Mu kevad algab pääle jõulu juba...

... kui tsiteerida klassikuid. Ehk - üks mu armsatest orhideedest puhkes sellel talvel juba kolmandat korda õide.



Elu on luule!

Diagnoos: märgsilm

Täna on jälle see päev, kui ma ise ka ei usu, kui märja koha peal on mu silmad. Vaatad lastega tavalist perefilmi, poetad pisara. Vaatad suurematele mõeldud filmi, poetad pisara. Sahtlit koristades jääb pilk vana pildi peale, poetad pisara. No ja nüüd linkis hea sõber seda laulu - ja poetasin neli korda nii palju pisaraid kui päeva peale kokku.
Oeh.

Rõõm viib edasi

Lõpetasin eile J. Powelli raamatu "Julie&Julia" lugemise. Selle lõpuosas oli lõik:

"Julia õpetas mulle, mida on vaja oma raja leidmiseks maailmas. See polnud üldse see, mis mina arvasin. Mina arvasin, et kõik on kinni - ma ei teagi - usalduses või tahtes või vedamises. Need on midugi head omadused, selles pole küsimustki. Kuid on veel midagi, millest kõik need teised asjad välja kasvavad.
See on rõõm."

Ka mina olen veendunud, et rõõm tegemistest on edasiviiv jõud. Kui sa ei armasta oma tööd, oma tegevusi, oled kurb ja õnnetu. Mina olen suure osa oma eluga jõudnud rõõmuni. Mis võiks olla veel parem, eksole!

Pildil on päikeseloojang Kakerdaja rabajärvel, novembrilõpune rabamatk seal oli puhas rõõm nii mulle kui pojale. Kindlasti oli oma osa selles suurepärastel matkajuhtidel!

Punamummulised kindad

Üle pika aja kudusin tellimise peale kindad. Pille soov oli, et saaks valge jope juurde kindad ja kuna punane meeldib talle ka, võiks olla punasega nüansse. Veidi nuputamist ja - sellised nad tulid. Pille jäi rahule ja ausalt, ise kannaks ka neid hea meelega.

Pildil näeb vaid ühte kinnast, kuna kahte korraga unustasin pildistada :)

Ploomikee

Käsitöövallas teen aeg-ajalt ka mõne tellimustöö. Kui seni on kõik olnud sellised lihtsamat sorti, siis sel korral sattus tõeline pähkel.

Esiteks ei leidnud materjali, siis selgus, et olin tellijast täiesti valesti kee tegumoe osas aru saanud ja siis oli veel materjali vaja ja... Nii on peaaegu kolm nädalat läinud.

Umbes pool tundi tagasi valmis selline kee. Ja nüüd süda valutab, et kas tellijale meeldib. Eks hommik annab arutust :)

Nüüd on veel ühed tellimuskindad lõpetada ning et üks sokijutt jäi poolhämaraks, hakkan hoopis heategevusprojektis heegeldama. Sest tegemise rõõm on tegelikult vaatamata kõigele kõige suurem rõõm.

Edit: Tellijale meeldis :)

Aasta masendavaima päeva kroonika

Nonii, aasta masendavaim päev üle elatud.

Kui arvestada seda, et pärast hommikust sissemagamist oli päev kiire ja väsitav ning et Vabriku tänava jäärööpad lõhkusid auto põhjakaitse lõplikult, oli päev täitsa masendav.

Aga kui see ära unustada, polnud tegelikult häda, sest näha sai sõpru - juhuslikult ja meelega, sadas ilusat laia lund, mõned tööd said valmis, kududagi jõudsin ja päeva lõpetuseks plaanin mõnda hääd filmi vaadata.

Ja vaatamata masendavaima päeva virvetest oli täiesti naljakas kuulata Vikerraadio saadet "Vinguviiul". Selle kõrval, et inimesed muretsevad miinimumpalga väiksuse üle, ei pea nad paljuks raadioeetrisse helistada ka Marko Reikopi grimasside pärast... Täitsa naljakas oli. Teraapia mõttes peaks selle saate võtma oma igapäevasesse kavva :)

Nojah - järgmise masendava päevani siis!

Tahan vana finišit tagasi!

Sel nädalavahetusel oli Otepääl taas suusapidu, mis pakkus vaatemängu ja emotsioone ja võttis mu hääle :) - Tore oli, ühesõnaga. Minu jaoks kuuendat korda.

Ainus, mille kallal nuriseda ja tegelikult on see vähemalt pealtvaatajatele oluline asi: uuendused staadionil olid viinud finiši rahvast tüki maad eemale plankude taha. Ja võtsid üsna kalli piletihinna juures ära suure osa rõõmust - ei näinud enam sportlasi nii lähedalt. Kui eile läksid ringid staadionilt rahva eest läbi, siis täna suusatasid sprtlased kuskil kaugustes. Täna oleks väga-väga tahtnud oma silmaga näha seda, kes millal üle joone libiseb - napikaid ja fotofinišeid oli päris mitu. Aga - sportlaste vaatamise asemel (kes teisel pool planku rühkides nägid välja nagu hülged) kinnistusid pilgud ekraanile, et tähtsatest sekunditest osa saada.

Kardan, et tuleval aastal on selliste tingimuste juures tribüünile pileti ostjaid vähem kui tänavu. Ja see oleks ju ometi piinlik, kui telekaamerad peaksid sportlastele taustaks pooltühje tribüüne näitama...

Seega - andke meile meie vana finiš ja veel suurem rõõm maailma suusaässade kihutamisest tagasi!

Pildil on tribüüni eest mööda rühkiv Andrus Veerpalu, kes tegi eile väga hea sõidu ja saavutas viienda koha.

Kuidas kasvatada lapsi?

Eelmisel aastal lugesin palju, lisaks ka selliseid palju laineid löönud toredusi nagu Jesper Juuli "Sinu tark laps" ja Michael Winterhoffi "Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid?".

Ma pean ütlema, et olen selliste raamatute osas sageli päris skeptiline. Aga need kaks raamatut andsid mõtteainet, samuti sain seletuse ja raamid minu peas keerelnud mitmetele mõtetele. Seega soovitan soojalt :)

Neljapäeval käis Jesper Juul Tallinnas. Kahjuks ei õnnestunud mul endal tema loengule minna, kuid meeldetuletuseks endale ERR vahendusel kaks olulist mõtet:

"Kõige parem, mida üks lapsevanem oma laste heaks teha saab, on mitte takistada nende arengut terveteks ja elurõõmsateks inimesteks kasvamisel. "Ma võin teile garanteerida, et kui te loobute laste kasvatamisest viisakateks ja hoolivateks inimesteks, siis nad kasvavad nendeks, hoolimata sellest, et te pole seda neile peale surunud," toonitas Juul."

""Vanemad on väga enesekesksed. Neile meeldib olla populaarne ning nende armastus on seeläbi kaotanud oma soojuse. Seetõttu ei ole nendes perekondades tegelikku armastust ning nendest peredest tulevad väikesed türannid." See tõttu on Juuli sõnul kõige alus armastuse praktiseerimine perekonnas. Tunnet, et kedagi armastatakse tuleb väljendada ka tegudes."Fakt, et ma armastan oma naist, ei oma mingit tähtsust minu naise jaoks enne, kui ma pole oma armastust armastavaks käitumiseks," toob Juul näite elust enesest."

Karjäär algab elutoa diivanilt?

Ühel õhtul mõtlesin siin kohtumistele, mis eelmisel aastal mulle osaks said. Need viisid mõtted veel ka kaugemale, et teha üks naljakas (?) kokkuvõtlik tähelepanek.

Nimelt on hästi palju praeguses teadusmaailmas ja üldse tublisid naisi, kes on oma karjääri hakanud üles ehitama, kohandades end oma kodu ja pere järgi. Töötades siis, kui selleks on aega, ning paigas, kus selleks parasjagu võimalusi on: elutoa diivanil, köögilaua taga, magamistoas jne. Samal ajal on see olnud loomulik, et pereisal on olemas kabinet, töölaud jms.

Naised on endale oma töönurga saanud sageli alles siis, kui lapsed on pesast välja lennanud ja koju tekib ruumi rohkem.

Ma võiks ka kontoris rohkem käia, aga elutoa diivan on mugavam.

Ehk on see märk :)?

"Üks mu sõber" ehk Tartu on sisetunne

Hiljaaegu ilmus kinolinale Mart Kivastiku film "Üks mu sõber", mis üle pika aja kinost lahkudes tekitas helge ja mõnusa tunde. Ja teadmise, et sõbrad aitavad kõigest üle - ka siis, kui me neid enda sõbraks ei julge pidada või neid tõrjume. Aga me peaksime julgema sõpru enda kõrval rohkem näha ja tundma, nii ütles üks peategelastest mulle ka pärastises intervjuus.

Kuigi filmis on paralleelselt sõpruse teemaga ju ka teine - üksinduse teema. Aga eks need kaks ongi elus sageli omavahel seotud ja üksteisest läbi põimitud. Sest ka inimeste seas saab olla oi kui üksi.

Filmi peategelased on lihtsad inimesed. Praeguste peategelaste asemel võivad seal samahästi olla sinu või minu vanemad. Või meie ise. Ja meie lugu. Mis alati ei ole rõõmus - kui palju seda ülevoolavat õnne ja rõõmu argipäevas ikka on, eksole.

Küllap just lihtsate inimeste lihtne lugu ongi see, mis puudutab. Ja paneb meid mõtlema igavikuliste ja lihtsate asjade üle. Ja see on hea. Ehk on mõnigi inimene pärast selle filmi vaatamist parem ja mõni inimene vähem üksikum.

Pealegi - see film ei olnud ju üdini kurb. Naerda sai ka. Päris mitu korda :) Ning Tartu fännidele annab see film sellest pisikesest puust linnast oma näo. Millele lisab kindlasti mõne uue nüansi. Ehk nagu kirjutab Põim Kama: "Tuleb välja, et Tartus peitub muudki peale igavese kevade, nooruse ja õitsemise. On üksindust ja ükskõiksust, kaotusi ja petetud lootusi, täitumata igatsusi ning mahavaikitud tundeid."

Ja üle kõige meeldisis mulle Mart Kivastiku enda mõttekäigud laupäevases Päevalehes. Eriti see, kus ta ütleb, et Tartu on sisetunne.

Tegelikult ongi. Minul on oma sisetunde Tartu olemas ja ma armastan seda.

Mina jään ootama selle filmi jõudmist poelettidele nüüd.

Aga seniks - minge teie ka kinno :)!

Minu 2010

Teen järjekordse katse naasta sõnalisse blogimaailma. Kuigi aasta on juba päevi käinud ja talve selgroogki murtud, alustan seda enda isikliku elu möödunud aasta oluliste sündmustega. Sest nende seas on paraku ka mõned sellised, mis tingisid minu pikaajalise vaikuse siin.

Aga - kõigest ükshaaval ja omasoodu.

Jaanuar

Selle kuu märksõnaks oli minu jaoks kindlasti talv: sai kasvatatud jääpurikaid, pidada talvepiknikke, suusatada ja uisutada. Aga mis oli kõige ägedam: käisin mägedes suusatamas. Ilmselt kõik, kes korra PÄRIS mägedes käivad, jätavad sinna tükikese oma südant. Nii ka mina. Ja nii vaatan iga päev südamepiinades, kuidas koht-koha järel täitub õnnelike inimestega. Tänavu ei pea rahakott seda reisi kuidagi vastu. Käin siis vähemalt korra Kuutsemäel või uues lumepargis niisama kiibitsemas... Aga järgmisel aastal lähen kindlalt!

