Heade inimestega juhtuvad head asjad nagunii varem või hiljem.
Ütles Wend hommiku alustuseks televusseris.
Ja mina sain sõnumi.
Hea.
kolmapäev, juuni 04, 2008
teisipäev, juuni 03, 2008
Kadunud meestest
Olen terve nädalavahetuse mõelnud kirjutada siia midagi ka Juhan Viidingust. Sest möödunud nädalavahetusel räägiti temast palju. Aga aeg on voolanud omasoodu ja sobivat mõttehetke pole tekkinud.
Aga Juhan Viidingul on minu elus olnud kahtlemata tähtis roll. Nii ausat ja tundelist luulet, mis minuga on rääkinud, ei ole palju olemas.
Temaga seoses meenub üks äge õhtu, kui sügispäevade raames esines Tartus LA Doors. Enne seda kogunesime tollase kambaga meie Koidu tänava korterisse ja oli see nüüd G või P - kellelgi igatahes oli Viidingu luulekogu kaasas. Ja seda me siis deklameerisime veinijoomise kõrvale. Ja see oli ilus.
Neid luuletusi jagus veel ka külma sügisõhtusse, kui Ujula tänava spordihalli jalutasime.
Aga lisaks Juhan Viidingule on minu elus olnud tähtis roll veel mõnel kadunud suurmehel. Oma vanaisadest ma ei räägi. Nende mõlema matustel osalesin üsna noorena.
Näiteks Artur Alliksaarel, kelle avastasin enda jaoks ülikooliajal.
Ja siis Urmas Alender. Kes teadupoolest jäi Estoniale. Olin siis alustanud just oma töömehekarjääri ja mäletan, kuidas ühel varahommikul enne minu bussi peale minekut ema teatas, et mingi laev uppus ära. Tõeline traagika selgus alles tööle jõudes, kui raadiost iga nime püüdsime.
Urmas Alender jäi kahjuks ka selle mustema nimekirja sekka. Mälestasime teda ikka mõnedki aastad Koerus toimunud Holaööl. Ja laul "Teisel pool vett" toob mul senini pisara silma.
Ning Ott Arder. Tema luuletused on mind ka juba lapsest saati toetanud. Ja teevad seda praegugi.
Lisaks neile Paul Saar. Keda ma tundsin lähedalt ja kes oma päikeselisusega tegi nii mõnedki hetked valgemaks. Ja kes õpetas mulle, et teha tuleb seda va oma asja. Südamega.
Heade inimeste päevad vist ongi kahjuks loetud.
See peaks meile meelde tuletama, et iga hetk peab olema täisväärtuslik. Sest me ei tea kunagi, palju neid meile veel antud on.
Hoidkem neid.
Aga Juhan Viidingul on minu elus olnud kahtlemata tähtis roll. Nii ausat ja tundelist luulet, mis minuga on rääkinud, ei ole palju olemas.
Temaga seoses meenub üks äge õhtu, kui sügispäevade raames esines Tartus LA Doors. Enne seda kogunesime tollase kambaga meie Koidu tänava korterisse ja oli see nüüd G või P - kellelgi igatahes oli Viidingu luulekogu kaasas. Ja seda me siis deklameerisime veinijoomise kõrvale. Ja see oli ilus.
Neid luuletusi jagus veel ka külma sügisõhtusse, kui Ujula tänava spordihalli jalutasime.
Aga lisaks Juhan Viidingule on minu elus olnud tähtis roll veel mõnel kadunud suurmehel. Oma vanaisadest ma ei räägi. Nende mõlema matustel osalesin üsna noorena.
Näiteks Artur Alliksaarel, kelle avastasin enda jaoks ülikooliajal.
Ja siis Urmas Alender. Kes teadupoolest jäi Estoniale. Olin siis alustanud just oma töömehekarjääri ja mäletan, kuidas ühel varahommikul enne minu bussi peale minekut ema teatas, et mingi laev uppus ära. Tõeline traagika selgus alles tööle jõudes, kui raadiost iga nime püüdsime.
Urmas Alender jäi kahjuks ka selle mustema nimekirja sekka. Mälestasime teda ikka mõnedki aastad Koerus toimunud Holaööl. Ja laul "Teisel pool vett" toob mul senini pisara silma.
Ning Ott Arder. Tema luuletused on mind ka juba lapsest saati toetanud. Ja teevad seda praegugi.
Lisaks neile Paul Saar. Keda ma tundsin lähedalt ja kes oma päikeselisusega tegi nii mõnedki hetked valgemaks. Ja kes õpetas mulle, et teha tuleb seda va oma asja. Südamega.
Heade inimeste päevad vist ongi kahjuks loetud.
See peaks meile meelde tuletama, et iga hetk peab olema täisväärtuslik. Sest me ei tea kunagi, palju neid meile veel antud on.
Hoidkem neid.
Tore uudis
Veidi aja eest selgus, et Pangodi suvepäevad toimuvad ka tänavu.
See on viimase aja üks toredamaid uudiseid, sest terve aasta on elatud teadmises, et mullusuvine nädalavahetus tavapärases peatuspaigas jäi viimaseks.
Nüüd hakkan juba augustit ootama.
Aga enne on veel palju toredat, näiteks punklaulupidu eeloleval nädalavahetusel Rakveres.
See on viimase aja üks toredamaid uudiseid, sest terve aasta on elatud teadmises, et mullusuvine nädalavahetus tavapärases peatuspaigas jäi viimaseks.
Nüüd hakkan juba augustit ootama.
Aga enne on veel palju toredat, näiteks punklaulupidu eeloleval nädalavahetusel Rakveres.
esmaspäev, juuni 02, 2008
Las naine nutab
Uhh, täna oli kõige sinisem esmaspäev minu elus.
Mis sai ilmselt alguse juba mingi paar kuud tagasi, kui igasugused segased asjad minu elus juhtuma hakkasid. Ühesõnaga olin juba ärgates emotsionaalselt ja muidu ka täitsa läbi. Hoolimata eilsest imelisest päevast maal ja idüllilistes paikades.
Hommikul läks vanaema operatsioonile. Ja ma olin selle pärast väga-väga mures. Ja pärast isaga kohtumist haigla juures suundusin, pea pakse mõtteid täis, alla linna (autoga, et vanaema pärast päevastatsionaaris tehtud oppi kohe koju viia). Ja unustasin end. Õuealal. Kus märk lubab sõita 20 km/h.
Ja politsei mõõtis Raekoja taga minu kiiruseks 42 (pluss-miinus kolm). Ja pidas mu kinni. Ja koostas protokolli. Ja määras trahvi. 600 krooni.
Ja ma sain tegelikult aru, et politseil oli õigus. Aga nende autos istudes vallandusid kõik minu emotsioonid, sest ma ei ole ju üldse nii tugev, kui pealtnäha paistab. Ja siis ma lihtsalt löristasin seal nutta kõik see veerand tundi, kui minu tausta kontrolliti ja mulle protokolli koostati.
Politseinikul hakkas vahepeal must isegi vist kahju, sest ta üritas mind lohutada. Aga ma ei tahtnud teda kuulda, teatasin talle vaid, et las ma nutan. Et ilmselt on seda nende autos varemgi juhtunud. Ta noogutas.
Ja selgitas, miks sellises kohas ikkagi autojuhte trahvima peab, on see, et kui keegi Rasputinist purjus peaga välja visatakse, saab ta ju nii viga. Kui sellel alal sõita lubatust kiiremini.
Mis võib olla õige. Aga mõjus sellises kohas väga kohatuna.
Ja eriti teravalt tajusin siis politseiautost enda autosse minnes seda, et õuealal liikudes mul tegelikult jalakäijana mingeid õigusi pole. Sest pidin täpselt 10 autot mööda laskma, et üle tee saaks minna. Aga neid tegelasi ei olnud ilmselt vaja korrale kutsuda.
Ja siis ma löristasin pärast suurest enesehaletsusest veel pool tundi. Ja edasine päev on möödunud nagu unenäos.
Aga et las naine siis nutab, kui tal seda vaja on. Sellistel nagu mina, seda ilmselt on.
Vanaemal läks vähemalt operatsioon hästi.
Ja ma üritan võtta kogu seda päeva kui märki, et nüüd peab midagi muutuma. Paremuse poole. Sest halvemaks enam ju minna ei saa.
Mis sai ilmselt alguse juba mingi paar kuud tagasi, kui igasugused segased asjad minu elus juhtuma hakkasid. Ühesõnaga olin juba ärgates emotsionaalselt ja muidu ka täitsa läbi. Hoolimata eilsest imelisest päevast maal ja idüllilistes paikades.
