Käitumisökoloogiline tähelepanek

Tänase päeva mõtte, kui eesolev uut ei lisa, vahendas mulle just hea kolleeg.
Ta tsiteeris käitumisökoloogia professorit Raivo Mändi:

"Praegune aeg jääb ajalukku veidra perioodina, kus teatrit tehti tehastes, kultuuri keedeti katlas ja arvuteid peeti farmides. Kus teadus oli tulemuspõhine ja õppetöö oli pädevuspõhine. Ja kus patsientide asemel olid kliendid ning õppejõududele koostati teenindusstandardeid."

Meeleheite maailmameister...

... see ma olen jah.
Jälle.

Tänase päeva mõte...

... Tuli Agnessalt: "Kui elu oleks rong, siis ma läheks teeks järgmises peatuses ühe suitsu."
Ausalt teeks :)

Siiilikeeee, siiilikeee!

Hea uudis ka: udus ringi mässanud siil sai endale lõpuks mälestusmärgi.
See pandi siis Ukrainasse, Kiievi kesklinna. Üleni puidust tehtud siilikese okkad on metallkruvidest ning ta istub, kompsuke käpakestes, kõrge kännu otsas.
Ajaloo huvides olgu siis märgitud, et multikas "Siil udus" ilmus ekraanidele 1975. aastal. 2003. aastal hääletasid 140 kriitikut eri maadest multika läbi aegade parimaks. Seda saab vaadata ka minu otselingist minu blogi kõrvalveerul :) Häbilugu on see, et DVD-d pole endale selle multikaga veel ostnud. Aga - mul on varsti sünnipäev tulemas ;)
Ja tänu sellele ausambale on mul veel üks unistuste koht, kuhu reisida. Kiievisse oleks muidugi läinud ka ilma selle ausambata. Ja üldse - rohkem mälestusmärke ja ausambaid!

Kuivan kokku

Järjest enam viib mind meeleheitele tõsiasi, et nahk kuivab meeletult ja ma ei oska teda enam kuidagi hellitada, et ta minu ümber nii ei kisuks. Tea kas varsti mahungi oma kehasse ära...
Ja ma ei saa aru, mis point on, kas on tegu ealiste iseärasustega või millegi muuga, igatahes kreemitan nii käsi kui nägu päevas mitu korda ja ikka on vähe... Ja ei saa ka öelda, et mul oleks miski kreemisõltuvus, sest oma varasemas elus pole ma seda eriti üldse teinud.
Ehk oskab keegi mõnd head ja mitte tuhandeid kroone maksvat kreemi soovitada?
Ühesõnaga - olen hädas ja mures.

Murphy möllab

Viimasel ajal on mitu võileiba maha kukkunud ja võite arvata, et ikka või allapoole. Vähe sellest, isake Murphy on vist meile elama tulnud.
Laupäeval sain valveinimesena ootamatu tööülesande. Ja pidin ootama Eriti Tähtsat telefonikõnet. Ootasin, ootasin, ootasin... kõnet ei tulnud. Siis otsustasin minna sooja dušši alla oma külmast hangunud vanu konte soojendama (ega siis päev otsa meie õuele suusatama tulnud sportlasi ühe koha peal vaadata pole lihtne, küll aga väga meeleolukas ja vahva).
Sain parasjagu keha ära seebitatud, kui... helises telefon.
Palusin viisakalt luba kolme minuti pärast tagasi helistada ja sain selle.
Ja isake Murphy sai koos lastega minu üle peenikest naeru pidada.