Veebruar

Veebruaris oli jälle talv - minu sünnipäev, teemaks Lumpeni ball ja Pitka matk. Need tulevad mõlemad kaljukindlalt varsti jälle!

Märts

Naljakas - märtsis oli jälle talv :) Kuigi juba kevadehõngulisem. Matkasime lastega palju ja pidasime erinevaid piknikke.
Ilmselt on rändamine ikka veres ja kui kooli-töökohustuste kõrvalt kaugemale ei saa, tuleb kodu lähedal ringi tuuseldada :)

Aprill

Aprilli märksõnad on jällegi loodusega seotud, eelkõige on see suurvesi - suurvesi Tartus ning Soomaal, samuti Tuhala nõiakaev.

Mai

Mai oli lihtsalt ilus kevade tulemise aeg.

Juuni

Juuni oli see kuu, mis mind raputas tõeliselt. Kui muidu ajad oma isiklikud mured kuskile ära ja luusid looduses, siis juunis sai elu pahem pool oma karmi käega mul natist kinni. Nimelt - suri mu vanaema. Veidi enne jaanipäeva. Tema jaks sai lihtsalt ühelt rännakult tulles otsa. Sumedalt suvise pargi all.
Ma pole kunagi varem olnud nii lähedalt surnuga toimetamisele ja matuste korraldamisele kui seekord.
Ja täis nii valusaid mälestusi.
Sest vaatamata kõigele sain ma aru, et vanaemal on olnud minu elus oluline roll.
Seda kõike oleks olnud ilmselt kergem üle elada, kui ei oleks nii keerulist suguvõsa nagu meil. Kus pidevalt toimub mingi kummaline olelusvõitlus (kelle nimel? Mille nimel? - ma pole kunagi mõistnud) ning ausust ja siirust napib.
Ning kõik see on pannud kohutava musta pitseri ka kogu ülejäänud elule.
Ja sellega on raske elada.
Ma tean küll, et kõige tähtsam on elada nii, et enda tegemiste pärast ei peaks süda kripeldama, ja teisi austades. Kuid kui seda austust ei jagu inimestel, kes peaksid olema minu lähim ring, üksteise vastu, on see väga-väga valus.
Aga selle valuga tuleb õppida elama, ma tean.
Ma juba proovin.

Kindlasti aitasid asjadega hakkamasaamisele kaasa ka minu sõbrad A ja I, kes mu jaanilaupäeva õhtul voodist teki alt välja utsitasid ja sauna ning lõkke äärde lihtsalt olema meelitasid. Ma olen senimaani siiralt õnnelik ja tänulik selle pärast!

Juuli

Juulisse jääb imeline nädalane reis läbi Rootsi Taanimaale ja tagasi. Selles oli nii palju muljeid ja päikeselisi hetki, et see kõik mahuks ära ilmselt umbes poolde raamatusse :)
Mis on kõige ägedam, minu ammune armastus Skageni koolkonna maalikunsti vastu viis meid ka nende tegevusmaile. Ja vaatamata sellele, et kuulsat sinist valgust Skagenis otse ei õnnestunud meil näha (seal olles oli hoopis Põhja- ja Läänemere kohtumispaigas kergekujuline torm ja vähemalt pojal õnnestus märjaks saada nii, et lained tulid kahelt poolt korraga), on sealne pilvede taga hõljunud valgus senini minus ning ihkab sinna tagasi :) Naljakas, et mõne paigaga maailmas kohe on nii.

Ning juuli märksõnadeks on kindlasti kuumus ja Viljandi folk, tänu millele jõudis minu ellu uus muusikaline lemmik. Ja see, et väikevend läks sõjaväkke.

