Peohõnguline päev

Nagu juba aastaid tavaks saanud, ei saanud ma ka sel aastal end eemale hoida Raekoja platsist, kus traditsiooniliselt kuusel tuled süüdati ja esimest adventi tähistati.
Vihma sadas veel pool tundi enne ürituse algust ladinal, kuid otsustasin, et see mind ei heiduta.
Ja ei kahetse - ilus oli. Midagi pole teha - kurgus kohe kisub karedaks, kui kogu see ilu lõkkele lööb. Tänavu on minu lemmik kahtlemata ka jõululodi, millel tulekardinad purjeks. Ühel päeval, kui seal on vähem inimesi, püüan selle oma seebikaga pildile ka saada.

Seejärel tuli kodus riideid triikida ja end Rahvusülikooli 90. aastapäevale pühendatud kontsertetendusele seada. Ma pole tükk aega nii toredat etendust näinud, kus kõrgetasemelised etteasted tõepoolest juhatavad läbi ühe tähtsa asutuse ajaloo. Mulle oli väga südamelähedane meie rektori kõnest koht, kui ta küsis, et kas 90. aastat tagasi oli ülikooli elus midagi teistmoodi. Ilmselt oli kõik suures osas sama. Selle vahega, et siis oli ülikool üks. Nüüd on ülikoole asutada lihtne, kinni panna aga keeruline.

No ja siis, pärast kogu seda ilu, saabusime koju. Ja siis, kell pool kümme õhtul selgus, et lastel on homme mõned jõulukaardid kooli kaasa vaja võtta. Ja mida tegi siis ema? Kraapis ajukäärude vahelt välja oma poole-tunni-kaardiideed ja lasi liimupulgal ning kääridel koos lastega välkuda. Ja tulemus pole vast paha.



Minu meelest hoopiski päris sobilik lõpp peohõngusele päevale:)

Valguse võidukäik algab

Üldiselt ei ole ma pimeduse üle halaja. Aga eelmise nädala keskpaigas, see on juba üle seitsme päeva tagasi, tundsin ma, et seda halli on minu jaoks liiga palju. Hommikul silmi lahti teha ei taha, sest aknatagune valgus ei rõõmusta. Õigupoolest seda valgust seal ju peaaegu nagu polegi.
Aga - olles pidanud eile korraks kesklinnas käima, nägin ma sellist pilti:



Ja tuju läks kohe rõõmsamaks! Sest, kuigi ööd on veel pikad-pikad, algab just nüüd valguse võidukäik. Ja kui veel eile oli ülejäänud linn valdavalt pimeduses, siis homsest muutub kõik.
Mulle meeldib see, mis ees :)

Proua doktor

Homsest saab meil majas olema üks doktor.
Naljakas, et minul ei tohiks ju mingit ärevust olla.
Aga juba eilsest tegelikult on, päris suur.
Ehk on asi keeletoimetamises :)
Aga jah.
Tähtis asi ikka.

Igatsen talve!

Vaatasin telekast suusatamist. Ja selline igatsus tuli talve ja suusatamise ja kelgutamise järele, et... Igatahes tundsin üle pika aja kadedust nende inimeste peale, kes tänast MK etappi pealt vaatasid :)
Aga vast ei ole tali enam kaugel. Taeva ei jää ta vanarahva arvates ju mingil juhul.
Ja Otepää MK etapp toimub ju ka sel hooajal, kuigi mõned aastad on seal asi talispordist kaugel olnud, pigem on tegu olnud veesuusatamisega... Aga seda tunnet, mida tunned seal tribüünil omadele ja oma lemmikutele kaasa elades, saab tunda ainult seal :)

Õnne suhtelisusest ajanappuses

Mõtlesin siin ükspäev, et tegelikult olen ma õnnelik inimene. Sest niikaua, kuniks mul jagub tervet talupojamõistust, olen ma maailmaga rahu sõlminud ja saan aru, et ainult mina ise olen oma elu peremees ja õnne sepp.
Aga teinekord saab sellest tervest talupojamõistusest võitu meeletu igatsus ning need küljed, mis mu elus hästi ei ole, tunduvad eriti nurgelised.
Ja isegi kui ma tean, mis aitaks, ei ole mul veel julgust midagi ette võtta. Sest liiga tihti on elu näidanud - võib ju januneda millegi järele, kuid selle kätte saades võib rõõmu asemel tunda hoopis meeletut valu. Ja õrna naisena ma seda kardan. Ma julgen seda tunnistada.
Kuigi ka siin võiksin tugineda isiklikule kogemusele ja meenutada neid kordi, mil risk end ära tasus. Sest tegelikult on mul elus ju vedanud. Aga küllap see ettevaatlikkus tuleb lihtsalt aastatega. Järjest rohkem hakkab tunduma, et aega ei ole enam nii palju, et end mõttetustele ja valule raisata.
Liiatigi - nii nagu aeg viib valu, viib ta tibusammul tegelikult ka janu. Vist.
Sest kõik möödub kunagi. Ja aega tundub nappivat alati.
Püüan ses väheseski õnne hoida.

Minge kontserdile, palun!

Eile kuulsin, et Maarja küla toetuseks peetavale kontserdile "Kuula, palun!" 16. novembril Tallinnas Vene teatris on vabu pileteid saada veel liiga palju.
Palun minge kontserdile, kellel vähegi võimalust! Lisaks heale teole saate südantsoojendava elamuse. Selle aasta kontserdist (esimene toimus Tartus), saab lugeda siit ja siit.
Palun, minge kuulama!

Muutuste aeg

Minu elus on olnud mitmeid perioode, kus tuleb ümber vaadata inimesi ja suhteid enda ümber. See teeb mõnikord kurvaks, teisalt on see ju arusaadav. Kogu elu on liikumises, miks peaksid siis kõik inimesed jääma elu lõpuni samaks ja suhtlema ühtede-samade tüüpidega. Ka mina ise kasvan, läbi nende kõikide toredate suhete ja inimeste kaudu, kellega elutee mind kokku on viinud.
Kui ma siin vaid pahandasin asjade üle, mis mind kurvaks ja teinekord ka kirglikult marru ajasid, siis nüüd on kindel - muutuste aeg on käes.
Aga ikkagi on kuskil südamepõhjas kurb. Ja pisikene üksindus. Sest seekord on muutumas suhted, mis on minu jaoks mänginud suurt ja tähtsat rolli. Või veelgi enam - ilma nendeta poleks mul vahepeal olnud üldse võimalik ellu jääda.
Ja kindel on see, et kes on tõeline sõber, jääb alati sinu kõrvale. Ning hääbunud suhted teevad ruumi uutele ja elu edasiviivatele, mis on just sellele eluperioodil sulle vajalikud. Nii ma usun.