teisipäev, oktoober 31, 2006
Luule elust enesest
Suured sündmused valmivad varjus.
Mis varjus ei valmi, on tühine.
Võitja võimus ja teeäärseis marjus
tolmu maitse on ühine.
Tähtsad mõtted riisuvad rahu,
segased suubuvad mõnusse,
tähtsaimad aga ei mahu
kunagi sõnusse.
/B. Alver, 1943/
Mis varjus ei valmi, on tühine.
Võitja võimus ja teeäärseis marjus
tolmu maitse on ühine.
Tähtsad mõtted riisuvad rahu,
segased suubuvad mõnusse,
tähtsaimad aga ei mahu
kunagi sõnusse.
/B. Alver, 1943/
Sajab ja sajab. Ja sajab.
Sajab ja sajab. Ja sajab.
Oi, kuidas mulle ei meeldi sellised ilmad!
Sellised hallid, ebamäärased ja teadmatust täis.
Parem olgu ikka konkreetne – päike või külm – mõlemat naudiksin täiel rinnal.
Või kevad, siis on ootusärevus nagunii õhus.
Nüüd aga ei tea, mida toob iga järgmine tund. Koguaeg on külm ja märg. Selline ilm teeb ka meeleolu selliseks hellaks. Ilu ootavaks ja otsivaks.
Ja häid inimesi tahaks ka enda ümber, kogu aeg ja kuhjaga.
Selle asemel on aga kuhjaga tööd, kodus taas remondisegadus ja meeltes valitsev kurbusesegune igatsus ja rahulolematus.
Nüüd siis ei teagi, mis edasi ...
Oi, kuidas mulle ei meeldi sellised ilmad!
Sellised hallid, ebamäärased ja teadmatust täis.
Parem olgu ikka konkreetne – päike või külm – mõlemat naudiksin täiel rinnal.
Või kevad, siis on ootusärevus nagunii õhus.
Nüüd aga ei tea, mida toob iga järgmine tund. Koguaeg on külm ja märg. Selline ilm teeb ka meeleolu selliseks hellaks. Ilu ootavaks ja otsivaks.
Ja häid inimesi tahaks ka enda ümber, kogu aeg ja kuhjaga.
Selle asemel on aga kuhjaga tööd, kodus taas remondisegadus ja meeltes valitsev kurbusesegune igatsus ja rahulolematus.
Nüüd siis ei teagi, mis edasi ...
esmaspäev, oktoober 30, 2006
Naise rõõmud
Nii, täna sain siis autol ülevaatuse tehtud. Pealtnäha pole selles ju midagi keerulist, eksole, liiatigi olen näinud kordi kõrvalt, kuidas mu oma ema sellega niuhti ja valmis hakkama saab. Aga vat ise teha... Mõtlen küll, et olen kange naine, aga ülevaatuse pärast põdesin pea nädala ja kiusasin tuttavaid igasugu teemakohaste, kuid kentsakate küsimustega.
Täna läksin aga Sõbrakeskuse juurde autoülevaatusse, kus olid sellised hilises keskeas meesterahvad. Tegin haleda näo pähe ja rääkisin, kuidas ma mitte midagi ei tea, sest teen seda esimest korda (mis polnud ju vale). Edasi laabus kõik hästi, kuni senini, mil küsiti kindlustust. No ei kanna seda kaasas, kõik sellised andmed olla nähtavad ju arvutis! Olin juba valmis nutuse näoga kodupoole komberdama, kui onul läks süda haledaks ja ta käskis mul kindlustuse vajaduse järgmiseks korraks meelde jätta.
Veidi auto piinamist rullikutel ja krt teab veel millel (vahepeal hakkas mul oma autost päris kahju kohe) ja saigi asi tehtud. Parempoolsed pidurid polevat vaid päris korras, peaks üle vaatama.
Olin onudele jätnud aga nii blondi mulje, et nad hakkasid mulle agaralt seletama ka, kus on parem pool :)
Järgmine kord ma seda protseduuri enam niiväga ei karda.
Täna läksin aga Sõbrakeskuse juurde autoülevaatusse, kus olid sellised hilises keskeas meesterahvad. Tegin haleda näo pähe ja rääkisin, kuidas ma mitte midagi ei tea, sest teen seda esimest korda (mis polnud ju vale). Edasi laabus kõik hästi, kuni senini, mil küsiti kindlustust. No ei kanna seda kaasas, kõik sellised andmed olla nähtavad ju arvutis! Olin juba valmis nutuse näoga kodupoole komberdama, kui onul läks süda haledaks ja ta käskis mul kindlustuse vajaduse järgmiseks korraks meelde jätta.
Veidi auto piinamist rullikutel ja krt teab veel millel (vahepeal hakkas mul oma autost päris kahju kohe) ja saigi asi tehtud. Parempoolsed pidurid polevat vaid päris korras, peaks üle vaatama.
Olin onudele jätnud aga nii blondi mulje, et nad hakkasid mulle agaralt seletama ka, kus on parem pool :)
Järgmine kord ma seda protseduuri enam niiväga ei karda.
reede, oktoober 20, 2006
Külm on!
Igas mõttes - kuigi õues lendavad veel kuldsed lehed ja nende vaip mõjub lambivalguses niiskusest sätendades erakordselt majesteetlikult - on tänaval talve hõng. Tahaks nina panna paksu salli ja kampsuni tõmmata põlvedeni.
Ja kuigi sooja on ka olnud - näiteks eilne soolaleivapidu J juures ja sealne tunde kestnud saun ja tänane kutse järgmiseks pühapäevaks Värskasse minna, on mõned inimesed mu meelest kuidagi hilissügiseselt tundetud.
Näiteks pidasin pika kõne maha oma vennaga, kes miskipärast ei leia ega leia võimalust emal majal voodrilaudu ümber panna... Ja ise lubas. Ausalt, järgmises elus sünnin ma mehena ja sellist tuhmi suhtumist ma endale küll ei luba. Endal tuleb siin nutt peale ema kuulates, sest tõepoolest, tali koputab juba uksele. Aga no ei ole mulle antud seda rammu ja nutti ise selle tööga hakkama saada. Olukord on üsna lootusetu ja õudselt kurb on, et seda just oma õdede-vendade koha pealt.
Muidugi, võibolla ei mõjugi sügis inimestele emotsionaalses plaanis, võibolla nad ongi sellised egoistlikud, külmad ja jahedad oma loomuselt? Minusugusel roosaprillil võtab sellest arusaamine ju hoolimata elukogemusest aega.
Aga homme on laupäev. Ehk toob see sooja?
Ja kuigi sooja on ka olnud - näiteks eilne soolaleivapidu J juures ja sealne tunde kestnud saun ja tänane kutse järgmiseks pühapäevaks Värskasse minna, on mõned inimesed mu meelest kuidagi hilissügiseselt tundetud.
Näiteks pidasin pika kõne maha oma vennaga, kes miskipärast ei leia ega leia võimalust emal majal voodrilaudu ümber panna... Ja ise lubas. Ausalt, järgmises elus sünnin ma mehena ja sellist tuhmi suhtumist ma endale küll ei luba. Endal tuleb siin nutt peale ema kuulates, sest tõepoolest, tali koputab juba uksele. Aga no ei ole mulle antud seda rammu ja nutti ise selle tööga hakkama saada. Olukord on üsna lootusetu ja õudselt kurb on, et seda just oma õdede-vendade koha pealt.
Muidugi, võibolla ei mõjugi sügis inimestele emotsionaalses plaanis, võibolla nad ongi sellised egoistlikud, külmad ja jahedad oma loomuselt? Minusugusel roosaprillil võtab sellest arusaamine ju hoolimata elukogemusest aega.
