Astridi pildid

Uhh. Leidsin raamatupoest Astridi pildid. See annab kogu lapsepõlvele ilusad raamid. Ja õigesti valitud raamid teadupoolest ainult kaunistavad kunstiteost :)
Et siis - kui keegi peaks tahtma mulle kunagi kingitust teha, siis Apollo kinkekaardid on abiks.

Kae imesid

Leheneegri blogist leidsin uskumatu loo Mari-Liisist, kes on esmapilgul tavaline 23-aastane pealinna tüdruk. Hiljuti toimus tema elus aga ootamatu pööre. Vaadake ise seda imelugu . Ja neid on veel - siin on nad kõik reas.

See on peaaegu sama hea kui eilne Ärapanija :)

Kitsest koos viiuli ja õngega

Üritustekeerises pole ma jõudnud ridagi kirja panna reedesest teatrietendusest. Mis oli väga hea ja hingeminev. Kivastik oli Elmar Kitse elust päris mõtlemapanevaid tahke etendusse köitnud. Lõpp kiskus veidi traagiliseks, kuid ilmselt see kunstniku elu selline juba kord ongi.

Eriti meeldis mulle see, et tegelikkuses oli Kits hell ja hea inimene. Kui ta oma linnupoegi ämbri sees kasvatas. Ja muidu ka. Laval ütles ta vähemalt Aleksander Eelmaa suu läbi: "Kõige thtsam on see, et kellelegi liiga ei tehtaks. Et külm ei teeks lilledele liiga. Et nälg ei teeks lindudele liiga ja et kala ei jääks õnge otsa. See on kõige tähtsam. Ma ei usu, et nii saab, aga ma vähemalt proovin."
Ja seda öelnuna lõikas ta õnge otsast konksu, et õngitsemisest täit rõõmu tunda...
Etenduses oli aga veel päris mõtlemapanevaid ütlemisi, mis sobituvad misiganes eluhetke. Näiteks: "Hull on see, et ma vananen esimest korda. Ja ma ei tea, kuidas see käib." - Mina ise olen oma elus küll kogenud hetki, kus oleks tahtnud mõelda just täpselt nii. Nüüd siis mõtlen.

Ja paljud kunstnikud peaksid meeles pidama seda elutarkust, et "maalijal pole noorusega midagi peale hakata. See tuleb lihtsalt vahele jätta. Kunstnik oskab maalida alles enne surma, siis pole aga enam aega. Saad töö selgeks ja siis sured lihtsalt ära."

Igatahes tekkis mul śenisest suurem huvi ka Kitse kohta lisa uurida. Sest seda ma olen kunsti ja kunstnikke tundvatelt inimestelt kuulnud, et tema naine olnud erakordselt armukade. Näiteks on olemas aktid, millel modelli ühte poolt on joonistanud Elmar, teist aga Linda. Seda selleks, et naine ei lubanud mehel modelliga kahekesi ühte tuppa jääda...
Etenduses oli Linda aga kuidagi eemalviibiv ja hoolimatu.

Ja vähemalt ühe korra ütles lava-Elmar lava-Lindale (Rita Raave) ka Rita:) Ma mõtlesin alguses, et ise kuulsin valesti, kuid see oli nii, sest J-gi pani seda tähele:)

Viinistus on see etendus aga kindlasti ehedam. Koos linnulaulu, tärkavate kullerkuppude, hirmutava külma tulemise hääle ja vuliseva veega.
Ükskord ma käin aga sealgi ära niikuinii.

Väärt nädalavahetus

Sellel nädalavahetusel käisin siis esimest korda Otepääl MK etappi kaemas.

Oli ikka võimas üritus küll, need, kes seda nimetavad suusapeoks, ei pane mööda.

Laupäeval oli rahvast Otepääl muidugi palju, peaaegu terve tee õnnestus mul tasakaalukalt 70 km/h tunnis sõites mitmekilomeetilise rivi eesotsas sõita. Aga kohale jõudsid seevastu kõik tervelt ja murdmaasuusatamisest said emotsioone ka. Pidulikkus algas juba väravas, kus jagati lippe ja klõbisteid ja sokolaadi ja teed ja võibolla veel midagigi.

Pühapäevahommik oli seevastu alguses nagu selline õnnetu teise päeva hommik - inimesi oli vähe ja keegi midagi ei jaganud ja kõik oli kuidagi vaoshoitum. See kõik läks aga varsti üle, sest emotsioone oli pühapäeval vast rohkemgi, sest sprint on iseenesest ju oluliselt kiirem ja kirglikum ala. Eks ma isegi karjusin oma hääle veidi valusaks ja ühekorra, kui meie mees koos norrakaga kukerpalli viskas, ikka ropendasin ka kõva häälega. Selline võimalus läks käest!

