Viimasel ajal meenuvad mulle jupiti minu lemmikud, kelle kirjutatut olen lugenud hullumiseni ja kelle teoseid ikka aegajalt sirvin. Täna hommikul voodist kaseladvas tantsivat tuult vaadates meenus mulle Alliksaar:
Mina usun õnne.
Me kõik usume kasvõi natuke, ehkki teeskleme ükskõiksust.
Teisiti ei saakski ju elada.
Mina tean, kui raske on olla õnnelik.
Ja väga õnnelik olla on väga raske.
Isegi raskem kui kurb olla.
Aga ma usun ikkagi.
Usk on juba kord niisugune asi, mida mõistusele selgeks ei tee...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar