Sest on aeg, mida ma vist tegelikult kõige rohkem aastas naudin. Mõnda aega ehk veel, kuid neid saab nautida ka toas, praegu aga kisub rohkem õue... Mõelge ise, kõik need lõhnad (praegu pihlakas meie maja ees ja kohe-kohe puhkeb ebajasmiin, paplite mõrkjas lõhn Emajõe kaldal ja veel palju-palju head, värsket ja joovastavat); kõik need hääled (ööbik meie maja ees pihlakal ja need tuhanded trillerid roheluses); kogu see ilm (kas te öösel magajad ikka olete kuulnud, et näiteks eelmise laupäeva öösel vastu pühapäeva oli Emajõel selline udu, mida oleks võinud noaga lõigata ja mis üle jõe paistva linna tegi mõnusalt nõiduslikuks); kõik need erinevad rohelise toonid ja sellele lisanduvad värvid; asfaldijahedus, mis jalutamisest (või - mis seal salata, tantsimisest) tulitavaid taldu mõnusalt paitavad ja need inimesed, kes on alati su kõrval või keda sa oma rännakutel kohtad...
Ja - mis seal salata - paljud eelpoolkirjeldatud asjad on võimalikud igapäevaselt nautida vaid Tartus. Olen selles enam kui veendunud. Ja seepärast ma ahmingi seda kõike endasse ja jääb vähem aega kirjutamiseks (mõnede asjaolude tõttu on kirjutamine mu igapäevane kaaslane ju niiehknaa), aga just kõike seda tundes on võimalik järgmise seesuguse ajani vastu pidada... Ohh, kuidas ma armastan seda suvehakku Tartu pääl!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar