Kabatšokipirukas

Kabatšokihooajal on mulle meeldinud ikka kabatšokipirukat teha. Aga minu pere pole olnud sellest suurepärasest suutäiest kunagi vaimustuses, kuna algretsepti järgi koosneb see vaid köögiviljadest. Eile, oma haige ja väsinud peaga mõeldes, mida perele süüa teha, otsustasin pirukat tuunida.

Segasin ühtekokku suures kausis siis: 1 kg väikeseid kabatšokitükke (koorisin kabatšoki enne ära ka), 1 varsselleri, 1 sibula, 100 gr riivitud juustu, 1 topsi kodujuustu, 150 grammi tükeldatud sinki, 1 kl jahu, 5 muna. Maitsestasin soola ja killukese küüslaugupipraga.
Küpsetasin 180 kraadi juures u 45 minutit.

Ja tulemus? Pirukas kuulutati söödavaks ja maitsvaks ning pannitäiest hommikuks (mida tavaliselt on juhtunud) enam ei jätkunud. Tehke ka!

Sügis asfaldil

Käsi peseb kätt ehk mida sööb haige ema

Eile ärkasin sellise kurguvaluga, et ka rääkimine oli peaaegu võimatu. Ja enesetunne nii kehv-kehv. Lõunaks oli asi nii hull, et käisin läbi ka perearsti juurest - endal hakkas tekkima angiinihirm (kuigi mul neid ikka ammu pole olnud). Õnneks diagnoosis arst algusjärgus viiruse.

Koduteel põikasin läbi ka poest, et kui juba väljas olla, siis osta koju ka midagi lihtsasti söödavat kaasa. Ühtlasi oli retsepte silmates jäänud meelde üks pirnikook, mis nõudis enda sisse valgehallitusjuustu.

Ülal näha oleva, maailma kõige parema pirnikoogi, tegin nii.

Põhja valmistasin samasuguse nagu siin: segasin omavahel 3 dl jahu, 1 muna, 1 tl küpsetuspulbrit, 125 gr sulavõid ja 0,5 dl suhkrut. Surusin taigna ümara koogivormi põhja ja servadele.

Pirnid viilutasin ja laotasin koogile laiali. Pigem tihedalt kui hõredalt.

Täidiseks segasin köögikombaini blenderis (ilmselt saab ka saumikseriga, mul läks see aga hiljuti katki) 200 g lahjat kohupiima, 100 g hapukoort, 100 g tükeldatud valgehallitusjuustu, 1 muna ja 1,5 dl suhkrut ning valasin koogile. Kõige peale riputasin kaneeli. Ja siis küpsetasin 45 minutit 180 kraadi juures ja valmis ta oligi.

Siis oli jaks aga otsas ka. Koolist saabunud pirnikoogi peale rõõmustanud lastele teatasin, et kui nad hommikul valminud oasalatit ei taha, peavad olema võilevamasinas tehtud juustusaiade peal. Lisaks koogile.
Mõistagi nad rõõmustasid (soojad juustusaiad on nende lemmikud, kuri ema ei luba neid aga iga päev süüa) ja poeg valmistas vastutasuks ka oma haigele emakesele mõned imemaitsvad saiad.

Mis nii viga tõbine olla :)

Loominguline pirnikook

Juba paar päeva olen peas heietanud mõtet teha pirnikooki. Täna oli tunne, et nüüd. Kuna aga olemine on kehva (lastel on kool kaks nädalat vaid kestnud ja poeg on juba eelmise nädala neljapäevast tõbine, nüüd hakkas lisaks poolele klassile tõbi ka mulle külge :(), siis poodi minna ei jõudnud ning komponeerisin koogi kokku erinevatest retseptidest kodus olemasolevatest asjadest.

Põhjaks tegin oma ühe lemmikoogipõhja. Selleks segasin omavahel 3 dl jahu, 1 muna, 1 tl küpsetuspulbrit, 125 gr sulavõid ja 0,5 dl suhkrut. Surusin taigna ümara koogivormi põhja ja servadele.

Siis tükeldasin sellele koogipõhjale pirne nii et küll sai. Ja pirnidele puistasin kaneeli.

Eraldi kausis segasin 500 grammi 10% hapukoort, 3 muna, veidi suhkrut ja vanillisuhkrut ning valasin segu koogile. Küpsetasin ahjus 180 kraadi juures umbes 40 minutit.

Ja kuigi ma vahepeal olin mures, et erilist lõhna üle toa ei hõlju, sai kook imehea. Muidu selline mahe, kuid mingi rõõmus kaste lisab maitsemeelele ergutust. Mina kasutasin selleks aedmaasikamoosi vedelikku.

