Tundub, et elus teistkordselt on minuni jõudmas see faas, mis laseb näidata, kes on mu sõbrad.
Ja ma pean ütlema, et see ei ole lihtne.
Sest mina olen harjunud eelkõige oma sõpru (ma ei saa enam öelda, et kõikidesse inimestesse, sest on asju, mida ma tõesti ei salli) armastama tingimusteta.
Sõber saab olla ka iga päev nägemata, kuid üksteisel saab olla olemas ka aegajalt helistades. Ja jätkata kohtudes jutte täpselt seal, kus eelmine kord pooleli jäädi. Ja olla mõnus ja hingata ühes rütmis.
Kuid need tajutavad muutused on viimastel päevadel pannud mu südame valutama.
Õnneks on mul aga toredad töökaaslased. Just sellised – tingimusteta toetavad. Kui eile ühele muret kurtsin, lohutas ta mind minu enda teadmisega, et vahest ongi selline selektsioon vajalik.
Ja las ma siis olen selline nagu ma olen. Nendega, kes lepivad minuga sellisena, nagu ma olen.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar