Tõeline ebaõnn

Nii, ja pühapäevane lesimispäev läks sujuvalt üle miski tõvega võitlemiseks. Eilsest hakkas ming kimbutama nohu ja valus kurk, mis teeb justkui järjest rohkem liiga. Täna õhtuks on lisandunud nõrkus ja palavik. Säh sulle siis puhkust!
Ja haiged on teisedki pereliikmed, vaid Sigrid, kes eelmisel nädalal oksendas ja kõrges palavikus oli, käib kobedal sammul koolis.
Ja lisaks, nagu sellest kõigest veel vähe oleks, pandi eelmisel nädalal jalaluu murdnud õelaps haiglasse. Lähen homme teda vaatama ja püüan sotti saada, milles point.
Aga eile käisin kaubamajas kulutama sünnipäevaks saadud kinkekaarte - eile sain viimast päeva Partnerkaardiga 10% allahindlust.
Ja taas kogesin oma äärmist ebapraktilisust, selle asemel, et osta endale näiteks uus ja hea pann, ostsin kaks CD-d: Tõnu Raadiku "Mantlikohviku" ja kogumiku, mis on koostatud Ott Arderi sõnadele tehtud lauludest. "Kõigest sits" oli pealkirjaks.
Homme pean minema ühele kokkulepitud kohtumisele ja TÜMKI mälumängust ei raatsi ka loobuda. Ehk peaks perearstigagi oma tõvest rääkima?
Aga kops hakkab vaikselt üle maksa minema (milline veider ütlemine, nagu ma juba aastaid selle üle pead murran, kuid ometi see meeldib mulle oma totruses), sest kõik plaanitud tegemised on unaruses.

Laisk pühapäev

Üle pika aja on täna tõeliselt laisk pühapäev. Kohe koguni nii, et ma ilmselt ei viitsi talisportigi tegema hakata.
Ja mis on selle laiskuse põhjuseks?
Nagu Insu eile pidulikult toosti lausus - kaks aastat kestnud remont sai valmis. :)
Mitte nüüd küll veel päris, selliseid väga pisikesi asju on tarvis nokitseda ja mul on veel mõned asjad kastidest vaja ära sorteerida jne, aga siiski - kõik on puhas, kuskil ei vedele pintsleid, pahtlilabidaid ega värvipotte.
Ja remondi lõpetuseks toimus siis imepisike sünnipäevapidu koos heade inimeste, veini ja presidendi vastuvõtuga.
Ja nii nüüd ongi tulemuseks laiskus... Selline suur ja mõnus.
Ja kõige toredam asja juures on see, et see laiskus võib veel mõned päevad minuga olla. Sest homme algab talvepuhkus. Tervelt nädal aega!

Kripeldavad mõtted

Tundub, et elus teistkordselt on minuni jõudmas see faas, mis laseb näidata, kes on mu sõbrad.
Ja ma pean ütlema, et see ei ole lihtne.
Sest mina olen harjunud eelkõige oma sõpru (ma ei saa enam öelda, et kõikidesse inimestesse, sest on asju, mida ma tõesti ei salli) armastama tingimusteta.
Sõber saab olla ka iga päev nägemata, kuid üksteisel saab olla olemas ka aegajalt helistades. Ja jätkata kohtudes jutte täpselt seal, kus eelmine kord pooleli jäädi. Ja olla mõnus ja hingata ühes rütmis.
Kuid need tajutavad muutused on viimastel päevadel pannud mu südame valutama.
Õnneks on mul aga toredad töökaaslased. Just sellised – tingimusteta toetavad. Kui eile ühele muret kurtsin, lohutas ta mind minu enda teadmisega, et vahest ongi selline selektsioon vajalik.
Ja las ma siis olen selline nagu ma olen. Nendega, kes lepivad minuga sellisena, nagu ma olen.

