Mõnede asjadega lihtsalt on nii

Eile sain uudise, et üht minu tädidest ei ole enam. See, et tal palju päevi pole jäänud, oli juba nädalakene teada. Aga ikkagi on täna minus tohutu kurbus, sest meenuvad igasugused ilusad hetked. Näiteks see, kui ta mind enne minu lõpupidu saunalaval vihtles ja see järel roosa juukseželeega soengut tegi. Tema linnaprouana oskas.
Ning üht ma olen temalt õppinud - päevi ja antud elu ilu tuleb nautida, kuniks neid on. Suudaks seda vaid meeles pidada tarvilikeil hetkil.

Ja tema mitte väga pikk elu on kinnitus sellele, et igal asjal siin on oma aeg. Nii, nagu ei saa südasuvine, imeline ja südamepõhja pugev Viljandi folk kesta üle nelja päeva. Nii, nagu pärast juulit tuleb august ja udu vallutab viljapõldudes maad üha rohkeimal õhtuil.

Mõnede asjadega lihtsalt on nii.

Minge ja nautige ometi!

Et kes veel pole saanud arvuti tagant püsti - tehke seda homme. Minge Viljandisse folgile või vaatama Tartu laulupeomuuseumi parki etendust "Kolm põrsakest ja hea hunt". Mõlemad üritused on pakkunud nii palju elamusi, et kohati tundub, et neid on rohkem, kui minu sisse mahub.
:)

Robertist sai harilik päevakoer

Et puhkus on. Ja niipalju muljeid ja häid inimesi ja õhku. Ja arvutivabadust.
Nüüd paar päeva kodus ja tuleb ka oma muljeid talletada.

Üks emotsionaalsemaid hommikuid oli see, mil kahe lehe vahele nukkunud Robertist oli äkki saanud liblikas. Ühel hommikul, täpsemini 7. juuli hommikul, kui tegime ettevalmistusi huvisõiduks Läänemaale, leidsime kuivanud lehtedelt päris liblika.
"Looduse ime!" õhkas ämm.
Laps oli nii rõõmus, et ei suutnud suurt midagi kosta.
Siiski võttis ta riiulist raamatu ja tuvastas liblika olemuse.
Robert osutus Harilikuks päevakoeraks.
Päevade jooksul süüviti liblikate hingeellu veelgi, sest olukord, mil Robert päeval liikumatult lamas ja öösel mööda tuba ringi tuuseldama hakkas, oli enam kui murettekitav.
Ja mis selgus!
Harilik PÄEVAkoer on tegelikult sootuks ÖÖliblikas.
Üleeile kell 1.38 läks Robert teisel katsel oma liblikaasju ajama. Enne seda pelgas ta öid liiga külmaks ja keeldus toast lahkumast.
Loodetavasti oli tal meiega koos vähemalt põnev, sest ilmselgelt pole niipalju mööda Eestit rännanud ükski teine päevakoer.