Ärevus

Üle pika aja astun täna õhtupoolikul taas koolitaja rolli.
Ja olen kohe täitsa ärevil ja juba ka kahetsenud, et end ära lubasin.
Aga nüüd tuleb vaid raskustele vastu astuda ja hakkama saada.
Kindlasti õpin ise sellest kogemusest veel kõige rohkem.

Hiljem: Koolitus seljataga. Ise tüki maad targem. Ja koolitusgrupp oli super! Nendega võiks mõne päeva veel veeta ;)
Ja koolitus lõppes väljasõiduga Tatra oru kalatallu. See oli minu esimene kalatalus käimine. Sain isegi kahvaga ühe piraka forelli kätte :)

Minu kiiksud

Heidi ulatas mulle edasi teatepulga kiiksude võidujooksus.

Seega ülesanne järgmine:

Pane kirja mõni oma naljakamatest või veidramatest kiiksudest, mida julged teistega jagada
1) kokkamises nt
2) majapidamises
3) muu vaba teema

Ja mõtle, kellele võiks teatepulga edasi anda:)
*********

1) Kokkamine.
Siin on minu kõige suurem kiiks vist see, et ma ei suuda teistega koos süüa teha. Olgu üritus või sündmus kui suur tahes, mulle meeldib köögis üksi askeldada. Ma tean küll, et koos saab kiiremini, aga ikka peab ju keegi eest vedama ja vastutama ja ma parem siis teen juba ise, kui et kipun teisi kamandama. Mis võtab minu meelest poole söögitegemise rammust. Ja nii ma siis teengi. Ja kuigi vahest tunnen end selles olukorras üksikuna, nurisema väga ei kipu :)
Aga samas - kui tegu on tõesti väga lähedase inimesega, siis mahun ka ühe laua taha probleemideta ära. Sest siis ei pea ju ülesandeid jagama, vaid iga inimene adub ise, mida järgmisena vaja teha. Seega kohe tõeline kiiks!

2) Majapidamine.
Minu majapidamises on lugematu arv vanu ajakirju ja ajalehtede väljalõikeid. Tõsi, viimastel aastatel on mehe tungival nõudmisel osa neist ära visatud ja osa leidnud tee keldrisse. Kuid ma ei saa elada ilma teadmiseta, et mul kuskil ei ole mõnd vana Anne, Tervise või Pere ja Kodu aastakäiku, mida tahtmise korral lugeda :)
Eks see harjumus ole maast-madalast tekkinud, sest ajaleheväljalõikeist pungil kappidele ei taha praegu isegi mõelda. Aga praegu on ühe kapi alumine sahtel täitsa minu ajakirjade päralt.

3) Vaba teema.
* Ma armastan kõhuli magamist. Kes tahab mind piinata, sundigu mind selili magama.
* Ma ei ole karjainimene. Julgesin selle alles hiljuti välja öelda, aga sellepärast ei saa ma iialgi kuuluda ühtegi korporatsiooni, käia aeroobikatrennis ega ka emade- või beebikoolis. Ma kohe ei salli seda koos nännutamist ja vaimustumist. Samas, meeskonnatööd hindan ma väga. Aga see meeskond peab olema igas mõttes turvaline. Kari ei saa kunagi olla meeskond.
* Küüned. Ma ei saa tõsiselt võtta inimest, kes on värvinud kunagi oma küüned ja otsustanud nendel praguneva värviga hiljem mööda ilma ringi sebida. Eriti jube on see tumedate värvide kasutamise puhul. Väkk!

Niipalju siis minust. Kui aga vähegi on mahti, siis loeksin meeleldi Ketlini , Tiidu ja Sisaliku kiiksudest.

Hull lugu

Avastasin täna õudusega, et suvi on jõudnud oma haripunkti.
Maasikad punetavad, vili lokkab ning metsaheinamaad on täis värvilisi õitsvaid taimi.
Ja kahjuks tähendab see seda, et varsti on vili kollane, pihlad punamas ja sügis ukse taga jalgu pühkimas.
Kuidas see aeg siis nüüd niiviisi lendab?

