Nüüd läbi unuvate õhtute
kaob mõte nagu hilinenud regi.
Kõik ilu, mis sa jõid, ei hävine,
ta magusast jääd küllalt janussegi.
Et sinu tee on meeletuse tee
ja sinu laul ei kuulu kellelegi.
Sa oled võlgu ainult sellele,
kes rõõmu lõi ja kannatuse tegi.
Su tundeid mingi tuul ei puhu ära,
on piiritu su riik ja rajatu su piin
kui mägestik, kus ükski jalg ei astu.
Just siis, kui kõige heledamalt särad,
tuhm kaduvik su saagiks valib siin
ning surub näoga igilume vastu.
/A.Alliksaar/