August

Augustis oli eredaid muljeid mitu.
Esiteks Käsmu ja Viru folk ning suur läbi Eestimaa põhjarannikule kihutanud torm, millega pidu lõppes. Ja adrenaliinirohke sõit öösel sähvivate välgunoolte taustal elektrita maakoju Järvamaal. Mille ümbruses torm tegi 1:0 mõnede armsate põlispuudega. Senimaani on vaade ilma nendeta kuidagi lagedavõitu...
Teine suur emotsioon oli sõprade L&H pulm. Ja mitte ainult - ka kaasalöömine selle korraldamises. Ehk siis minu kanda oli tüdrukuteõhtu korraldamine, mis tänu toredatele tüdrukutele kulges suurepäraselt ja emotsioonid olid pärast seda laes. Abiellumislubadusi tuli pärast seda õhtut mitmetelt niisama kooselajailt, eks paistab, kas nad seda ka hakkavad sel aastal täide viima ... :)
Ja kolmandaks käisime veel kuu lõpul traditsioonilisel reisil Muhumaale ning tänavu rändasime läbi mere ka Kõinastu laiule. See oli suvele suurepärane punkt!

September

Lapsed läksid 7. klassi. (SEITSMENDASSE - appi, appi! :)) Ja väike õde alustas õpinguid Tartu Ülikoolis.

Oktoober

Oktoobris alustasin käsitööblogiga, mille esimene mõte oli, tunnistan ausalt, kõrgelennuline, ehk lootus saada sel talvel suusatama :) Kuigi ehted võeti hästi vastu ja minu ehted on jõudnud päris paljude uute omanikeni, sain üsna ruttu aru, et unistusel olid liiga jõulised tiivad, mis väsisid enne kohalejõudmist. Selle asemel andsin endale võimaluse katsetada rohkem materjale ja end ehete vallas edasi arendada, sest tõsi on see - mida rohkem sa teed, seda rohkem sa õpid.

November

Novembris käisime pojaga elus esimest korda räätsamatkal.

Tegelikult möödus suurem osa novembrist reisi ootamise tähe all, see algas kuu eelviimasel päeval. Reisisiht oli Brüssel ja eesmärk osaleda Euroopa tervishoiuteemalise ajakirjanduskonkursi lõpuüritusel, kus kuulutati kõigi maade parimate seast välja Euroopa kolm parimat. Esikolmikukohti koju ei toonud, kuid reis oli väga-väga äge ja rutiinist kõrvalekiskuv igas mõttes.
Nüüd, kui kaks sügist järjest on saanud Brüsselis käia, tunnen ma end seal juba veidi kodusemalt. Ja pean tunnistama, et mulle see linn natuke meeldib.

Detsember

Detsembris oli jälle palju metsa ja tuisku, suusatamist ja sauna ning ehetevalmistamist.
Üle pika aja olime jõulud oma kodus Tartus, sest tuisk pühkis maakodust teed.
Ja detsembris sain tunnustuse oma tööandjalt: igal aastal kuulutatakse välja aasta parimad kolm lugu. Minu üks väga-väga valus lugu (see on vist ainus lugu, mille tegemise ajal ja pärast seda olen kõvasti nutnud) tunnistati teise koha vääriliseks. Meenutuseks olgu märgitud, et aasta varem sai minu artikkel III koha, seega tänavu oleks loogiline esikoht :)


Vot selline aasta. Siin on muidugi ära toodud sellised igavikulisemad märksõnad, mõistagi mahtus aastasse palju tööd, toredaid ettevõtmisi minu laste ja sõpradega, palju raamatuid, filme ja muusikat ning häid inimesi. Ning ka suhete ümbervaatamist ja uusi ägedaid tutvusi. Aga see kõik kuulub ju ühe elu juurde.

Värvilist uut aastat!

Taevas - õrnpuhas türkiis hangede roosal kristallil.
Oma unelm on talvelgi hallil, vaid hingega tabatav on tema viis.
(A. Alliksaar).


Palju helisevaid viise ja värve uude aastasse!

(Taamal laiutab Purdi mets aasta viimasel päeval...)