Aga homme on laupäev. Ehk toob see sooja?
teisipäev, oktoober 17, 2006
Igavene halb tähtede seis
Täna tundsin taas tunnet, kui kui Eesti Postil oleks konkurente, läheks kohe nende kliendiks üle. Taas pidin saama ELSiga raamatu Tallinnast. seekord ei hakanud tüüp kodus olemise aega kokku leppimagi, vaid ütles kohe, et saan paki alates kella 16st postkontorist kätte. Kiire inimene, nagu ma olen, läksin selleks ajaks postkontorisse. Paluti veerand tunni pärast uuesti tulla, sest pakid pole veel jõudnud. Jalutasin veerand tunnikest kaubahalli kaubandusvõrgus ja läksin uuesti paki järgi. Ja kas ma sain oma paki? Ei - tulge poole tunni pärast uuesti, meil läheb nende vormistamisega aega. No tule taevas appi! Klient oleks nagu tõeline kloun, keda lükata tõmmata. Et mul ei olnud aega veel pool tundi hängida, jäin täna raamatust ilma. Ehk homme on parem päev.
Aga selline jõuetu tunne tuleb peale - no kuidas nii saab? Nagu need postitüübid polekski ühise asja nimel väljas ja ei teaks, mis enda töölauast kaugemalt toimub.
Teine veidi murelik lugu juhtus tööl. Nimelt pidin täna teada saama homme sajandivanuseks saama hr Artur Palmi koordinaadid, et temast tillukene artikkel kirjutada. Aga ma ei saanud neid koordinaate, veelgi enam - ametnik tänas mind helistamise eest, et tal endal oli üldse meelest läinud ja nüüd ta saab ise ka homme minna väärikat linnakodanikku õnnitlema minna. Ja et selles linnavalitsuse osakonnas polnud täna ühtegi pädevat inimest majas (KÕIK olid majast väljas mingit arengukava tegemas), siis ei saanud ta mind aidata. Ja ei tahtnudki tegelikult, jäi mulje.
Aga kui ma oleksin olnud hädas linnakodanik? Kas siis oleksin kohanud ametnike uksel silti "suletud ilusa ilma tõttu" vms? Või oleks ka lakooniliselt palutud homme tagasi tulla?
Lisaks on hiilimas minu südamesse kurb tunne, et Tartus 100 aastaseks saavatest inimestest tegelikult ei hoolita. Neid ei ole ju tegelikult nii palju, et ei saaks neid mäletada - eelmise nädala andmeil on üle saja aasta vanuseid inimesi siin 13 või 14 (täpselt ei osata jälle öelda ;)). Kui aga inimene on juba nii auväärsesse ikka jõudnud, võiks teda minu arvates veidi suurema tähelepanuga kohelda.
Tänu vanahärra otsimisele sattusin aga vahva loo otsa. Selgub, et vähemalt ühes dünastias on kolm ühenimelist isikut. Mul õnnestus rääkida neist noorimaga, kellel on oma lähedastega suhe kadunud. Küll aga teadis ta oma samanimelise isa telefoninumbrit, kes ei osutunud kahjuks SELLE Arturi sugulaseks. aga lõbus lugu ikkagi - läbi kolme põlve ühte nime kanda.
Ja kassi murega saime ehk ka ühelepoole. Arst tuvastas tal miski sooletõve - kass sai süstid ja saab kaks korda veel, kui läheb hästi. Kui läheb halvasti, siis kolm korda. Aga juba praegu on tema silmis säde ja tahtmine perekonna tegemisi kõrvalt jälgida - ta tuli oma pimedast nurgast välja ja sättis end hästi pisikeselt köögikapi serva. Loo moraal: inimesed, ärge andke oma lemmikutele kitkati ja whiskasit!
Aga selline jõuetu tunne tuleb peale - no kuidas nii saab? Nagu need postitüübid polekski ühise asja nimel väljas ja ei teaks, mis enda töölauast kaugemalt toimub.