Pidu täisnurkses kolmnurgas

Tänase päeva luuletus minu lemmikult Ilmar Trullilt, leidsin selle eelmise nädala Ekspressi TV-kava lastenurgast.
***********************
Kolmnurk uhke, uhiuus.
Siin soolaleivapidu käis.
On kaatetitel pihus kruus
ja kahvli otsas hapukurk.
Ja uljaspea hüpotenuus
vist uusi jooke toomas käis.
Jah sedamoodi tõesti näis,
sest tema vastas istuv nurk
on tegelikult täitsa täis.
************************
Muide, soovitus, kui esimest korda midagi naljakat ei tundu, siis lugeda ka teist ja kolmandat. See ON äärmiselt nutikas!

Päike

Aga täna paistab päike ja häid soovegi on kogunenud kuhjaga. Aitäh kõigile :)

Must päev

Täna oli ikka üks suhteliselt must päev. Kuigi, kui hästi järele mõelda, siis mõni päikesekiir paistis ka. Ehk siis oli nagu selles salmikuluuletuses, mis mul keset päeva peas keerlema hakkas:

Mõnel hommikul väsinult küsid,
kas tasubki paotada ust,
kas naeratus siis ka veel püsib,
kui taevas on rusuvalt must.
Kogu elu kui lõputu äri,
tulles laostunult teadmata kust,
ära iialgi eneselt päri,
kas võib kaotada naeratust.
Väljas tänavail ükskõiksus kajab,
tasa esikus avaneb uks.
Keegi siiski su naeratust vajab,
kui ta jääbki ehk tundmatuks.

Peakski salmikud üles otsima :)

Tali väljas!

Ei jõuagi siia midagi kribama, sest kodus teeme viimases remontimata toas remonti (lootes endiselt naiivselt selle laupäevaks korda saada) ja lisaks on tarvis talisporti nautida.

Minu suureks meeleheaks on selleks nädalaks lubatud suurt külma, seega on ehk loota, et talv püsib veel taevas.

Nädalavahetusel oli ju Tartu maraton, kus meie peret esindas Siim. Vaene mehike oli enne võistlust (3 km) endast täitsa väljas, muretsedes igasuguste asjade pärast, kaasa arvatud see, et kas jõuab ja kas rahalt ära ei eksi.

Esimese mure osas ma teda lohutasin, sest eks ta ole sel aastal usinalt ikka trenni ka teinud, nii suuska kui üldfüüsilist oma karatetrennis. Aga teist asja kartsin ma tõttöelda isegi.

Kuid õnneks on korraldajad kõigele mõelnud ja trobikond suusakooli poisse ja paksus kostüümis jäneseid sõitis lastega kaasas, et eksimise hirmu kellelgi poleks.

Kui 3 km läbi sai, lausus Siim kommentaariks: "Oleks teise ringi veel sõitnud!"

Ja õhtul käisime koos Sigridiga uisutamas. Kui Sigrid tõdes, et küllap tema pole lihtsalt uisutamiseks loodud, siis mina jällegi tundsin, et see on üks vahvamaid tegevusi talvel üldse! Igatahes nautisin seda täiega ja liuväljale läheme esimesel võimalusel taas.

Aga homme on vastlapäev. Kelguga mäest alla kihutamise asemel teeksin ma oma liu just uiskudel... - suuskadel ei tihka ka enam mäele ronida :)

Veebruariümin

Täna hakkasin ümisema neid Viivi Luige kirjutet ridu:

Väljas on veebruar täna

ja orgudes ruskavad pajud.

Ennast su südames näen:

nõnda rahu mu meeltesse vajub.

Mõtlen: kui üksik ja valge

jäi lapsepõlv maamajja maha.

Surnute korjatud köömneid

ja tumedat meekärjevaha

otsekui hõnguks sealt nüüdki

ja otsekui oleks mu pihud

mustlepa verega võitud

ning vislapuuvaiguga ihu.

Niikaua taevasse vaata,

kui lumed on sadanud alla.

