Nostalgia

Nädalavahetusel lõpetas kooli minu kõige väiksem õde. No kaks neid mul on. Kooli lõpetas aga õde, kellega vanusevahet 15 aastat. Mina olen lihtsalt kõige vanem :)
Aga see kooli lõpupidu viis kuidagi serviti nostalgialainele. Aga mitte päris, sest lõpupeod ei toimu juba enam ammu meie vanas armsas tillukeses koolimajas, vaid hoopis kohaliku halduskeskuse väikeses saalis. Mis minu meelest on muidugi raiskamine, sest viie lõpetaja puhul ei saa tulla tuhandeid külalisi, kes tillukesse saali kuidagi ära ei mahu. Kooli saal annaks oma hubasusega aktusele aga veelgi mõnusama tunde.
Aga aktus oli tore, kuigi pikale venis. No mis sa teed, kui südamega inimestel on nii palju laia ilma lendajaile teele kaasa öelda...
Väikeste koolide tillukeste klasside lõpuaktused aga kohe on oma olemuselt soojad ja inimlikud. Eriti vahvad on õpetajate koostatud iseloomustused laste kohta.
Minu õest said nüüd kõik teada, et ta on putukauurija. Ja aktiivne näiteringitegelane. Ja et kui veab, elab mõni veel seniavastamata putukas meie vallas ja mu õde leiab selle üles :)
Aktusel sain ka aru, et väikestes koolides hoolitakse oma õpilastest eriti. Näiteks lõpetas õega koos üks poiss, kes õppis eriprogrammi järgi. Mõnes teises kohas oleks ta ilmselt erikooli saadetud.
Ja üks teine poiss sai mõne kuu eest 17. Teades oma õigusi raius ta õpetajatele ja direktoritele ette seaduseparagrahve (jesver, kuidas seda sõna kirjutatakse?!?) lootuses tüütust õppemisest pääseda. Direktor aga vingerdas nendest vestlustest "puhtalt" välja, tehes poisile selgeks, et ta ei mõista seadust ikka täielikult. Tegelikult ju mõistis, aga õpetajad ei raatsinud teda pooliku haridusega jätta. Ja enne lõpupidu lausus ta õpetajatele kommentaariks vaid seda, et: ahh teate, igal lapsel on ju ometi üks raske aeg, millest tuleb kuidagi üle saada...
Müts maha õpetajate meelekindluse eest!
Ja mõnus komme on meie koolis ka see, et need vanemad, kelle viimane laps kooli lõpetab, saavad aktusel koolipoolse tänukirja. Tänavu sai siis minu ema ka. Kellel lõppes selles koolis siis 22 aastat kestnud koolitee. Kui ma poleks sinna läinud alles kolmandasse klassi, oleks see olnud tsipa pikemgi. Aga mis kõige lahedam - pesamunasid oli terve klassitäis ehk viis ja tänukirja said kõik vanemad.
Kõige soojem hetk minu jaoks oli aga see, kui aktuse lõpul lauldi kooli laulu.
Selle lauluga on ka see lugu, et see valmis mõni aasta pärast minu koolist lahkumist. Ja alguses see mulle üldse ei meeldinud, tundus kuidagi võõras. Nüüd on aga tunne, nagu olekski selles laulus kogu minu nostalgia sees. Ja et see laul on olemas olnud juba sajandeid. Sest ta on mul peas ja aeg-ajalt ma isegi ümisen seda.