Hommikul läks vanaema operatsioonile. Ja ma olin selle pärast väga-väga mures. Ja pärast isaga kohtumist haigla juures suundusin, pea pakse mõtteid täis, alla linna (autoga, et vanaema pärast päevastatsionaaris tehtud oppi kohe koju viia). Ja unustasin end. Õuealal. Kus märk lubab sõita 20 km/h.
Ja politsei mõõtis Raekoja taga minu kiiruseks 42 (pluss-miinus kolm). Ja pidas mu kinni. Ja koostas protokolli. Ja määras trahvi. 600 krooni.
Ja ma sain tegelikult aru, et politseil oli õigus. Aga nende autos istudes vallandusid kõik minu emotsioonid, sest ma ei ole ju üldse nii tugev, kui pealtnäha paistab. Ja siis ma lihtsalt löristasin seal nutta kõik see veerand tundi, kui minu tausta kontrolliti ja mulle protokolli koostati.
Politseinikul hakkas vahepeal must isegi vist kahju, sest ta üritas mind lohutada. Aga ma ei tahtnud teda kuulda, teatasin talle vaid, et las ma nutan. Et ilmselt on seda nende autos varemgi juhtunud. Ta noogutas.
Ja selgitas, miks sellises kohas ikkagi autojuhte trahvima peab, on see, et kui keegi Rasputinist purjus peaga välja visatakse, saab ta ju nii viga. Kui sellel alal sõita lubatust kiiremini.
Mis võib olla õige. Aga mõjus sellises kohas väga kohatuna.
Ja eriti teravalt tajusin siis politseiautost enda autosse minnes seda, et õuealal liikudes mul tegelikult jalakäijana mingeid õigusi pole. Sest pidin täpselt 10 autot mööda laskma, et üle tee saaks minna. Aga neid tegelasi ei olnud ilmselt vaja korrale kutsuda.
Ja siis ma löristasin pärast suurest enesehaletsusest veel pool tundi. Ja edasine päev on möödunud nagu unenäos.
Aga et las naine siis nutab, kui tal seda vaja on. Sellistel nagu mina, seda ilmselt on.
Vanaemal läks vähemalt operatsioon hästi.
Ja ma üritan võtta kogu seda päeva kui märki, et nüüd peab midagi muutuma. Paremuse poole. Sest halvemaks enam ju minna ei saa.
Raamatutest
Väikekass tegi vahepeal laialt levinud raamatutesti.
Kuna ta lahkelt lubas, et tehku, kes varem teinud pole, siis teen nüüd. Kunagi hea vaadata.
Reeglid siis järgmised:
1. Haara endale kõige lähemal asuv raamat.
2. Ava see leheküljelt 123.
3. Otsi üles viies lause.
4. Kopeeri oma veebipäevikusse järgmised kolm lauset.
5. Saada see meem edasi viiele inimesele ja anna teada kes sulle saatis.
Tänasel päeval oli mul käeulatuses taas Jeanette Wintersoni "Kehale kirjutatud".
Ja vastavad laused:
"Kui mu käsi liiga sundimatult üle su teravate tiivanukkide libiseb, hakkab mu peopesa veritsema. Ma tean neid liigse enesekindluse stigmasid. Haav, mis iial ei parane, kui ma võtan sind liiga enesestmõistetavalt."
Tehke naljapärast ka, sõbrad, kes varem veel teinud pole!
Kuna ta lahkelt lubas, et tehku, kes varem teinud pole, siis teen nüüd. Kunagi hea vaadata.
Reeglid siis järgmised:
1. Haara endale kõige lähemal asuv raamat.
2. Ava see leheküljelt 123.
3. Otsi üles viies lause.
4. Kopeeri oma veebipäevikusse järgmised kolm lauset.
5. Saada see meem edasi viiele inimesele ja anna teada kes sulle saatis.
Tänasel päeval oli mul käeulatuses taas Jeanette Wintersoni "Kehale kirjutatud".
Ja vastavad laused:
"Kui mu käsi liiga sundimatult üle su teravate tiivanukkide libiseb, hakkab mu peopesa veritsema. Ma tean neid liigse enesekindluse stigmasid. Haav, mis iial ei parane, kui ma võtan sind liiga enesestmõistetavalt."
Tehke naljapärast ka, sõbrad, kes varem veel teinud pole!
pühapäev, juuni 01, 2008
Tellimine:
Postitused (Atom)