Väike jääkarunali

Õhtul läksin üle tüki aja rattaga sõitma. Niisama linnale tiiru peale tegema - kasulik ju igas mõttes. Sõites hakkas aga pagana külm . Ja meenus värskest Tarkade klubist loetud jääkarunali, mis üle pika aja ajas ikka naerma ka. Aga seda kiiremini ma muidugi sõitsin, et veidigi sooja saada ja üks kuum dušš koju jõudes oli omal kohal. Nüüd oleks nagu uuesti sündinud.
Aga nali siis ka:

Jääkarubeebi küsib emalt, kas ta ikka on 100% jääkaru.
"Muidugi oled," vastab karuema. "Sinu isa on 100% jääkaru ja mina ka."
Karutita esitab sama küsimuse ka isale.
"Otse loomulikult oled sa 100% jääkaru," vastab ka isa. "Nii mina kui su ema oleme ju 100% jääkarud. Miks sa üldse selles kahtled?"
"Sest mul on nii kuradima külm!"

Argipäev

Inimene, kellelt sul niivägavaja kommentaari saada, ei võta lihtsalt teist päeva toru ja meilile ka ei vasta. Ometi sekretär ütleb, et ta on olemas. Aga teises majas.

Hommikul koos äikesevihmaga ärgata on jube. Ma olen varemgi öelnud, et ma kardan äikest. Sellel ajal tahaks olla kaisus või sügaval teki all. Ja karta on, et tänahommikune äike ei jäänud viimaseks. See mulle augustite juures ei meeldi.

Köögiakna taha on nädalavahetusel ühe ämbliku kätetööna valminud imeilus ja hiiglaslik võrk. Aga ma ei saa seda sinna ju jätta...

Ahjus valmib kohe vaarika-pisarakook. Lõhn on hea (enda kätetööd tuleb ikka kiita, eksole). Ja poeg saabub loetud tundide pärast laagrist.

Mida teha sisemusega?

Ma pean hakkama vist anonüümset blogi pidama või psühholoogi juures käima.
Liiga palju koguneb minu sisse asju, millest tahaks rääkida, aga valdavalt ei saa, sest maailm on kahjuks karm. Liiga palju valu muudab mind õnnetuks, rääkimine võib aidata aga asjades selgusele jõuda.
Ja tõenäoliselt leian ma igast päevast vabalt 7 ilusat ja head asja, kuid sügav sisemine kurbus ja igal sammul hinge haavavad tagasilöögid panevad mind valdavalt pugema oma kapi taha ja lihtsalt olema.
Leiaks kuskilt niidijupi, mida kerides ehk kuskile jõuaks.

Võib-olla armastus on ookean

Võib-olla armastus on ookean.
Kus mina tean, kas mina mõõta saan.
Ma seisan siinpool kaldal, sina seal.
Ja armastus see mühab vahepeal.

Oh häda, häda - ees on ookean,
kuid puudub aer, kuid puudub aeroplaan,
ja pole silda, pole laeva vees,
on üksi otsatus, on armastus me ees.

(Hando Runnel)

Augustiidüll

Pärast jahedat vihma tõuseb põldudelt salapärane udu - tahaks selles haldjana lennelda.

Karmilt longu vajunud viljapeadega kolletavate põldude kõrval on teised, millel viljapead sahisevad nii pehmelt, et tahaks ise tuul olla ja üle selle põllu tuisata.

Vaarikavartest kriibitud käed ja nõgestest kõrvetatud jalad. Ning mööda käsivarsi nirisev tumepunane vaarika- või kirsimahl on parim kosmeetikum maailmas üldse.

Kõikjalt kostuvad ritsikate viiulid, mis on kohati nii valjud, et tahaks paluda helitehnikul oma pulti kontrollida.

Õhtune saun, mille vahepeal ilma järvedeta keskmaalapsed saavad seista õuel kastesel rohul niikaua, kuni hakkab tõesti külm. Ja siis ronida tagasi lavale ja olla seal niikaua, kuni enam tõesti ei jaksa.

Ja nii tume ning tähti täis taevas, mis hoiab meele ergu ja korrutab kuklasse teadmist, et kõik ilus on veel ees.

Kammineedus

Ühe olulise asja oma elust olen ma unustanud siia kirja panna.
Nimelt lasub minu peal kammineedus.
See tähendab seda, et kuigi mu pea on nagunii kogu aeg sassis, tahan ma teda aegajalt ikka kammida. Aga minu kammid on kogu aeg kadunud. Ja kui ma kodust veel häda pärast mõne pereliikme harja või kammi leian, siis võõrsil on asi hoopis hull. Nimelt umbes 90% juhtudest unustan ma kammi kaasa võtmata. Ja pean oma juukseid näppudega taltsutama.
Sellepärast mul ongi kogu aeg pea sassis.

Imestan..

...vahel tõesti ise ka, kust tuleb see jaks :)

Michelle Pfeifferiga (Südamelähedane ja Ohtlikud mõtted) veedetud õhtu läheb sujuvalt üle sumedaks suveööks, kuhu jagub naistejutte ja Zemfirat (tants, vaid tants!). Ja inimeste äratamist, sest miski rahutus ründas ja augusti esimeste tundide joovastavat lõhna.

Ja täna maja ees seistes ja päikesevarjutust vaadates ei saanudki ma maja ees punetava pihla peale pahaseks. Hoopis väga armas oli mulle kogu see pilt. Lihtsalt tuleb ka protestima minna.

Ja täna ootab mind kodumuru (kui hästi läheb, saab niita ka), broilerid ja vihmaussid, mahlast nõretavad punased sõstrad ja kõrvulukustav vaikus.

Njah, tsiteerides üht eilset filmi: Iga meile antud päev on tõesti vist rohkem kui me väärime. Või siis mitte?