Rasked vaikushetked

Olen oma blogi jätnud hooletusse, tunnistan.
Nii raske on aga kirjutada, kui juhtuvad asjad, mis su sisemuse sassi löövad. Ja selle kirjeldamiseks sõnu nagu ei olegi. Sest sõnad tunduvad siin nii tühised.
Nimelt otsustas üks maailma paremaid inimesi, Jõmm, selle ilma väravad enda selja taga sulgeda. Noorelt, vaid 46 aastaselt.
Ja ma olen alates tema ärasaatmisest peale mõelnud, et järgmise postituse pühendan talle. Aga nii raske on rääkida asjadest, mis tunduvad ülekohtused ja teevad haiget.
Igatahes on üks väga oluline koht maailmas nüüd tühi. Mitmetel suvistel üritustel (kus me oleme veel hommikuvalges, kui teised juba ärkavad, maailmaasju arutanud ja punklaule jõuranud ja üldse) pole enam nagu mõtet. Vähe meid ju seal osales, kuid see oligi asja võlu - igal inimesel oli oma roll ning igal inimesel oli kõrvalolijatega turvaline. Nüüd on aga üks väga oluline koht laua taga tühi.
Jääb ainult loota, et Jõmmil on seal kuskil veel parem - nagu kõlas ka ärasaatmisel luuletus: "Pärast surma ma saan oma laeva, mille tulesid enam ei näe..."
Õnneks on seal kuskil maailma lõpus üks kohvik, kus kunagi kohtume kõik. Vähemalt nii laulis üks Jõmmi lemmikbände.
Aga nagu ütles üks mulle armas inimene: ka Jumal tahab heas seltskonnas aega veeta. Meil tuleb eluga edasi minna. Ja tunda rõõmu sellest, et me saime heade inimestega väärtuslikke hetki jagada.

Masendavaim päev aastas

Ninii, psühholoogid on teinud tüki tööd ja avastanud, et esmaspäev ja 19. jaanuar on masendavaim päev aastas, saame lugeda siit.

"Põhjuseks siis see, et tänasel kuupäeval on töötajad tüdinud, rahas peaaegu lagedad ning kannatavad nohu või köha käes.
"Sinine esmaspäev" märgib punkti, mil mure majanduskriisi, jõuluarvete ja külma ning pimeda talve üle muutub kõik ühtseks, kirjutab The Telegraph. Kuupäev valiti seetõttu, et nädala algus ei meeldi esiteks paljudele. Teiseks on 19ndaks kuupäevaks raisanud enamik inimesi ära suure osa palgast."

Selle uudise valguses hakka või uskuma, et küllap põline esmaspäevavihkaja, Garfield, teadis mis ta tegi... :)

Ja nüüd lihtsalt oodakem, kuniks täna möödas - homme saab ainult paremaks minna!

Kuumad käärid

Õudusega avastasin praegu, et ma olen oma sassis peaga nii harjunud, et juuksuri järgi tekib vajadus alles siis, kui kamm enam läbi ei taha käia.
Õigupoolest on point ikka ja jälle selles, et kui õiget juuksurit pole, siis ei kipu kuskile suvalisse salongi minema ka. Ja kuigi ma siin alles hõiskasin, et kõik on hästi, meenub mulle mingi seik sügisest, kui selgus, et pole asjad hästi midagi: see hea juuksur läks tööle ühte Tartu kalleimatest salongidest. Kuhu mina ei raatsi minna.
Et aga üleeile hommikul jäin pea kammimisega jänni, tuli taas käik ette võtta. Ja seekord otsustasin proovida protseduuri kuumade kääridega - väidetavalt suleb see juuksekarvaotsad ja hoiab neid kauem katki minemast. Praegu muidugi õudusega avastasin, et kui ma juuksurile ütlesin, et juuksed on kaks kuud lõikamata, siis tegelikult kisub vahe juba poole aasta kanti...
Ohh seda naise hajameelsust ja hooletust, ma ütlen :)
Aga vaatame siis, mis nüüd minu peaga juhtuma hakkab. Esialgu olen rahul. Nagu ikka.

Kus on metroorongi kodu?

Metroo on üks kummaline nähtus. Lähed võõrasse maailmalinna ja siis selle asemel, et aeglaselt läbi linna loperdavasse ühistransporti istuda, tormad hoopis metroosse - kiiresse ja maa-aluses pimeduses kihutavasse rongi. Seda ju meie maal ei ole!
Minul on õnnestunud metrooga kaks korda elus sõita. Ja mõlemad korrad olen maa-alusest rongist väljunud siira hämmeldusega ja peamurdmist ning uurimistööd (tõenduspõhisus on ju kõige alus, eksole) on jagunud veel pärast reisigi.
Esimest korda Kopenhaagenis vapustasid mind metroorongid, millel ei olnud juhte! Lähed rongi ja istud ja oled ise nagu juht. Ja koged lõbustuspargi efekti seejuures, sest ainult väga tugeva närvikavaga inimesed suudavad istuda nina vastu teadmatusse kihutava rongi klaasakent ja silmata kogu seda kivi ning kurve...