Teine veidi murelik lugu juhtus tööl. Nimelt pidin täna teada saama homme sajandivanuseks saama hr Artur Palmi koordinaadid, et temast tillukene artikkel kirjutada. Aga ma ei saanud neid koordinaate, veelgi enam - ametnik tänas mind helistamise eest, et tal endal oli üldse meelest läinud ja nüüd ta saab ise ka homme minna väärikat linnakodanikku õnnitlema minna. Ja et selles linnavalitsuse osakonnas polnud täna ühtegi pädevat inimest majas (KÕIK olid majast väljas mingit arengukava tegemas), siis ei saanud ta mind aidata. Ja ei tahtnudki tegelikult, jäi mulje.
Aga kui ma oleksin olnud hädas linnakodanik? Kas siis oleksin kohanud ametnike uksel silti "suletud ilusa ilma tõttu" vms? Või oleks ka lakooniliselt palutud homme tagasi tulla?
Lisaks on hiilimas minu südamesse kurb tunne, et Tartus 100 aastaseks saavatest inimestest tegelikult ei hoolita. Neid ei ole ju tegelikult nii palju, et ei saaks neid mäletada - eelmise nädala andmeil on üle saja aasta vanuseid inimesi siin 13 või 14 (täpselt ei osata jälle öelda ;)). Kui aga inimene on juba nii auväärsesse ikka jõudnud, võiks teda minu arvates veidi suurema tähelepanuga kohelda.
Tänu vanahärra otsimisele sattusin aga vahva loo otsa. Selgub, et vähemalt ühes dünastias on kolm ühenimelist isikut. Mul õnnestus rääkida neist noorimaga, kellel on oma lähedastega suhe kadunud. Küll aga teadis ta oma samanimelise isa telefoninumbrit, kes ei osutunud kahjuks SELLE Arturi sugulaseks. aga lõbus lugu ikkagi - läbi kolme põlve ühte nime kanda.
Ja kassi murega saime ehk ka ühelepoole. Arst tuvastas tal miski sooletõve - kass sai süstid ja saab kaks korda veel, kui läheb hästi. Kui läheb halvasti, siis kolm korda. Aga juba praegu on tema silmis säde ja tahtmine perekonna tegemisi kõrvalt jälgida - ta tuli oma pimedast nurgast välja ja sättis end hästi pisikeselt köögikapi serva. Loo moraal: inimesed, ärge andke oma lemmikutele kitkati ja whiskasit!
esmaspäev, oktoober 16, 2006
Missis Mulberry
Filmis "Meeleheitel koduperenaised", mis on üks seepidest, mida ma jälgin, tekkis Lynette kooliläinud pojale kujuteldav sõber Missis Mulberry. Poeg sai ainest Mary Poppinsist ja sestap kandis ta oma sõbra vihmavarju koguaeg endaga kaasas. Ma vahepeal filmi ei näinud, kuid seal oli mingi jama olnud ja edasi nägin sealt, kus Lynette nuttis, sest tema pärast olla prügiauto üle Mrs. Mulberry sõitnud.
Igatahes on see probleem tõsine ja tekitas minus endaski tundeid.
Sest see kõik on justkui läbi elatud.
Lastesõimes käies tekkisid meie lastele sõbrad - Kiisu- ja Siilipojad. Nähtamatud, kuid armsad, keda tuli koguaeg kinda sees ja talvel ka põues kanda. Nad tulid meiega sõime kaasa ja õhtul kadusid enne koduteed ära. Minu väike pea mõtles, et ilmselt ei meeldi lastele sõimes... Aga me haakisime Kiisu- ja Siilipojad oma tegevustesse ja elasime kõik rõõmsalt koos.
Kui viie aasta eest ühte kohta tööle läksin, hakkas mu poeg kokutama. Päevapealt. Uskumatu, eks. Seal tööl ei läinud mul hästi. Oli pingeline ja väga palju fatalistlikke mõtteid tekitav. Ja kui ma ühel päeval päevapealt töölt lahkusin, lakkas ka poja kokutamine.