Ja Siim, kes samuti oli üritusel esimest korda, oli sellest nii suures vaimustuses, et ma ei imesta, kui ta oma märkmikusse on juba järgmiste aastate kohtagi midagi kirja pannud. Kindel plaan sinna edaspidigi minna tekkis temalgi. Ja küll me teisedki kampa lööme, sest I. on seal käinud ju juba aastaid.

Ja kui ma loteriiga raha võidan, lähen ka kuskile kaugemale suusavõistlusi kaema. Emotsioon on seda väärt!

Kes hommikuti jala käib, taramtamtamtamtaaaa

Tänane hommik algas kiirustamisega. Ja nagu ikka sellistel hommikutel, lipsas poja eest ka buss minema, millega ta trenni pidi jõudma.
Et aga pakane enam ei näpistanud - akna taga näitas vaid tühised 14 kraadi - poetasin suust, et läheks jala - Karlovast Lauluväljaku kanti siis. Ja ennäe, Siim, keda viimasel ajal olen hakanud mguavaks ja laisaks pidama, jäi rõõmuga nõusse.
Ja hakkasimegi minema. Sellise tempoka sammuga, sest õigeks ajaks oli ju vaja kohale jõuda.
Vahepeal ajasime palju juttu, nautisime lumevihma (see õrn lumi, mille tuul puude otsast maha puhub, kui oksad enam seda kanda ei jõua) ja rõõmustasime niisama.
Ja see kõik oli nii mõnus, et otsustasime hakata peaaegu alati seda tegema. Kolm korda nädalas siis. On mõlema tervisele kasulik ja hea tuju saab lisaks ju veel ka.
Aga muidugi leppisime ka selle kokku, et kui ikka vastikut vihma sajab või väga külm on, siis läheb laps ikka bussiga ja mina teises suunas tööle.
Täiesti kindel on aga see, et kes hommikuti jala käib, see asjatult ei longi!

Laul :)

Ja siit tuleb tänase päeva laul - kõikidele, kellel seda parasjagu vaja on. ;)

Enigma

Tänane kontsert vääris oma nime.
See oli nii paljutahuline ja mõtlemapanev. Ja ma pean ütlema, et helilooja nimega Edward Elgar, on täitsa kuulamist väärt. Mina, kellel muusikalist tausta väga pikki aastaid välja käia ei ole, hakkasin sellest mehest kohe täitsa pidama.
Aga - tegu oli ju ka tähtsa üritusega. Nimelt toimus Tõnu Kõrvitsa heliteose "Tuulde lauldud" maailma esiettekanne. Ma pean ütlema, et kuigi ma päris kindlasti pean rohkem mittekaasaegsest sümfooniast, oli Kõrvits kirjutanud äärmiselt põneva loo. Ta oli suutnud tuule kõik hääled kontserdisaali tuua - nii sahinat kui hirmuäratavat tormi. Enamasti jättis tuul selle teose järgi siiski meeldiva mulje. Lausa kohe ei usukski, et ta vahepeal nii palju pahandust teha suudab.
Maailma esiettekannet oleksin ma muidugi kuidagi teistmoodi ette kujutanud. Oleks oodanud lillekuhilaid ja kõnesid... Seda aga ei olnud. Hea, et heliloojagi tagasihoidlikul moel publikule kummardamas käis.

Kuid nalja sai kontserdil ka.
Nimelt nägin ma esimest korda seda, kuidas viiuldaja on oma pilliga hädas. Ma ei tea pillide hingeelust väga palju, kuid kunagi varem pole ma näinud seda, kuidas solist keset esinemist paaniliselt oma pilli häälestab. Korraks kerkis minus isegi paanikaosakond esile! Õnneks sai ta aga hakkama, kuigi viiulit pidi ta häälestama igal vahepausikesel.
Ja siis oli orkestris üks naljakas metsasarvemees, kes ka oma pilli pidi taltsutama. Nimelt võttis ta ikka päris palju kordi oma pilli küljest erinevaid juppe ja üritas nendest midagi välja raputada. Tahaks kohe teada, et millega ta seal nii hädas oli! Ja seda nii enne kui pärast vaheaega!
Aga esimene viiul on end juba päris mitu head aastat parandanud. Valgete sokkide asemel kannab ta nüüd musti. See sobib paremini. :)