Glamuuri

Sain täna valmis oma punase kotikese, mille kallal siin tükk aega pusimist oli.



Idee ju iseenesest lihtne - lõng nimega Katia Trico Fieltro on mõeldud masinas viltimiseks. Et tee aga oma asi valmis, pista masinasse ja seadista see 40 kraadise pesuprogrammi peale.
Tegelikkuses oli asi aga keerulisem. Kudusin ühe toki lõnga lapiks, millest kott kokku õmmelda. Pistsin selle pesumasinasse, seadistasin masina 40 kraadi peale. Kuid tulemus - peaaegu ei miskit.
Pärast pesumasinast väljavõtmist nühkisin veidi käsitsi viltida ja siis hakkas tulemus veidi looma, kuid polnud ikka päris see. Eelmisel nädalal lõngapoes käies kurtsin oma muret ja ennäe - ka müüjail endil olnud lõnga katsetades sama probleem. Aga 60 kraadine pesuprogramm andnud juba tulemusi. Proovisin siis kodus järgi ja peaaegu tuligi.
Nüüd kaunistasin kotikese ära ka ja olen täitsa rahul. Veelgi enam - olen kindlalt veendunud, et mul on vaja selliseid pisikesi kotikesi, kuhu mahub telefon, huulepulk ja pisut raha veel paljudes erinevates värvides. Ja lilla lõng on juba kapi peal ootel. Ja ilmselt siis need kotid, mida ma parasjagu ei tarvita, hakkavad endas peitma fotokat, GPS-i või muid tarvilikke asju.
Ahjaa, seda õppisin ka, et asja peaks enne pesumasinasse pistmist ka kokku õmblema ja viimistlema. Valmis asi on lihtsalt nii paks, et selle töötlemine on keeruline.

Täidetud maitsev sügis

Septembrikuine "Eesti Naine" pakkus inspiratsiooni päris mitmes osas. Ka köögis - nimelt retsept "Täidetud sügis" pani kohe askeldama. Tulemus on selline:



Kui originaalretseptis sai valmis korralik ahjuroog koos kartulitega, siis mina pole seda teinud, lisaks kohandasin retsepti vastavalt sellele, mida parasjagu kodus oli. Aga täidetud paprikad ja tomatid olid imehead ja viisid kogu perel keele alla.

Nende valmistamiseks puhastasin paprikad seemnetest ning tomatitelt uuristasin välja sisu. Tomati sisu panin kaussi ja segasin selle hakklihaga (u 500 g), sellele lisasin veel ühe muna ja u 100 g keetmata riisi. Lisaks maitseks muskaatpähklit, soola ja pipart. Korralikult läbi segatud täidise toppisin paprikate-tomatite sisse ja ladusin köögiviljad oma ahjuvormi. Piserdasin need pealt õli, vee ja maitseaineseguga ja küpsetasin ahjus u 1,5 tundi. Tulemus on proovimist väärt - eriti sellise ilmaga nagu täna.

Parvemees Matti

Täna õnnestus mul teha üks südantsoojendav tiir mööda Tartumaa hoolekandeasutusi. Päeva jooksul kriipis hinge päris mitu kohtumist, üks meeleolukamaid oli parvemees Mattiga.



Matti on nimelt see mees, kes aastaid on vändanud Kavastu parve, et nii ümbruskonna inimesed kui juhuslikud rännuhimulised ikka otsemini üle Emajõe saaksid. Mõned aastad tagasi sai Matti ka teleekraanil töömurdja tiitli. Oma elus on Matti ikka päris suure hulga tööd maha murdnud.

Aga Matti on ka krutskimees. Kui suurest hulgast naistest koosnev seltskond täna parvega üle jõe sai (täna väntas parve üks teine mees, kuid kas Matti on juba pensionile jäänud, jäi elevuses küsimata), oli Matti kohal nagu viis kopikat ja küsis, kas keegi talle naiseks ei taha tulla.

"Ma suudlen su silmi..." algas tema külgelöömisviis. Ühele naisele teise järel. Kuniks paar asjalikumat küsisid, kas ehk Mattil suitsukala pole. Aga no kuidas siis ei ole kala mehel, kelle jaoks Emajõgi on peaaegu kodu (vaata allpoolt, milline oli jõgi peaaegu Matti koduväravast vaadatuna täna). Muidugi oli! Ja nii viis ta karja naisi endale koju ja tõi toast kaks värskelt valminud hõrgult lõhnavat suitsulatikat.

Ja saatis naised teele, neile ühe laulu, ühe suupilliloo teise järel esitades.

Matti on muhe mees, kellega kohtudes on tunne, nagu oleks vana sõpra näinud. Kuigi elusast peast nägin mina teda esimest korda, niisamuti, kui sõitsin Kavastu parvel elus esimest korda. Eriti meeldivad mulle Matti nägu ja silmad - nendes on kirjas Matti elulugu.

Madis Jürgen on Matti olemuse tabanud peaaegu kümnesse. Päriselt aimu saab sellest aga ainult Mattiga kohtudes.

Miks me nii tõbised oleme?

Kas keegi tark oskaks vastata küsimusele, miks paljud (mina, minu pere, paljud tuttavad ja nende lapsed) pärast nii imelist suve juba septembri alguses täitsa haiged on? Ja ikka korralikult ja igasugustes jõledustes?