Praegu on mu pojal juba mõni aasta sõbraks Kiisupoeg - selline 5 sentimeetrit pikk pehme mänguasi, mille leidsime ükskord pealinnast bussijaama R-Kioskist. Aegajalt ta kaob ära - mis on tillukese tegelase puhul ju täitsa loomulik. Aga siis, kui teda kõige rohkem vaja, tuleb ta taas välja. Ja nädalavahetusel leidsime Kiisupojale vararealiseerimiskeskusest tillukese koolipingi - sellise, nagu mul endal koolipõlves oli. Nüüd saab Kiisupoegki koolis käia ja tekstülesandeid lahendama õppida:)
Kuid kõik see on ja veel mõned seigad lubavad mul arvata, et lapsed tajuvad seda, mis meiega toimub küll ja küll ning rohkemgi veel. Tuleb ainult osata seda tähele panna ja katsuda arvestada.
Mis meie, suurte maailmas, ei pruugi nii väga võimalik ollagi. Sest me lihtsalt ei taha seda - nii on lihtsam. Aga selliste asjade teadvustamine on samm edasi. Nii ma usun.
Igatahes on see probleem tõsine ja tekitas minus endaski tundeid.
Sest see kõik on justkui läbi elatud.
Lastesõimes käies tekkisid meie lastele sõbrad - Kiisu- ja Siilipojad. Nähtamatud, kuid armsad, keda tuli koguaeg kinda sees ja talvel ka põues kanda. Nad tulid meiega sõime kaasa ja õhtul kadusid enne koduteed ära. Minu väike pea mõtles, et ilmselt ei meeldi lastele sõimes... Aga me haakisime Kiisu- ja Siilipojad oma tegevustesse ja elasime kõik rõõmsalt koos.
Kui viie aasta eest ühte kohta tööle läksin, hakkas mu poeg kokutama. Päevapealt. Uskumatu, eks. Seal tööl ei läinud mul hästi. Oli pingeline ja väga palju fatalistlikke mõtteid tekitav. Ja kui ma ühel päeval päevapealt töölt lahkusin, lakkas ka poja kokutamine.
Praegu on mu pojal juba mõni aasta sõbraks Kiisupoeg - selline 5 sentimeetrit pikk pehme mänguasi, mille leidsime ükskord pealinnast bussijaama R-Kioskist. Aegajalt ta kaob ära - mis on tillukese tegelase puhul ju täitsa loomulik. Aga siis, kui teda kõige rohkem vaja, tuleb ta taas välja. Ja nädalavahetusel leidsime Kiisupojale vararealiseerimiskeskusest tillukese koolipingi - sellise, nagu mul endal koolipõlves oli. Nüüd saab Kiisupoegki koolis käia ja tekstülesandeid lahendama õppida:)
Kuid kõik see on ja veel mõned seigad lubavad mul arvata, et lapsed tajuvad seda, mis meiega toimub küll ja küll ning rohkemgi veel. Tuleb ainult osata seda tähele panna ja katsuda arvestada.
Mis meie, suurte maailmas, ei pruugi nii väga võimalik ollagi. Sest me lihtsalt ei taha seda - nii on lihtsam. Aga selliste asjade teadvustamine on samm edasi. Nii ma usun.
Aastad ja päevad nagu hallad...
... käivad üle nooruse või kuidas iganes see luuletus kõlas, mida ma lapsena vanatädide sünnipäevakaartidele korraliku käekirjaga maalisin:)
Et vahepeal ongi palju vett merre voolanud ja kuigi ma oma lemmikuks kujunenud blogisid ikka lugesin, et olnud jüsku kättevõtmist siia ridu kirjutada. Nüüd sirutas Muusa aga tiibu ja... :D
Kõige lahedam asi on see, et nüüd on mul juba ligi nädal aega oma isiklik Potsataja. Selgus, et Moskvas kaupluses "Detski Mir" on piltlikult öeldes lausa oma potsatajate osakond:) Ja mis kõige parem, see Potsataja laulab kõhu peale vajutades seda ühte minu lemmikutest lauludest, mis räägib sellest, kuidas ta on sünnipäeval üksi ja keegi ei tule teda vaatama, aga siis tuli Gena - maailma armsaim ja parim krokodill.
