Rasked vaikushetked

Olen oma blogi jätnud hooletusse, tunnistan.
Nii raske on aga kirjutada, kui juhtuvad asjad, mis su sisemuse sassi löövad. Ja selle kirjeldamiseks sõnu nagu ei olegi. Sest sõnad tunduvad siin nii tühised.
Nimelt otsustas üks maailma paremaid inimesi, Jõmm, selle ilma väravad enda selja taga sulgeda. Noorelt, vaid 46 aastaselt.
Ja ma olen alates tema ärasaatmisest peale mõelnud, et järgmise postituse pühendan talle. Aga nii raske on rääkida asjadest, mis tunduvad ülekohtused ja teevad haiget.
Igatahes on üks väga oluline koht maailmas nüüd tühi. Mitmetel suvistel üritustel (kus me oleme veel hommikuvalges, kui teised juba ärkavad, maailmaasju arutanud ja punklaule jõuranud ja üldse) pole enam nagu mõtet. Vähe meid ju seal osales, kuid see oligi asja võlu - igal inimesel oli oma roll ning igal inimesel oli kõrvalolijatega turvaline. Nüüd on aga üks väga oluline koht laua taga tühi.
Jääb ainult loota, et Jõmmil on seal kuskil veel parem - nagu kõlas ka ärasaatmisel luuletus: "Pärast surma ma saan oma laeva, mille tulesid enam ei näe..."
Õnneks on seal kuskil maailma lõpus üks kohvik, kus kunagi kohtume kõik. Vähemalt nii laulis üks Jõmmi lemmikbände.
Aga nagu ütles üks mulle armas inimene: ka Jumal tahab heas seltskonnas aega veeta. Meil tuleb eluga edasi minna. Ja tunda rõõmu sellest, et me saime heade inimestega väärtuslikke hetki jagada.