Lumed on vaiksed ja kerged

ja lumede juuksed jäid valla

paljaste võrade kohal,

kus õõtsuvad hõõguvad tähed.

Niikaua lumesse vaata,

kui aupaiste vajub su pähe.

Hirme on maailma kohal

ja kesköiti avardub tuba.

Mis keeles ma paluma pean,

sest surm on meid silmanud juba?

Niikaua lehitse aastaid,

kui haljus on sadanud alla.

Väljas on veebruar täna

ja lumede juuksed jäid valla.

Kuhugi minna ei ole,

sest aja sõnad on valjud

otsekui iilingud lauskmaal

ning nende eest pagevad paljud.

Kannatus tuleb ja läheb

näoga, mis võõras ja tuttav.

Kannatust suudlen su otsaees.

Ma ei häbene nutta.

Idüll

Eelmine nädal möödus väga murelikult, ikka nende va halbade uudiste pärast. Püüan nüüd neid peletada ja veidi aitas seda talveidüll, mida kohtasin maal.

Siin pildil on näiteks vaade minu koduväravast naabrite poole, see suur puu on minu lapsepõlve tammepuu.

Selle all oli kunagi ka ablas toomingapõõsas, mille sees oli meie onnike. Et toomingapõõsas ei piirdunud vaid tamme all kasvamisega, vaid kippus ikka tee peale sõidukeid kimbutama, võeti ta maha.

Teine põhjus mahavõtmisel oli veel - see valge loor, mis varasuviti põõsastele ilmub ja endas kahjureid peidab. Toomingaid armastavad need kahjurid paraku väga.

Ja sel nädalavahetusel meenus mulle taas, kuidas sillerdab pakase näpistatud lumi kuuvalgel ööl. Sellist valgust näeb ainult veebruarikuu öödel.

Samuti nagu seda eredat ja säravaimast säravamat päikesepaistet näeb veebruarikuu päevadel.

Mulle meeldib mu sünnikuu just sellistel aastatel, kui käes on korralik talv. Nagu praegu.

Sündinud kangelaseks

Internetis ringleb alljärgnev tekst. Et olulisi asju ikka meeles pidada, otsustasin selle siia üles seada. Nautigem oma kangelasseisust :)

Oled sa sündinud enne 1978. aastat?
Loe palun edasi!

Sündinud pärast 1978. aastat
Tõmba uttu! Sa ei saa niikuinii sellest aru!

Jumala eest, kuidas on võimalik, et meie kes me oleme sündinud 50/60/70ndatel aastatel, oleme ikka veel elus?

Vastavalt teooriatele aastatest 2004-2005-2006 peaksime juba ammu surnud olema

MIKS?