Laste sõnul võin ma nüüd kohvikusse tööle minna :)

Elust koos teismelistega ehk kuidas vanemad lapsi õpetavad ja vastupidi

Elu koos teismelistega on pakkunud rõõmu ja muret juba umbes aastajagu. Ja mis seal salata, ka hetki, kus ma olen mõelnud, et kaua see veel kestab. Ja kas ma vastu pean. Sest mina ise olen olnud selline väga leebe puberteet, kuid tundub, et mu tütreke on õpikunäidis. Aeg-ajalt.

Üks olulisemaid muutusi oli tänavu ka esimese koolipäeva tähistamine. Kui varem on meil olnud traditsioon kook-pildistamine fotograafi juures pidulikes riietes, siis tänavu jäi viimane ära. Vähemalt esialgu.
Asi hakkas kerima juba eelmisel päeval, kui mina elevalt sädistasin, et mis kooki me teeme ja üldse, milline järgmine päev võiks olla. Tütar vaatas mulle pika pilguga otsa ja küsis: "Kas see on sinu meelest mingisugune pidupäev, et meie kooli läheme?"
Selline küsimus lõi ju esmapilgul jalad alt.
Seletasin talle siis pointi (endapoolset) ja ta jäi minuga nõusse.
Tegelikult oli tema reageeringu põhjus see, et me sel suvel saime hästi palju ringi rännata. Ja lihtsalt olla ja nautida erilistele kohustustele ja kellaaegadele mõtlemata. See sobis nii lastele kui mulle :) (Ülalpool on teemakohane pilt Pirita rannast) Kooliajal seda endale aga enamasti lubada ei saa.
Aga 1. septembri hommikul seadis ta end ülisportlikus riietuses kooli poole. Pidime pika vaidluse (kohati teravaks kiskuva) maha pidama, miks ma teda sellises rõivastuses esimesel koolipäeval kooli ei luba. Lõpuks said siiski pidulikumad riided selga, millele katteks läks dressikas. Sest muud väidetavalt lihtsalt pole selga panna.
Koogi tõstsid nad ise koolist naastes lauale ja vitsutasid hea meelega ja olid eluga rahul.
Aga pildistama minek ei tulnud enam kõne alla. Tuleb lähiajal ette võtta.

Teine, veidi lustakam hetk, oli möödunud laupäeval, kui juhuslikult üle Emajõe ühte A-tähega algavasse lõbustusasutusse sattusin koos külalistega pealinnast. Mingi hetk laps helistas ja kuulis taustalt Enrique Iglesiase "Taking back my love". See tekitas temas tohutut rõõmu, mida ta ei jätnud väljendamata: "Jumal tänatud, ometi normaalne muusika, mitte mingi Anne Veski "Roosiaia kuninganna"!"
E.I. laulu pealkirja tean ma vaid tänu sellele, et see on lapse MP3-mängijas kuskil esikümne seas. Ja minu muusikamaitse on lapsele juba ammu meelehärmi teinud.
Ning mõistagi läksid nii minu kui mu külaliste suud kõrvuni, kui veidi hiljem saabus minu telefonile sõnum: "Kuna sa ei tantsinud Anne Veski "Roosiaia kuninganna" järgi, saad sa kingituseks tasuta Enrigue Iglesiase "Tired of being sorry", "Away", "Can you hear me", "Escape", "Addicted" ja ühe üllatusloo sõnad."
Öösel koju naastes ootasidki need mind laua peal. Järgmisel päeval kuulsin veel, kuidas ühes laulu kirjapanek oli hullult keeruline, sest seal esines u 30x järjest sõna away.

Siis ma vist sain aru, et küllap ma ka selle puberteedi üle elan. Kõik emad on ju elanud. Ja õpetama peavad nii emad lapsi kui vastupidi.

Meelihellitavad kulinaarsed kogemused

Nädalavahetusel sain osa meelihellitavatest kulinaarsetest kogemustest.



Reedel käisime Tammuri talurestoranis. Imeline paik! Sõna otseses mõttes. Keset mägesid ja orge idülliline päikeseline koht. Lisaks meeldib mulle kogu selle ettevõtmise juures olev pisike kiiks, mis on välja toodud ka siin: kokapaberiteta mees peab menüüta restorani.
Peremehega rääkides sai iga sõnaga selgemaks tõik - südamega ja eelkõige enda jaoks tehes on asjal mõtet. Seda kinnitab ehk kõige selgemalt asjaolu, et tänavu leidis see paik endale väljateenitud koha Eesti restoranide TOP 50 kõrvuti Tallinna kesklinnas troonivate peenemast peenemate toidukohtadega. Jaahhhh, pealinnast väljaspool on ka elu. Ja milline elu!