Suve viimase päeva lummuses

Täna, kui akna taga sadas ja sadas kullastes päikesekiirtes kollaseid lehti, oli raske end tööle sundida. Vajalikud asjad said küll tehtud, kuid mõtted olid mujal. Ennekõike meenus, ilmselt oma värvide, helesinise taeva ja päikese tõttu päev, mis oli minu jaoks selle suve lõpu alguseks.

See oli päev, kui Eesti tähistas oma taasiseseisvumist ja inimesed pidasid plaane ühislaulmiseks. Meie olime aga ühe väikese seltskonnaga kogunenud Muhumaale, nagu seda igal suvel korra on tehtud. Igal aastal oleme seal midagi põnevat teinud/vaatamas käinud, sel aastal ootas ees matk Kõinastule. Laiule, kuhu saab lihtsalt läbi mere jalutada.

Kuigi mõned päevad enne seda olid olnud vihmased, oli ilm seekord meie poolt. Tee Kõinastule oli tõeliselt maaliline.




Ja just see vaatepilt mulle täna meelde tuligi.

Selle juurde veel lõbusat lobisemist sõpradega, meretäis millimallikaid, fossiilid - üks uhkem kui teine, turnimist tulepaagi otsas ja silmapiiri silmitsemist, uudishimulikke hobuseid, mõrkjaid kadakamarju ja äkki tekkinud tunnet, et ühte väravat oleks nagu varem näinud.



No ja pärast Kõinastu kohta lugedes selgus, et ilmselt ongi see nii, sest sellel laiul on filmitud suur osa filmi "Mehed ei nuta" materjale.

Lapsed meenutavad sellest päevast, muidugi, heldimusega tagasiteel peetud vee- ja vetikasõda. Tänu taevale, et on olemas sõbrad, kes lastega selliseid asju ette võtavad, siis saavad vanemad jääda rahulikuks ja soliidseks :)

Järgmisel päeval kiirustas argipäev meid juba mandrile tagasi ning kui muhult lahkudes oli ilm veel selline soe ja sombune, siis mandrile jõudjaid tervitas sügisjahedus ja vihm. Sinna see suvi jäigi.

Ma tean küll, et kalendri järgi suvi veel kestab, kuid minu suvi täis vabadust, kogemist, rännakuid ja mõnusat aega koos perega sai otsa just siis. Kahju, et see argipäev nüüd pea üheksa kuud ehk laste järgmise koolivaheajani kestab :)

Ahjaa, selsamal päeval proovisin ma ka oma elu esimest kadakavihta. Mis oli päris tore kogemus erinevalt nõgesevihast, millega ma end suve alguses vihtuda proovisin. Rääkigu naisteajakirjad mis tahes - minu jaoks oli see elu jubedaim kogemus. Ja edaspidi täiesti välistatud. Aga kadakavihta peaks sagedamini proovima.

Kas kulgeda või olla õnnelik?

"Mõnikord ei juleta õnnelikud olla, sest on kogetud: mida suurem õnnetunne, seda sügavam näib sellele järgnev tühjusetunne. Iseküsimus, kas sirgjoonena stabiilne oleskelu äärmuslike elamusteta ikka on eelistatavam?"

Nii kirjutas Aita Kivi septembrikuise Eesti Naise juhtkirjas. Ja tabas minu meelest naelapea pihta - paljud inimesed eelistavad lihtsalt kulgeda selle asemel, et elada ja tunda. Ja annavad ainest neile sadadele ja tuhandetele (näite)kirjanikele, kes kirjutavad olemise olulisusest, tegemise vajalikkusest ja elamise rõõmust. Ehk kõigest sellest, mis on oluline, et mitte ühel hetkel nõutult küsida: "Kuhu mu elu küll kadus?"

Ilmselt olen ka ise mingis veidras kinnitust otsimise faasis, kuid nii viimase nädala jooksul nähtud kolm teatrietendust neljast (Rakvere Teatri "Toatüdrukud", Endla "Algus" ja Vanemuise "Kaos"), kui näppu sattunud kirjatükid andsid mulle kinnitust: olen ma kohati nii heitlik ja loodetavasti heas mõttes segane kui tahes, vähemalt elanud ja tundnud olen ma küll :) Ja olgugi, et kõik pole alati välja kukkunud nii, nagu tahaks, ei maksa ka sellest meelt heita, sest kõik on proportsioonide küsimus, nagu ütles hiljaaega armas I. Ehk - kes palju teeb, sel palju juhtub ja juhtub ka ebaõnnestumisi. Millest omakorda saab õppida ja uute asjade kallale asuda.

Ja tegelikult ega ma ei kurdagi. Olen täitsa rahul.

Seemneprintsiip

"...kui mina midagi kirjutan - noh laule või midagi - siis ma teen seda alati niisugusel seemneprintsiibil, et sealt seest oleks kunagi võimalik mingi ammune tore päev või tunne või hoopis mõni nägu välja joonistada. See on nagu seemnete tekitamine, mis on võimalik millalgi jälle kasvama panna või umbes nii..."

Selline mõte jäi paljude muure kõrval kõlama eile Draamafestivali raames nähtud etenduselt "Algus".

Kuid sellesama mõtte väljaütlemise järel sai selgeks minu tasapisi pähe tekkinud mõte, et olgugi sõnad aeg-ajalt mõttetud, ma vajan neid ka iseenda tarbeks. Justnimelt, et kunagi meenutada mõnda päeva või tunnet.

Ehk. Mulle tundub, et ma olen päriselt blogimaailmas tagasi.