Stockholmi metroo oli lahe aga sellepoolest, et pimedates käikudes looklevad relsid jõudsid aeg-ajalt ka maapinnale ja nendel hetkedel vähemalt minu pere pealt küll eestlaste tuimus välja ei paistnud, sest üllatushüüded tõid rõõmu kogu vagunile.
Stockholmis õnnestus mul väljuda aga metroo lõppjaamas. Ja ma tõesti tahaks väga teada, et kui see ongi metroorongi kodu, siis kuidas ta nina vastu seina sõitnuna sealt teiselt korruselt jälle ära saab? Arvestades fakti, et ühel pool rööbastel sõidavad rongid ühtepidi ja teisel teistpidi... Ma loodan, et selleks on vähemalt omaette mehikesed tööl. Või kui see ikkagi ei ole metroorongi kodu, kus siis on?

Elutarkus iseendale

Meeleheidet ei maksa alkoholiga tappa. Eriti nõrkadel naistel nagu mina seda olen.

"Ta on läbinisti keemiline vend...

... ta joob surrogaate ja süstib veeni end. Ja ma tean, tema päevad mööduvad kui linnulend." - ilmselt on lained mind tugevalt loksutanud, sest just seda JMKE laulu hakkasin ma endamisi jorisema, kui naastes paljude muude, tõsiste ja tundeid tekitavate uudiste seas lugesin artiklit, mis toob päevavalgele tõe: Armastus on vaid keemia.
Ehk - aine nimega oksütotsiin on mängib inimestevahelise sideme tekkimisel olulist rolli.
Tundub naljakas? Teadlastel on seletus olemas: „Me tunneme oma emotsioone nii rikkalikena, et ei suuda lihtsalt uskuda, et need tekivad rea keemiliste reaktsioonide tulemusena.”

Levist väljas

Sain talvise võimaluse olla levist väljas. Peaaegu kolm pikka päeva. Ärge siis pahandage ja saage seniks minuta hakkama :)
Kindlasti naasen puhanumana. Ehk klaaruvad ka mõtted. Ja silmisse tekib õnnelikum säde. Ma veel loodan :)

Igat hetke tuleb nautida

* Inimene, kes sind kunagi armastas, teab, kuidas jõuda selle osani sinust, kus elab valu. Tema teab, kus sul on hoiul südame kõige pehmem ja õrnem osa; teab, milline sõna, pilk või tegu lõikab otsemaid sügavale hinge; tema teab sedagi, milliste lõikehaavade paranemine võtab aega terve igaviku.

* Inimene ei tohi möönda - isegi mitte kaudselt -, et armastab teist, aga on nõus abielus edasi olema. Armastus tähendab midagi muud.

* ... Seitse päevatäit väärtuslikke herki, mille olin hoolimatult tuulde pillanud.
Ma ei teadnud. Ma ei teadnud, et elus tuleks iga hetke nautida ja sellest kinni hoida, otsekui jääks see sinu jaoks viimaseks.

Uue aasta esimene lugemine. Dorothy Koomsoni "Vahukommid hommikusöögiks"

Öine luule

Kui inimene kirjutab unes luuletusi ja neid ka hommikul mäletab, on´s asjad ikka korras?
Tase on umbes nagu 5B, kuid ikkagi.

Keerleme siin luuleringis,
luule tiirleb meie hingis.
Keerutame tasa, tasa,
muidu luule kukub maha...

Mida küll papa Freud selle kohta ütleks :)

Kõnelused

N:"...."
M: "See oli näha sinu silmades! Vaesust on sama raske peita nagu rikkust. Ja vastupidi."
M:"Pai!"
N:" Kui uue aasta esimesel tunnil üks sõnum pisara silma toob, mis siis veel tervest aastast saab?"
M: "Tuleb hankida paat või vähemalt ujukad."

Tegelikult aitas ka viskikarp, kuhu laule püüda. Ja üks telesaade armsate nägudega. Ja sõbra õlg.

Head uut aastat!