Juhtumised kilulinnas

Jõuame pealinna õnnepaleesse. Et olla sõprade tähtsa sündmuse tunnistajaks. Tähtsas majas tervitab meid naisterahvas küsimusega: "Mis kellasele te olete?"
Puhh.
Nagu kinno oleks sattunud.
Korraga ei osanudki midagi nagu kosta - tulime ju ... ja ... registreerimisele. Läbi hägu hakkas siiski ka kellaaeg meenuma ning õnneks juhatati meid õigesse paika.
***
Pärast tähtsat sündmust trepil sõpru oodates kohtasime ilmaonust abielude sõlmijat. Ilma sissejuhatuseta kohmas ta uudishimulikult: "Mis kellasele te olete?"
Oeh.
No me juba tulime.
"Ah juba tulite. Siis olete juba õnnelikud. Olge siis edasi."
Ja läinud ta oligi. Niiviisi lambist.
***
Järgmisel päeval otsustame mõned huvikäigud teha. Minu pealinlasest kaasa pole kunagi teletornis käinud. Nii ta väidab. Ja mina olen jälle kunagi ammu lapsepõlves. Seame sammud sinna.
Teletorni juures ei oska kuskile autot parkida. Jah, seal on küll parkimisplats, kuid see jääb tõkkepuu taha ja tundub olema kohalike töötajate masinate jaoks.
Sestap otsustan tagasihoidliku inimesena auto parkida sissesõidu tee äärde juba sealoleva auto taha.
"No kuhu te pargite oma autosid, kas te siis märke ei näe, et seal on parkimisplats, meil käivad siin suured turismibussid ja teie panete oma auto neile ette!" - kostab eemalt trepilt vihast sõimu.
???
Sõidan autoga näpunäidete järgi parkimisplatsile.
Kaasa läheb nõuab nõudliku häälsega aru, miks kliente niiviisi tervitatakse ning kas ei oleks lihtsam panna vastavad liiklusmärgid välja, et lihtinimesed mõistaksid oma autosid õigesse kohta parkida.
"Mida te tulete siin karjuma, igavene ebaviisakas selline!"
???
Kui ma üritasin lugupeetud klienditeenindajalt, kes aasta teenindaja tiitlile ilmselt kunagi ei pretendeeri, selgitada, et tema tervitas meid valjuhäälse sõimuga, tegi ta meile kiiresti selgeks, et ise oleme sellised.
Novotsiis! Tere hommikust või nägemist või kuidas kellele! Nii me siis tervitame kodumaiseid inimesi, kes söandavad pealinna turismiatraktsioonidega tutvust teha.
Et lapsed väga kibelesid torni, käisime seal siiski ära. Restoran oli küll nõuka-mis-nõuka, kuid vähemalt teenindajad olid viisakad.

Tillukesed inimesed

Eile kohtusin kahe imelise tillukese titaga. Nad peavad oma elu ja olemise eest küll veel tsipake võitlema, kuid nad on juba palju teinud - kuvöösist on nad tõstetud juba klaaskarbikesse ning lisagrammid kogunevad hoogsalt.
Ja nagu ikka - tüdrukuke pisut hakkajam ja torisejam, poiss rahulikum olija.
Varsti saab nendest veel kuulda!

Rõõm ja kurbus

Maailm on vahel ülekohtune.
Rõõm võiks vahel ka lihtsalt inimesteni jõuda. Eriti nendeni, kes selle tegelikult on ära teeninud.
Aga. Ikka ja jälle on rõõmul taustaks meeletu südamevalu.
Miks?