* Me istusime autos ilma lasteistmeta, turvavööta ja õhkpadjata!
* Meie voodi ja puust mänguasjad olid värvitud pliid ja kaadmiumi täis värvidega
* Trepi ülaosas ei olnud piiret, kes astus liiga kaugele, potsatas alla
* Kui sa oma voodis ärkasid, ei kuulnud sind keegi. Kui midagi juhtus, pidid sa kõigest kõrist karjuma, et vanemad sind kuuleksid
* Ohtlike ainetega pudeleid ja isegi kõikvõimalikke ravimipudeleid sai lihtsalt kahe käekesega ja piiratud motoorika abil avada
* Uksed ja väravad läksid lihtsalt kinni ja kui sinu sõrmed sinna vahele jäid, siis said nad haiget
* Sa istusid jalgratta pakiraamil ja püüdsid sadulavedrudest kinni hoides seal püsida
* Kiivrit ei kantud ka sääreväristajaga sõites, rääkimata siis jalgrattast
* Vett jõime me kraanist ja mitte pudelist
* Küllap olid olemas nii värv- kui aroomiained. Nii punast, rohelist või kollast limonaadi nagu tol ajal, tänapäeval enam ei tehta.
* Näts pandi õhtul öökapi nurgale ja järgmisel päeval rändas see lihtsalt uuesti suhu.
* Koolis olid meil ainult ühesuurused nii toreda ohtliku klapiga pingid
* Meie kingad olid alati juba venna, õe, või kellegi teise sugulase kantud. Ka jalgratas oli alati kas liiga suur või liiga väike
* Jalgrattal ei olnud käike ja kui kumm katki läks, õpetas isa sulle varsti selgeks, kuidas seda ise lappida.
* Varahommikul läksime kodust välja ja tagasi jõudsime alles siis, kui tänavavalgustus oli põlema hakanud. Vahepeal ei teadnud keegi, kus me olime ja mobiiltelefone meil ka ei olnud.
* Metsas ega pargis ei olnud mänguväljakuid ega murjanite kogunemispaiku
* Kui me tahtsime sõbrale külla minna, siis lihtsalt läksime, ei olnud tarvis enne helistada ega kokku leppida. Ka täiskasvanuid ei olnud kaasas.
* Me sõime küpsiseid ja rohke ehtsa võiga võileibu, aga me ei läinud paksuks.
* Me jõime sõpradega ühest pudelist ja haigeks ei jäänud sellest keegi.
* Meil ei olnud Playstationit, Nintendot, X-boxi, 64 telekanalit, videot, DVD-d, Surround soundi, oma telekat, arvutit ega internetti. Meil olid sõbrad!
* Telekas hakkasid saated alles kell 18. Siis tuli tund aega midagi lõbusat lastele ja häda sellele, kes söandas püsti tõusta ja teise kanali nuppu vajutada (nupud olid ainult aparaadi küljes).
* Isa otsustas, mida ja kui kaua vaadati.
* Me lõikasime endale näppu, murdsime luid, kukkusime hambaid välja ja mõnikord said lisaks veel jalaga tagumikku
* Me võitlesime, peksime üksteist oimetuks ja ükski täiskasvanu ei teinud teist nägugi. Keegi ei riputanud rahulippu aknale lehvima
* Pedagoogiliselt korrektsed mänguasjad meisterdasime endale ise, tagusime kaikaga palle, ehitasime seebikaste ja märkasime alles mäest alla jõudes, et olime pidurid unustanud
* Me mängisime tänaval jalgpalli ja kaasa võis mängida ainult see, kes hästi mängida oskas; kes nii hästi ei osanud, pidi pealt vaatama ja õppima pettumusest üle saama
* Kooliski oli lolle lapsi. Nad tulid ja läksid siis kui teisedki ja õppisid samu asju. Mõnikord jäid nad istuma ja selle üle ei vaieldud, ka mitte lastevanemate koosolekul. Õpetajal oli alati õigus!
* Lõunavõileivad määrisime endale ise ja kui unustasid seda teha, siis koolist ei saanud midagi osta! Kui leivakoorik sulle ei meeldinud, siis olid lihtsalt terve päeva natuke näljasem kui teised!
* Kooli sõitsime jalgrattaga, täitsa üksi, talvel ka
* Kui ema sulle hüvastijätuks ukselt lehvitas, olid sa memmekas.
* Kui sa pahandust tegid, olid vanemad politseiga ühel meelel. Nad tulid sulle järele, aga ei ostnud sind välja. Meie tegudel olid tagajärjed ja nende eest ei saanud end peita.
* Me olime vabad, vahest vedas viltu, vahest läks hästi ja me vastutasime. Pidime õppima sellega toime tulema.
* Meie põlvkonnast on tulnud palju inimesi, kes oskavad probleeme lahendada, uuenduslikult töötada ja selle nimel riskile välja minna – ning ei häbene tagajärgi

Kas SINA kuulud ka nende hulka?

ÕNNITLEN! ME OLIME KANGELASED!

Oled sündinud pärast 1978. aastat?
Ääretult kangekaelne ja loed ikka veel edasi, mis? Nüüd sa siis tead, memmekas, mis tähendab olla kangelane!