Vahva on see, et kui enne ei pidanud lapsed ei Gena multikast ega muudest seal esinevatest "teadusele tundmatutest loomadest" midagi, siis nüüd vaatasime rõõmuga koos videot ja itsitasime vahvate kohtade juures. Üks meie lemmikuid on see: "Ja seal linnas elab krokodill, kes päeviti töötab loomaaias - krokodillina!" Ja minu Potsatajal on täpselt sellised armsad sõrmed nagu multifilmi omalgi. Vat!
Aga kolm uut muret on mul ka.
Esiteks - lokkav vägivald laste seas. Pärast seda, kui Siim sai üle tee haljasalal miskilt poisilt vastu silma paremsirge, olen kuulnud koledaid lugusid. Nimelt enne seda ühel päeval võeti tema klassivennalt teel kooli ära nii mobiiltelefon kui raha. Ja mingid minu lastega ühevanused jõnglased on hakanud Varjendi mäe kandis jõlkuma ja lihtsalt oma eakaaslasi terroriseerima. Eelmisel nädalal ei julgenud lapsed näiteks koju tulla, sest mingid tüübid lihtsalt peksid seal teisi möödaminnes. Ja täna rääkis Siim, kuidas klassivend Gleni olla meie läheduses elav K koos oma kaaslastega ähvardanud, et kui see neile 200 krooni ei too, saab haledalt peksa. Ja nii peavad poisid koduteel hiilima, ega neid tüüpe tee ääres pole.
Ja alles eelmisel nädalal kohtasin ma Raekoja platsil nutvat, eelmisel päeval 11aastaseks saavat poissi, kelle lukustatud rattalt olid mingid tüübid omastanud sadula ja veel jubinaid. Poiss oli selle ratta saanud sünnipäevaks... Telefonikõnes politseisse kuulsin ma emotsionaalset mõtteavaldust: "No miski pole neile enam püha, isegi laste tagant varastavad juba!" ja soovitust poisil koos vanematega politseisse pöörduda. Poisi isa rahustas oma põnni muidugi maha ja arvas, et ega sinna minna mõtet pole, sest nad ei leia isegi terveid rattaid üles... Mõnes mõttes õigus, aga teisalt...
Teiseks - pisikesed hängijad. Uskumatu, et juba 9 aastased tüdrukud leiavad kaubamajas riiulite vahel jalutamise uskumatult laheda olevat. Õnneks olen Sigridi suutnud sellest eemale hoida, aga nii tema pinginaaber kui üks teine klassiõde on selles vallas meistrid ning nüüd on nad oma kampa haaranud ka meie majja äsja kolinud R. Tema ema mulle helistaski ja tüdrukute tausta ja harjumusi uuris.
Kolmandaks on meie kassil midagi viga. Kui ta oleks inimene, siis ma diagnoosiks tal depressiooni. Teeb ainult seda, mida kästakse - õnneks vähemalt sõi. Muul ajal hoiab omaette, ei ta silmad sära ega muud. Isegi tolmuimeja eest ei põgenenud eile ära, tõstis vaid kaela üles ja vaatas mind etteheitva näoga. Olukorras, kus Tartu loomade varjupaigas pidi katk levima, olen ma juba väga mures. Õnneks katku sümptomeid ma tuvastanud pole. Homme läheme aga veterinaari külastama...
Nüüd läheme saadame Sigridiga aga tema klassiõde M koju, sest tänavad on sügiseselt pimedad.