Nostalgia

Nädalavahetusel lõpetas kooli minu kõige väiksem õde. No kaks neid mul on. Kooli lõpetas aga õde, kellega vanusevahet 15 aastat. Mina olen lihtsalt kõige vanem :)
Aga see kooli lõpupidu viis kuidagi serviti nostalgialainele. Aga mitte päris, sest lõpupeod ei toimu juba enam ammu meie vanas armsas tillukeses koolimajas, vaid hoopis kohaliku halduskeskuse väikeses saalis. Mis minu meelest on muidugi raiskamine, sest viie lõpetaja puhul ei saa tulla tuhandeid külalisi, kes tillukesse saali kuidagi ära ei mahu. Kooli saal annaks oma hubasusega aktusele aga veelgi mõnusama tunde.
Aga aktus oli tore, kuigi pikale venis. No mis sa teed, kui südamega inimestel on nii palju laia ilma lendajaile teele kaasa öelda...
Väikeste koolide tillukeste klasside lõpuaktused aga kohe on oma olemuselt soojad ja inimlikud. Eriti vahvad on õpetajate koostatud iseloomustused laste kohta.
Minu õest said nüüd kõik teada, et ta on putukauurija. Ja aktiivne näiteringitegelane. Ja et kui veab, elab mõni veel seniavastamata putukas meie vallas ja mu õde leiab selle üles :)
Aktusel sain ka aru, et väikestes koolides hoolitakse oma õpilastest eriti. Näiteks lõpetas õega koos üks poiss, kes õppis eriprogrammi järgi. Mõnes teises kohas oleks ta ilmselt erikooli saadetud.
Ja üks teine poiss sai mõne kuu eest 17. Teades oma õigusi raius ta õpetajatele ja direktoritele ette seaduseparagrahve (jesver, kuidas seda sõna kirjutatakse?!?) lootuses tüütust õppemisest pääseda. Direktor aga vingerdas nendest vestlustest "puhtalt" välja, tehes poisile selgeks, et ta ei mõista seadust ikka täielikult. Tegelikult ju mõistis, aga õpetajad ei raatsinud teda pooliku haridusega jätta. Ja enne lõpupidu lausus ta õpetajatele kommentaariks vaid seda, et: ahh teate, igal lapsel on ju ometi üks raske aeg, millest tuleb kuidagi üle saada...
Müts maha õpetajate meelekindluse eest!
Ja mõnus komme on meie koolis ka see, et need vanemad, kelle viimane laps kooli lõpetab, saavad aktusel koolipoolse tänukirja. Tänavu sai siis minu ema ka. Kellel lõppes selles koolis siis 22 aastat kestnud koolitee. Kui ma poleks sinna läinud alles kolmandasse klassi, oleks see olnud tsipa pikemgi. Aga mis kõige lahedam - pesamunasid oli terve klassitäis ehk viis ja tänukirja said kõik vanemad.
Kõige soojem hetk minu jaoks oli aga see, kui aktuse lõpul lauldi kooli laulu.
Selle lauluga on ka see lugu, et see valmis mõni aasta pärast minu koolist lahkumist. Ja alguses see mulle üldse ei meeldinud, tundus kuidagi võõras. Nüüd on aga tunne, nagu olekski selles laulus kogu minu nostalgia sees. Ja et see laul on olemas olnud juba sajandeid. Sest ta on mul peas ja aeg-ajalt ma isegi ümisen seda.

Nii palav!

Kuigi pilved ründavad Tartut, on olemine NII palav. Õues pole õhku ja sestap ei liigu ka toas tuuleiiligi.
Aga las olla. Suvi ju. Peaasi, et lund ei hakka sadama, nagu Rootsis seda juhtus.
Ja seljavalu taandub tibusammul.

Raske aeg

Käisin täna massööri juures. Maailma parimaks osutus! Tema juurde lähen kindlalt tagasi.
Aga selg valutab ikka. Hakkan närvipõletikku kahtlustama. Homme või ülehomme võtan ilmselt arstilkäigu ette.
Ja Sigrid on ka 38 palavikus. No mis suvi see selline on!

Aga homme on Tartu uues ööklubis rokitaeva tõusva tähe - Jaan Pärna ja pahade seemnete kontsert. Kui vähegi käia jaksan, komberdan kohale. Sest elamus on juba ette garanteerit.

Pagana mardikad!

Eile juhtus siis see, et esimest korda elus leidsin oma kodupõllult kartulimardikad. Et olin just kirjutanud nende pahategudest ja tõrjest, ei hakanud ma juukseid kakkuma, vaid suundusime vennaga otsemaid keskpäeva päikese all põllule kahjureid korjama.
Laisk vend küll halas, et mürk ja mürk, kuid senikaua kuniks vähegi võimalik, eelistan ka mina ökomaid hävitusviise. Seega - kindad kätte ja mardikaid nokkima!
Aias polnud häda midagi - seal oli mardikaid vähe ja maalapikegi tilluke, põllul oli aga varase kartuli lehtedel neid päris palju. Ja pindalagi on seal ikka juba suurem.
Kokkuvõtteks korjasime neid ligi kolm tundi, selg ja käed said päikeselt mõnusa jume.
Aga. Selga pole nüüd enam ollagi. Tuleb tõsiselt hakata midagi ette võtma, et vanaduses saaks ikka oma nõrga seljaga elada. Tuleb õppida õigeid töövõtteid (eks seljavalule annab ju kaasa ka hommikune kõplamine ja rohimine ning õhtupoolikune hekipügamine, kõik sellised köötsus tegevused) ja hakata regulaarselt selga treenima.
Praegu on ta aga igatahes valutanud päris rõvedalt ja lakkamatult eile õhtupoolikust saati. Täna ostsin apteegist mingisuguse rulldeodorandisarnase olfen-i geeli, see annab pisut leevendust.
Aga nüüd kipub süda ka pahaks, tea kas see on mingi ravimitundlikkuse värk või lihtsalt seljavalu on asjad nii kaugele ajanud.
Pagana mardikad, oli neil vaja õrnade inimeste põllule ronida!
Õnneks oli mul märkmiku vahel oma aega ootamas ka üks massaažikabineti kinkekaart. Homme lähen realiseerin sellegi...

