Eile sain uudise, et üht minu tädidest ei ole enam. See, et tal palju päevi pole jäänud, oli juba nädalakene teada. Aga ikkagi on täna minus tohutu kurbus, sest meenuvad igasugused ilusad hetked. Näiteks see, kui ta mind enne minu lõpupidu saunalaval vihtles ja see järel roosa juukseželeega soengut tegi. Tema linnaprouana oskas.
Ning üht ma olen temalt õppinud - päevi ja antud elu ilu tuleb nautida, kuniks neid on. Suudaks seda vaid meeles pidada tarvilikeil hetkil.
Ja tema mitte väga pikk elu on kinnitus sellele, et igal asjal siin on oma aeg. Nii, nagu ei saa südasuvine, imeline ja südamepõhja pugev Viljandi folk kesta üle nelja päeva. Nii, nagu pärast juulit tuleb august ja udu vallutab viljapõldudes maad üha rohkeimal õhtuil.
Mõnede asjadega lihtsalt on nii.
4 kommentaari:
Ole tugev - iga lõpp on uue algus!
Nii ta on. Aitäh :)
Minu kallistus ja kaastunne. Ta andis Sulle väga hea tarkuse ellu kaasa.
Kallipai.
Aitäh, Valgeseelik!
Postita kommentaar