Ootus

Iga päev käin tiiru botaanikaaias. Tänane magnoolia oli selline.
Ehk homme?

Rõõm kevadest

Reedel õnnestus istuda sel aastal esimest korda Pirogovis ja hankida endale järjekordne kuri kevadtõbi - kurguvalu ja köha.
Laupäeva hommikul sain tervitada päikesetõusu üle Supilinna ning imetleda juba taevas olevat kera kaarsilla juurest.
Laupäeva päeval sai lebada Supilinna päevadel päikeses ja mitte midagi teha. Sest kodus polnud internetti ja mõistagi ei ole ma oma varasematest vigadest õppinud - kõik failid on korralikult ühes kohas. Internetis.
Pühapäeval ei olnud ikka internetti ja nii käisin tiiru botaanikaaias. Seal oli tore. Magnoolia hakkab kohe-kohe õitsema. Internetti ei tulnud.
Esmaspäeval oli mul vaba päev. Tulin tööle asju tegema. Siia tuli internet tagasi. Oma vabal päeval oli mul kõige rohkem telefonikõnesid oma ülemusega.
Natuke sain koolitööd ka teha.
Aga ma käisin jälle magnooliat vaatamas - homme hiljemalt on üks õis lahti. Ja toomingad puhkevad ka. Kui mitte õhtuseks öölaulupeoks, siis homseks ikka.
Selline see kevad ongi.
Ja koolitöö ei suju.
Kuidagi.
Aga tänu internetivabadusele on minus rohkem kevadet, kui kunagi varem.
Nüüd tahaks veel rääkida ka. Mõnedest asjadest.
Siis saabuks selgus maapeale ja sisemist rahu oleks ka rohkem.
Lähipäevade kevadised tunnid näitavad.

Lapsed rõõmsaks

Pakivahetus "Lapsed rõõmsaks" jõudis minu lasteni eile, kui postiljon helistas ukse taga kella ja Siimule paki tõi. Laps oli üllatunud ja paki sisu tegi ta väga rõõmsaks, sest ta leidis sealt endale pea kõike meelepärast: ristsõna, Navirtolla pildiga postkaardi, joonistusploki Mürakaru koomiksi väljalõigetega, kommi ja kaks pallikest, mille nime me ei tea.
Need pallid on aga ainsad meelelahutusvahendid, mis tema sõnul koolis kaasas tohivad olla ja nüüd on kaks päeva toimunud tihe harjutamine. Esialgu küll väga kobalt, kuid tegevust jagub.
Siim tuli eile õhtul minu juurde ja palus kirjutada paki tegijale suure aitäh ning teatada, et tema on väga õnnelik. :)

Aga - täna hommikul helises uksekell taas. Paki sai teine lapsuke. Sigrid. Ja millise paki! Tõelise unistustepaki. Selles olid hobusekleepsud ja üks Witchi raamat, isetehtud külmkapimagnet ja võtmehoidja, ristsõnaga kruus (mille vastuseks on Sigrid) ja imeimeline ehtekarp! Seda nähes muutus seekord emme kadedaks :)
Pildid on ükshaaval allpool.







Ise jõuan pakke postitama homme-ülehomme.

Tähelepanekuid Tartu poodidest

Tiit siin ükskord rääkis, et talle meeldivad tillukesed poed.
Astusin täna mina tema kodulähedasse (ja endagi :)) K-tähega algavasse poodi sisse. Ja tundsin taas, et sellistest poodidest tunnen ma puudust. Mis siis, et seal on kitsas ja parasjagu olid seal teab-mitmet-nädalat purjutavad vanamehed. Leti taga seisis aga väärikas müüjadaam, keda ma olen seal varemgi näinud ja suhtles kõigiga mõnusalt viisakalt.
Meie ees olid ühed poisid, kes tahtsid raha vahetada. "Kuhu jäi palun?" küsis müüja neilt ja keeldus raha vahetamast, kui seda viisakussõna ei tulnud. Mulle nii meeldis tema käitumine! Just sellistes poodides ongi võimalik kauplustes käituma õppida, suured kaubanduskeskused on liialt anonüümsed ning seal ei teki sellist vahetut suhtlemisvõimalust.
Isegi mu poeg ohkas poes ringi vaadates, et tema süda sulab kohe, sest see pood tekitab temas igatsuse Marülli järele... Marüll oli tilluke pood Jõe ja Kalevi tänava nurgal, mida juba mitu aastat ei ole, kuid mis andis minu lastele esimesed poeskäimiskogemused...
Igatahes otsustasin kevadel rohkem sinna poodi sattuda.
Aga. Tegelikult sattusin ma täna vaimustusse ka Selverist. Mina kui tõsine udupea (teate ju mind küll) unustan pidevalt igasuguseid asju. Enamasti vähemtähtsamaid, kuid vahest ka tähtsaid.
Eelmisel reedel unustasin poodi ostetud deodorandi. Mille eest loomulikult ka maksin. Mul oli NII kahju, kui seda kodus mitu tundi avastasin. Aga et tegu ei olnud minu kodulähedase Selveriga, siis ei hakand sinna tagasi minema. Täna aga sinna juhuslikult uuesti sattudes tekkis mõte, et küsiks nalja pärast, mis neist asjadest saab. Ja selgub, et kui oled midagi poodi unustanud, siis tuleb seda infoletist küsida. Vähemalt Selveris on nii. Kõik unustatud asjad viivad kassapidajad infoletti, kus siis nendest hoolikalt nimekiri koostatakse.
Ja mina sain oma deodorandi kätte!
Ma olin tõeliselt rõõmus. Ja mõtlesin nende paprika, porru, vorsti, sokolaadi ja kohukesehunnikute peale, mis sinna poodi kõik on ununenud...
Viimasel ajal satun ma kõige sagedamini aga Maximasse, sest seal on igapäevaselt kõige sagedamini tarvitatavad toiduained kõige soodsamad.
Ja Maxima on mitu korda tekitanud minus tõeliselt ägedaid emotsioone oma valju muusikaga - käid seal nagu ööklubis ringi ja ümised tahtmatult tuttavaid viise kaasa. Vähemalt mina teen seda pidevalt. Sest kuidas mitte ümiseda imeilusat ABBA "Winner takes it all" või midagi taolist.
Ükskord tuli kõlaritest selline madala mehehäälega lauldud laul: "Olen kolmekümnene..." ja siis isad kärutasid lapsed ostukäru istmel mööda poodi ringi ja jorisesid seda laulu kaasa. Nagu heas komöödiafilmis :) Tuju oli pärast kohe tükk aega hea.
Muusikavalik on poes enamasti küll selline keskmise eestlase maitse, kuid vahel tuleb ka ABBA-t, nagu ma juba mainisin ning eelmisel nädalal lasti Sõbra Maximas Zemfirat ka.

Meelerahu minus eneses

See pilt siin kõrval on meelega selline päikeseline ja aimatav. Mina tean, mis sellel on. Selle nimi ongi meelerahu. Minus eneses :)

Ja see jõudis minuni eilse päevaga. Üleeilne käik kassinäitusele ning laste kooli aastapäeva kontserdile, eilne väike matkarada koos laste, Kertsi ja Ketsiga ning kiirtripp Tähtverre laste mänguväljakule ja suur pesupesemine olid justkui eelmänguks sellele poolteisttunnile, mis möödus mul Järva- ja Jõgevamaa piiri peal Põltsamaa jõe ääres imelises idüllis toredaid paadimatkalisi oodates.
Väike uinak päikeses ja hetked raamatuga, lugematu arv linde ning armas toonekurepaar. Ja pilved - südame ja saatanakujulised, tuvi ja padjakujulised ja misiganes kujulised!
Selliseid hetki oligi mul vaja. Kuigi mõistus ütleb, et on palju lahendamist vajavaid asju, on sisemine rahu minus olemas. Ilmselt oli vaja mõelda üksinduses oluliste ja vähem oluliste asjade üle.
Ja kuigi Tartusse tagasi jõudsin kavandatust oluliselt hiljem ja väsinunagi, olen selle tänu sõpradele saadud poolteisttunnile õnnelikum ja parem kui varem.
Suure ja ümmarguse punaka kuu paistel poleks see teistmoodi ju võimalikki.

Üks võlg

Nii, ja hiljuti meenus mulle, et pole sõnagi siin rääkinud Tähtkujupakivahetusest minu tütre silme läbi ehk millise paki tema sai.
Veelgi enam - et tütar ise oli sellel ajal haige (ehk riburadapidi jälle meie kõik) ja oli üldse segane aeg, ununes piltki tegemata. Aga Kayl tegi õnneks pildi ja kirjutab ühtlasi paki saamiseloost ja kannatustest siin

Aga pakk ise oli selline:



Ja Sigrid jäi sellega väga-väga rahule! Eriti äge oli see, et ta nii ootas seda pakki, kuigi pakisaaja hoiatas hilinemise pärast. Ja siis - ühel hommikul - toodi see lihtsalt koju ja mina sain paki veel unisele lapsele voodisse viia.

Ja saialilleteed joome senini :)

Suur-suur aitäh Sulle, Kayl!

Lõputa aeg?

Just praegu, kui iga minut on veel kallim kui kuld, satuvad minu kätte kirjandusteosed, mida käest panna ei saa. Kus on kirjas kõik minu sees toimuv ja rohkemgi veel...

"Kardan sind? Jah, ma kardan sind. Sa käitud nii, nagu me jääksime igavesti kokku. Sa käitud nii, nagu oleks oleks olemas lõputu nauding ja lõputa aeg. Kuidas saan mina seda teada. Minu kogemuse järgi saab aeg alati otsa.
Teoorias on sul õigus. Kvantfüüsikutel on õigus. Lõputu aeg. Tegelikkuses kanname mõlemad kella. Kui me suhtes kiirustan siis seetõttu, et ma kardan selle pärast. Ma kardan, et sul on uks, mida mina ei näe, ja et iga hetk võib see avaneda ja sa oled kadunud. Ja edasi? Kust leian mina salakäigu? Minu jaoks on need ikka needsamad neli seina."

Jeanette Winterson "Kehale kirjutatud"