Laste vandenõu

Lapsed olid eile üles seadnud minuvastase vandenõu minna kaubamaja Ostuööle. Et Apolloski lubati päeva viimasel tunnil suurt soodustust, läksime. Sest lastegi meelest oli ostuöö põhiline eesmärk osta lõpuks ometi ära raamat, mille Siimule klassi kiituskirjaga lõpetamise eest lubasime.
Ja selle me ka saime! Ja minu rõõmuks osteti sellel päeva viimasel tunnil veel virnade viisi raamatuid!

Tegime kiire tiiru ka ülejäänud lemmikosakondadele peale ja meie saak siis ostuöölt lisaks raamatule:
DVD Elektrooniku seiklused tervele perele
miski jõle limapudel Sigridile ja stressipall Siimule
varbasõrmus Sigridile
1 pakk pelmeene, 1 pakk kalapulki ja 3 smuutit

Ja muidugi, tegelikult oli ka ostuöö põhipoint laste jaoks öises suvises linnas jalutamine! Praegugi õitseb siin-seal imelisi lilli-põõsaid, mis oma lõhna peale panevad otsivalt pead keerama ja seejärel täielises ilus mõnulema.

Ja teel koju tuli lastele pähe mõte, et peaksime tegema filmi Meie läheme Tallinnasse. Jan Uuspõllu Tartusse tulemise eekujul siis. Aga tingimus on see, et meie filmis ei ropendata :)

Suvetõbi

Pärast lustakat lõunatundi koos ühe Tartu lasteaia lastega laagris hakkasin tundma end halvasti. Ja õhtul selgus, et on ka pisike palavik. Vastik, keset kõige paremat suve.
Igatahes tohterdan nüüd end ja vaatan, mis edasi.

Peaaegu järjel

Kaks hullumeelset nädalat said tänaseks peaaegu otsa ning täna tunnen, et võin jälle raamatutki lugeda - olen oma tegemistega järjele saanud.
Kui eile pidin veel küllatulnud sõprade ees piinlikust tundma kohutavalt sassis tubade pärast, siis täna on kõik teisiti. Isegi aknad jõudsin sel kevadel teist korda ära pesta, sest vihmaga kaasa tulnud mustus kippus päikese peitu jätma.
Ja lastega on praeguseks ühest küljest rahulikum - kool läbi ja kõik koolilõpuga kaasnenud üritused on ühel pool - teisest küljest on mul jälle murekorts otsa ees. Nimelt on neil nüüd pikad päevad vaja veeta, samal ajal olen mina ju tööl ja I. lähema paari nädala jooksul Tallinnas.
Varasematel aastatel on lapsed saanud kohe kooli lõppedes maale minna, kuid tänavu läheb ema ülehomme haiglasse ja see variant langeb ära.
Eks siis vaatame, kuidas asjalood kulgema hakkavad.

Väike mure

Millise nipiga saaks pikalt ühte rada käinud kaks inimest, kelle rajad kipuvad hargnema, taas ühisele suunata?

Lemmikutest

Viimasel ajal meenuvad mulle jupiti minu lemmikud, kelle kirjutatut olen lugenud hullumiseni ja kelle teoseid ikka aegajalt sirvin. Täna hommikul voodist kaseladvas tantsivat tuult vaadates meenus mulle Alliksaar:

Mina usun õnne.
Me kõik usume kasvõi natuke, ehkki teeskleme ükskõiksust.
Teisiti ei saakski ju elada.
Mina tean, kui raske on olla õnnelik.
Ja väga õnnelik olla on väga raske.
Isegi raskem kui kurb olla.
Aga ma usun ikkagi.
Usk on juba kord niisugune asi, mida mõistusele selgeks ei tee...