Heade asjade olemusest

Viimasel ajal on rohkelt olnud neid päevi, kus olen õhtuks nii väsinud, et ei jaksa rääkidagi. Justnimelt seepärast tean ma täpselt, et vajan jõu kogumiseks ilusaid asju. Täna võtsin koos lastega ette matka Põlvamaale - turnisime Põrgurajal ja Kassimäel, kolasime Kiidjärvel ja Süvahavval, oma seenemetsas ja ütlesime tere Taevaskojalegi. Saesaare tammil seistes ilmutas end päikenegi (pildil) ning kõik oli ühtäkki taas selge ja helge.

Kui lastelt päeva lõpuks küsisin, et mis kõige parem oli, sain vastuseks: Taevaskoda.

Ehk: kuigi oleme seal üheskoos palju-palju käinud, on seal ikkagi tore. Head asjad lihtsalt on kuskil olemas, nende juurde tuleb aeg-ajalt tee leida.

Me läheme nüüd kindlasti esimese lumega taas. Traditsioonilisele piknikule.

Lapsed on suured

Kui muidu aru ei saa, et lapsed on suureks kasvanud, tasub neid vaheajal paariks päevaks ära saata.

Ootamatult saad teada, et nüüd ongi see käes.
Kui bussi-rongijaamas ei tohi enam kallistada.

Hea, et veel lehvitadagi lubatakse :)

Jätkuvalt punase kütkeis

Kohtusin täna etenduse vaheajal ringiratast jalutades oma ülemusega üle-eelmisest töökohast.

"Ma olin unustanud, kui hästi punane värv ühele inimesele sobib," kostis ta rõõmsalt mind nähes.

Punane töötab peaaegu igas olukorras, ma tean :)

Meelerahu poole

Hiljaaegu küsis üks mind vähe aega tundnud inimene, kas mul kunagi igav ka on.
Sain talle vastata kõhklemata: ei ole.
Sest maailmas avastamist-tegemist-kogemist on nii palju, et ühe inimese elueast selleks ei piisa. Lisaks enda jaoks tehtavale (loe: isiklikud hobid ja huvid) on väga palju teha koos lastega, teha koos sõpradega ja ka tööd teha... viimane ei saa teadupoolest kunagi otsa.
Ja mõnikord harva, nagu sel nädalavahetusel, kui mul tõesti on, ma lihtsalt magan. Et ammutada jõudu uuteks tegemisteks.

Nii ma sellele tuttavale ka vastasin. Ja lisasin, et see, kui sul ei ole endaga igav, näitab, et sa saad endaga hästi läbi. See pani ta mõtlema.

Möödunud nädal aga tõi taas minuni teadmise, et endaga läbisaamise kõrval on vaja ka sügavat ja sisemist meelerahu. Eelmisel nädalal tõi väga palju pisikesi ja veidi suuremaid seiku minu südamepõhjast esile kõike seda olulist, mida minul on meelerahu saamiseks tarvis. Pidin kaotustega leppima, võtma vastu otsuseid mõne suure asja lõpetamise alustamiseks ja lihtsalt seisma silmitsi maailma selle poolega, mis mulle väga ei meeldi. Tõe huvides olgu ka mainitud, et selle kõige kõrval oli eelmises nädalas muidugi ka palju tillukesi asju ja inimesi, kes panid mind väga pisikeste asjadega naeratama. See näitab loodetavasti, et kõik pole kadunud :)

Ilmselt ongi endaks kasvamise teel olulised need kaks olulist poolt: endaga hästi läbisaamine ja meelerahu. Ma lubasin endale, et olen enda vastu aus ja astun nüüd pisikesi sammukesi ka sisemise rahu poole. See tee ei saa olema valutu... Aga on seda väärt. Sest kui on olemas meelerahu, tuleb tasapisi ka kõik muu.

Kõigi nende mõtete krooniks on read Ave Alavainult, mis eile mulle näppu juhtusid.

Tuleb maha kustutada
rumalad mõtted
kui ollakse emmanud
kuu iga üksikut kiirt…

Ja mina ju ometi olen... Vähemalt ma usun nii.

Edit: Nüüd jäi näppu ka üks teemakohane Hiina vanasõna: Et mure ja vaeva linnud aegajalt üle Su pea lendavad,seda Sa muuta ei saa. Aga,et nad Su juustesse pesa ehitavad,seda saad küll ära hoida.

Uus lemmik: ahjupunapeet

Punapeet on üks väheseid juurvilju, mis pole mind kuidagi võlunud. Ei kõikvõimalikehttp://www.blogger.com/img/blank.gifs koogiretseptidest ega muudes peenetes roogades, mille retsepte vabalt igalt poolt leiab. Tõsi, punapeedi-küüslaugu salat on talveperioodil olnud mu lemmikuid. Kuid see ja rosolje on ka ainsad, kus punapeet on mu kodus kasutust leidnud.

Kuni eelmise nädalani, mil kirjutasin artiklit ahjuroogadest ja sattusin allikat otsides peaaegu naabrinaise juurde. Kes valmistas imehead ahjupeeti.

Nädala sees sõitsin pikalt reisilt tulles maalt läbi ja ema poetas kotti ka paar punapeeti. Mille ma täna ahjus ära küpsetasin.
Ahjupunapeedi valmistamine on imelihtne: koori ja pese peet, viiluta. Pane soola, meelepäraste ürtide (Santa Marial on üks imehea ürdisegu, mille avastasin ka just Maire juures) ja oliivõliga tunnikeseks seisma. Ja küpseta ahjus.

Kuigi pildilt see peet nii väga suurepärane ei paista, on tulemus mõnusalt hõrk ja vürtsine, julgen väita, et see on mõnus suupiste näiteks ka õlle või veini kõrvale.

Proovige ka!

"All By Myself..."

Nendel päevadel, kui meeleolu on vastavuses ilmaga, võiks maailm tunduda ju erakordselt harmooniline.
Aga... tegelikkus on absoluutselt vastupidine.

Lihtsate asjade võlust

Mõnikord tundub, et lihtsad ja pisikesed asjad on kõige kättesaamatumad.

Ometi võiksid just need olla meie igapäevaelu lahutamatuks osaks.

Tunne

...õrnalt hingan, kuna tundub nagu poleks päris...



See laul lihtsalt lummab ja tõmbab endasse... Ja annab teadmise, et midagi ilusat on kuskil olemas...

Kolisevad ämbrid

Millal üks toredas eas naisterahvas ometi õpib ja ei astu ämbrisse, mille kolin teda suisa paar nädalat saadab?

Igatahes kavatsen ma endale kuskile tätoveerida meeldetuletuse, et tuleb ikka 100 korda mõelda ja alles siis 1 kord otsustada, kellega ja mis asjus koostööd teha.

Jube nüri on, kui meeskonnatööst saab taaskord justkui sinu isiklik projekt, sest kokkulepped ei kehti... et aga mitte publiku ees narriks jääda, rügad mitu õhtut une ja teiste toredate asjade arvelt ja saad hakkama.

Saatanlik plekikolin kuskil kaugustes tegevusi saatmas.

Millega mõõta väsimust?

Väsimus on asi, mida väga kindlalt ju mõõta ei saa. Aga - kui ma eile kahe arvutiga kõrvu tööd tehes ühele andsin käsu: copy ja teisele samas kohe ütlesin: paste ning kui midagi ei toimunud, sain aru, et olen väga väsinud. Paljudest asjadest. Isegi nii väsinud, et öösel ei saanud korralikult magada.

Millal selline olukord võiks stabiliseeruda? Vaadates kõiki neid pisikesi asju, millest mu elu koosneb, siis - mitte niipea...

Õnneks on väsimusel kombeks ühel hetkel üle minna. Siis, kui ma lihtsalt olen nii väsinud, et magan öösel nagu kott.

Kuid küsimus - kuidas panna Öökulli-tüüpi inimene hommikut armastama - püsib ikka.

Kihutas kingadega linnas...

Täna kuhjusid kõik asjad kuidagi ja pidin asjaolude kokkusattumisel laskma pojal kingad parandusest ära tuua.

Tõigi.

Kommenteeris vaid, et kahe maja kauguselt pidi ta ilgelt kiiresti koju jooksma, sest veits mark oli olnud kingad näpus tänaval olla...

:)

Punkt, kus pendel peatub...

Lapsepõlve filmiklassika mõjub suurena sootuks teistsugusena...

Deja-vu-päev

Täna oli selline armas deja vu päev.

Käisin üle mitmete kuude Tartu poes ja seda lausa kahel korral.
Ja õhtul jalutasin koju üle Kassitoome ning Veski tänavat pidi - koos toreda inimese ja brändiga.

"Noh, nagu umbes kümme aastat tagasi," kostis ka tore inimene, kui ühe aiaposti juurdes hetkeks pausi tegime.

Millega mõõta kurbust?

Mõnikord on kurbus nii suur, et ei aita isegi meeleheitlik värvilistes vahtralehtedes sahistamine.

Igatahes otsustasin tagasi pöörduda oma mulli, millest ühe suvise õhtu tagajärjel välja murdsin. On tasakaalukam. Ja ilmselt iseendale ka turvalisem.