Et vahepeal ongi palju vett merre voolanud ja kuigi ma oma lemmikuks kujunenud blogisid ikka lugesin, et olnud jüsku kättevõtmist siia ridu kirjutada. Nüüd sirutas Muusa aga tiibu ja... :D
Kõige lahedam asi on see, et nüüd on mul juba ligi nädal aega oma isiklik Potsataja. Selgus, et Moskvas kaupluses "Detski Mir" on piltlikult öeldes lausa oma potsatajate osakond:) Ja mis kõige parem, see Potsataja laulab kõhu peale vajutades seda ühte minu lemmikutest lauludest, mis räägib sellest, kuidas ta on sünnipäeval üksi ja keegi ei tule teda vaatama, aga siis tuli Gena - maailma armsaim ja parim krokodill.
Vahva on see, et kui enne ei pidanud lapsed ei Gena multikast ega muudest seal esinevatest "teadusele tundmatutest loomadest" midagi, siis nüüd vaatasime rõõmuga koos videot ja itsitasime vahvate kohtade juures. Üks meie lemmikuid on see: "Ja seal linnas elab krokodill, kes päeviti töötab loomaaias - krokodillina!" Ja minu Potsatajal on täpselt sellised armsad sõrmed nagu multifilmi omalgi. Vat!
Aga kolm uut muret on mul ka.
Esiteks - lokkav vägivald laste seas. Pärast seda, kui Siim sai üle tee haljasalal miskilt poisilt vastu silma paremsirge, olen kuulnud koledaid lugusid. Nimelt enne seda ühel päeval võeti tema klassivennalt teel kooli ära nii mobiiltelefon kui raha. Ja mingid minu lastega ühevanused jõnglased on hakanud Varjendi mäe kandis jõlkuma ja lihtsalt oma eakaaslasi terroriseerima. Eelmisel nädalal ei julgenud lapsed näiteks koju tulla, sest mingid tüübid lihtsalt peksid seal teisi möödaminnes. Ja täna rääkis Siim, kuidas klassivend Gleni olla meie läheduses elav K koos oma kaaslastega ähvardanud, et kui see neile 200 krooni ei too, saab haledalt peksa. Ja nii peavad poisid koduteel hiilima, ega neid tüüpe tee ääres pole.
Ja alles eelmisel nädalal kohtasin ma Raekoja platsil nutvat, eelmisel päeval 11aastaseks saavat poissi, kelle lukustatud rattalt olid mingid tüübid omastanud sadula ja veel jubinaid. Poiss oli selle ratta saanud sünnipäevaks... Telefonikõnes politseisse kuulsin ma emotsionaalset mõtteavaldust: "No miski pole neile enam püha, isegi laste tagant varastavad juba!" ja soovitust poisil koos vanematega politseisse pöörduda. Poisi isa rahustas oma põnni muidugi maha ja arvas, et ega sinna minna mõtet pole, sest nad ei leia isegi terveid rattaid üles... Mõnes mõttes õigus, aga teisalt...
Teiseks - pisikesed hängijad. Uskumatu, et juba 9 aastased tüdrukud leiavad kaubamajas riiulite vahel jalutamise uskumatult laheda olevat. Õnneks olen Sigridi suutnud sellest eemale hoida, aga nii tema pinginaaber kui üks teine klassiõde on selles vallas meistrid ning nüüd on nad oma kampa haaranud ka meie majja äsja kolinud R. Tema ema mulle helistaski ja tüdrukute tausta ja harjumusi uuris.
Kolmandaks on meie kassil midagi viga. Kui ta oleks inimene, siis ma diagnoosiks tal depressiooni. Teeb ainult seda, mida kästakse - õnneks vähemalt sõi. Muul ajal hoiab omaette, ei ta silmad sära ega muud. Isegi tolmuimeja eest ei põgenenud eile ära, tõstis vaid kaela üles ja vaatas mind etteheitva näoga. Olukorras, kus Tartu loomade varjupaigas pidi katk levima, olen ma juba väga mures. Õnneks katku sümptomeid ma tuvastanud pole. Homme läheme aga veterinaari külastama...
Nüüd läheme saadame Sigridiga aga tema klassiõde M koju, sest tänavad on sügiseselt pimedad.
Tellimine:
Postitused (Atom)