Pagana mardikad!

Eile juhtus siis see, et esimest korda elus leidsin oma kodupõllult kartulimardikad. Et olin just kirjutanud nende pahategudest ja tõrjest, ei hakanud ma juukseid kakkuma, vaid suundusime vennaga otsemaid keskpäeva päikese all põllule kahjureid korjama.
Laisk vend küll halas, et mürk ja mürk, kuid senikaua kuniks vähegi võimalik, eelistan ka mina ökomaid hävitusviise. Seega - kindad kätte ja mardikaid nokkima!
Aias polnud häda midagi - seal oli mardikaid vähe ja maalapikegi tilluke, põllul oli aga varase kartuli lehtedel neid päris palju. Ja pindalagi on seal ikka juba suurem.
Kokkuvõtteks korjasime neid ligi kolm tundi, selg ja käed said päikeselt mõnusa jume.
Aga. Selga pole nüüd enam ollagi. Tuleb tõsiselt hakata midagi ette võtma, et vanaduses saaks ikka oma nõrga seljaga elada. Tuleb õppida õigeid töövõtteid (eks seljavalule annab ju kaasa ka hommikune kõplamine ja rohimine ning õhtupoolikune hekipügamine, kõik sellised köötsus tegevused) ja hakata regulaarselt selga treenima.
Praegu on ta aga igatahes valutanud päris rõvedalt ja lakkamatult eile õhtupoolikust saati. Täna ostsin apteegist mingisuguse rulldeodorandisarnase olfen-i geeli, see annab pisut leevendust.
Aga nüüd kipub süda ka pahaks, tea kas see on mingi ravimitundlikkuse värk või lihtsalt seljavalu on asjad nii kaugele ajanud.
Pagana mardikad, oli neil vaja õrnade inimeste põllule ronida!
Õnneks oli mul märkmiku vahel oma aega ootamas ka üks massaažikabineti kinkekaart. Homme lähen realiseerin sellegi...