Aga külaskäigu põhjus oli see, et peremees kutsus kaema, kuidas valmistada järvekarpe. Täpsemalt saab varsti lugeda Ajalehest, kui on ilmumas, panen siia ka lingi.
Esialgu tekitas mõte järvekarpe teha mitte kõige suuremat vaimustust. Lapsedki meenutasid mingit korda, kuidas ma olin karbi sisu üritanud kätte saada, kuid kuna vaatepilt kelleski vaimustust ei tekitanud, jäi söögivalmistamine sellest pooleli. Kalameeste foorumidki ei sisendanud erilist lootust.
Kuid - pärast Otepää külje all ära käimist olen ma veendunud, et juba sel nädalal lähen mõne järve äärde karpe korjama ja proovin neid ka ise valmistada. Sest nad on suurepärane kodune aseaine eksootilistele mereandidele. "Miks minna supermarketisse külmutatud rohekarpe ostma, kui saab pärast lapse kooliviimist järve äärest ise pool kotti karpe kaasa korjata," õhutas peremees. Ja ma olen temaga täitsa nõus, sest näiteks suvel maal viibides ei viitsi ma tihti poodi minna ja mõtlen mingi toidu õues/metsaservas saadaolevatest asjadest välja.

"Inimene on oma toitumises loominguline," kinnitas ka Vladislav Koržets, kelle seenesupi keetmist sattusin jälgima laupäeval Rõuge seenepäevadel.



Kuidas ta täpselt suppi keetis, saab lugeda siit. Ja ma pean ütlema, et kuigi ma elus varem kännumampleid polnud proovinud, supi sees veel vähem, oli see üks äärmiselt hüva kõhutäis. Ja lõhn, see lõhn oli niivõrd hõrk ja peen, et seda ei saa sõnadesse üldse pannagi. Kahju, et supikeetja ise supist ilma jäi, mulle valas ta potist viimase tilga, mida oli lihtsam juua kui süüa :)

Seenepäevadel oli ka täiesti võimas seenenäitus ligi 230 seenega, elus esimest korda nägin ma seal sinist seent. Ning üht-teist maitsvat õnnestus proovida ka seenehoidiste konkursi raames lauale seatud purkidest, kuid need olid selleks ajaks, kui mina sinna nurka jõudsin, valdavalt juba tühjaks saanud :)

Seega - loovus tööle ja kööki!

Foto järvekarpidest klõpsas Aldo Luud ning seenepäevadelt Joosep Martinson.

Ümbervaatamise aeg

Viimased nädal aega olen oma sügaval südames olnud üsna kurb. Ja jõudnud tõdemuseni, et ilmselt on taas aeg hakata ümber vaatama, kes on mu sõber ja kes niisama isehakanu.
Keda saab usaldada ja keda mitte.
Igatahes on kindel see, et ma ei viitsi suhelda inimestega, kes teevad lakkamatult nägusid, lisavad oma lihtsatele lausetele all ja tagamõtteid. Inimese iseolemine ja siirus köidavad mind palju rohkem.
Samuti on kurb, kui sõber on olemas ainult siis, kui kõik on halvasti. Või teine äärmus - kui kõik on hästi. Oma 33. eluaasta juures tean ma, et kunagi ei saa kellelgi olla kõik väga hästi või siis väga halvasti. Ja et kui on käes see vastasperiood, tuleb oma sõpru tõrjuda.
Ning mis kõige olulisem - ükski inimene pole täiuslik. Pidev parim olla tahtmine ning esirinnas pürgimine on päriselt ka väsitavad. Ärgem piinakem ennast!
Valikuline kuulamisoskus on ka see, mis mind marru ajab. Enda meelest oled kõik selgeks rääkinud, kuid asja juurde asudes selgub, et vastaspool mäletab vaid endale kasulikku. Enda meelest olen ma inimene, kes aitab ja toetab hea meelega. Kuniks ma ei tunne, et mind ära kasutatakse. Aga seda viimast olen ma viimasel ajal tihti tundnud.
Ning ambitsioonikus on tore asi, kuniks sellega oma sõpradele/lähimatele kolleegidele liiga ei tee.
Nii palju asju, mille pärast kurb olla.
Pole ma ju ka ise mingi ingel ning teinud asju ühel või teisel viisil, mille üle ma tagantjärgi uhkust ei tunne. Aga ma olen õppinud.
Ja olen õppinud ka seda, et aegajalt tuleb oma lähimat tutvusringkonda ringi vaadata. Ja enda sisse vaadata.
Järjest rohkem hakkab mu peas kujunema mõte, et mul on vaja oma talu paksu metsa sees, kus vaikselt oma asja ajada. Omi asju ajada. Oma inimestega.
Ja kui hästi järele mõelda, on minu asju ja minu inimesi tegelikult päris palju :)

Jahh. Headel mõtetel on alati ilusad silmad.