Munaprojekt

Piilusin ööl vastu pühapäeva muna. Nüüd on kindel, et sellest sai mädamuna. Selline jahe ja loksuv. Lastega võtan asja täna teemaks.

Aga tihased, sindrinahad, tuletasid täna hommikul jälle meelde, et kevad on lähedal. Enne tuleb veel ainult palju suusatada ja kelgutada.

Sarjast suuri suusatajaid: vol 1

Nii, eile käisin siis koos oma pojaga suusatamas. Tänavu talvel esimest korda ja Tähtveres üldse esimest korda. Ja laenutuse suuskadega esimest korda.
Suusad olid muidu täitsa head, ainult määritud oli neid liiga hästi - pidamist polnud. Mitu korda seistes ja lapsega juttu rääkides hakkasin lihtsalt oma teed libisema...
Aga rajad olid muidu mõnusad, kuigi see ringike, kus ilmselt suured sportlased oma vormi lihvivad, mulle väga ei meeldinud. Tegin oma tiirukesed eemal, väljal.
Aga kole lugu on see, et eile sain aru - kord aastas suusatamisest ei piisa. Tuleb seda tihedamini teha, sest muidu ei jaksa üldse. Ja ei oska ka.
Õnneks olid suusatajad mõistev rahvas ja klassikarajal omasoodu koperdavat naisterahvast keegi kepiga togima ei tulnud.
Aga. Seda, et sport pole tervislik, pidin endale ju ka tõestama. Nimelt ronisin koos Siimuga miskise mäe otsa, et sealt tema julgustamisel alla tuhiseda. Aga no kui oled ikka oma teadliku elu madalatel maadel tuhisenud, ei siis sinust mägede vallutajat saa. Umbes poole mäe peal kadus tasakaal ja suure pauguga maha kukkudes libisesin nõlvaku alla. Käed-jalad-suusad kõik lootusetult sassis ja hirmus valus ka.
Ja nii ma seal lamasin, mõeldes, et kui ma mõne kondi oleksin murdnud, mitmes täiskasvanu mu vastu huvi tunneks. Mööda tuhises neid paarkümmend ja vaid üks vaevus pead veidi keerama.
Aga - minu kõrvale ilmus koheselt minu 9 aastane poeg, kes läbisegi vadistas seda, et minu laskumisasend oli totaalselt vale, et nii see ei käi ja pealegi pean ma hakkama hoolega piimatooteid sööma, ei siis ole karta kontide murdumist. :)
Aga - suusatama lähen veel. Täiesti kindel. Nauding sellest kaalus üles isegi öösel valutava tagumiku, mis sõba silmale ei lasnud...

Haige lapse tegemistest

Ei õnnestu siia pilti seada. Ehk homme.
Aga pildi peal on hobused - Sigrid tegi neid oma haige olemise ajal hulgaliselt. Kingituseks kõigile. Lisaks hakkas kotti ka heegeldama. Kui ma üritasin paaris kohas juhendada, teatas ta, et ma ei peaks sekkuma, sest tema peas on täpne plaan olemas.
Aga täna käisin temaga arsti juures. Teisipäeval panin aja - tänaseks sain.
Tegime röntgenit, sest arst kahtlustas kopsupõletikku. Tehti kohe kaks tükki ja õnneks siiski on pisut kergem tõbi.
Kui palavikku pole, saab esmaspäeval juba kooli.
Aga mul on kuri tunne, et sellega pole meie arsti juures käimised lõppenud.

Lisaks 12.02 - õnnestus ka pilt seada. Kaks nendest hobustest on leidnud endale tänaseks ka uued kodud - üks maal vanaema juures ja teine pealinnas vanaisa juures.

Ja meenus kild, mille Sigrid viskas röntgeni ukse taga. Nimelt olla tal ka huumorimeel haigeks jäänud :)