saa olla ju ometi jubedamad, kui plöga haisvatest pardimunadest?

Mulle meeldis tohutult ka autori hea huumorimeel ja oskus toimunud vestlusi köitvalt edasi anda. Dialoogide vaheldumine looduskirjeldustega tegid raamatust tõeliselt nauditava teose, mis oleks võinud olla ka poole paksem.

Kaks seika selles raamatus ajasid mind aga tõeliselt naerma. Esiteks see, kus muusikaõpetaja õpilase uimast lugu kuuldes toolil tukkuma jääb ja koos oma akordioniga kolinal põrandale kukub. See, kuidas Mait Trink tapamajast verivorstide tegemiseks verd ja soolikaid otsimas käis ja kuidas pärast verivorsti tehti, suutsin ma nii elavalt ette kujutada, et selle seiga võiks lausa kuskile näidendisse või filmi kirjutada.

Igatahes mina olen väga rahul, et tänu sellele raamatule sain ma osa autori islandi-armastusest. Saaks seda maad vaid ka ise kunagi kogeda…

Elu suletud ring?

Lugesin eile öösel läbi raamatu, mis mulle kokkuvõtteks väga ei meeldinudki. F. Weldoni "Naissaatana elu ja armastus". Aga lihtsalt tekkis sportlik hasart, et mis lõpuks saab.

Ligi 200 lehekülje seast leidsin ühe väärt mõtte:

"Armastus, edu, energia, hea tervis ja õnn toimivad suletud ringis, saades jõudu ja energiat iseendast, aga nendevaheline tasakaal on habras."