Sündmusterohkelt alanud puhkus

Kui puhkuse esimesel paaril päeval nii palju juhtub, mis siis veel tervest puhkusest saab! (Loodetavasti üks tõhus ja mõnusate sündmusterohke aeg... :))
Igatahes reede õhtul, kui ma otsustasin, et nüüd on puhkus (kaks saba on siiski veel teha, kuid nendega saab nüüd rahulikumalt võtta), seadsin autorattad Peedu poole ja sealt edasi suundusime Pikasillale toreda pererahva manu. Sai nalja ja sauna ja lõket ja kõike, mis ühe puhkuse alguse ideaalseks teevad.
Laupäevase päeva oleks võinud küll maha kanda, sest võta sa kinni - kas on tegu vanadusega, mingi tervisehäirega või tont teab millega (ausõna, ma ei tarvitanud alkoholi miskites suurtes kogustes, pigem tavapärasest lõkkeõhtust ikka vähem), nii palju ja korduvalt kui sel päeval, pole ma oma elus ilmselt kunagi oksendanud. Alles õhtul rohukapist leitud Lacto Seveni tabletid surusid kuskil miskid kolebakterid maha ja sai oma nõrkusest väriseva käega paar võisaiagi söödud. Ja hing jäi sisse!
Ja täna hommikul, plaanides I-le tööle järgi minna, avastasin, et autol on esikumm löss mis löss.
Pusisin siis pumbata, sain selgeks, et rehv on katki mis katki. Vennalt juhtnöörid rehvivahetuseks (kui keegi oleks näinud, millise arusaamatu näoga ma meie tungrauda vaatasin, oleks ta saanud palju nalja, aga no ausõna - nii kokkupakituna, kui ta meil on, ei oska esialgu vähematki aimata, kuidas ta võiks suuta auto üles tõsta...) saadud, sai varukumm alla ja nüüdseks on rehv ka parandatud. Turu tänaval on üks mõnus kummitöökoda, kus poisid olid ilmselgelt plaaninud küll rahulikku pühapäeva, pannes grilli ukse alla huugama, kuid mis oli hädalisi paksult täis. See võis olla küll vaid hetk, kuid ilmselgelt näitas, et seesugust töökoda on nädalavahetusteks tarvis.
Tagavarakummi õige vastu vahetasid nad siis juba ise ära naks ja naks.
Ja siis sain selgeks, et mõni armas inimene mäletab mind veel. Ja see on hea.
Nüüd tahaks aga veidi lihtsalt lamada.

Mis ma siis...

... vahepeal olulist teinud olen, mida siia pole ajapuudusel kirja pannud.

*Eelmisest sissekandest veel varasem väga meeleolukas käik oli Rabarocki festivalile. Mõtlesin ikka muljeid setitades, et teen sellest pikema sissekande, kuid... Mulle meeldis seal nii väga, et need tunded ja meenutused on ikka minu sees ja tekitavad sellist mõnusat äraolemist.
*Tööl oli meeletult kiire. Kohe nii kiire, et üle-eelmise nädala mingitel päevadel tundsin, et kohe-kohe läheb juhe kokku. Õnneks on mingi enese alalhoiuinstinkt minus säilinud ja suutsin piduri peale panna.
* Piduriks oli eelkõige käik pealinna ja maale. Seekord ei võtnud ma elus esimest korda vist läpakat ka kaasa, sest selline väsimus oli. Pealinnas käisime ka merd nautimas ning mõnus avarusetunne jäi sisse ka vaatamata megakülmale tuulele ja veele. Seekord ei saa külmust ajada ka selle kaela, et olen mingi mõttetu lõunaosariiklane - rand oli vaatamata päikesele inimtühi ja ujumas käis vaid üks naisterahvas, kes ilmselgelt oli miski spordiinimene ja ta tegi seda tõenäoluselt iga päev juba alates jää minekust saati.
* Elus esimest korda käisin Võidupõha paraadil Jõgeval koos oma pojaga. Tore oli.
* Jaanik Peedul ning peojärgne jalutuskäik Vapramäe matkarajal. Telkimine pehmel samblal!
* Väike sissepõige Kassinurme muinaslinnust kaema.
* Lugenud ja parandanud keelevigu doktoritöös, mis läheb homme esitamisele. Ei, mina ise olen sellest sammust veel kaugel :)
Vaat nii. Kõige sellepärast sissekandeid väga tihti ei tulegi :)

Tervendav naistekas

Üks naistekas, kus teemaks poliitika ja pillid, pekk ja Ansip, vasakule sõitvad autod ja lasteaiajärjekorrad, lein ja pärlid, Laine Jänes ja tunded, on ütlemata tervendav.

Täiesti ületöötanud

Hea on, et on töö. Halb on, et seda on mingil kummalisel põhjusel üle mõistuse palju.
Väsimus on nii suur, et mobiili leian taskust alles siis, kui pärast pikka otsimist otsustan sellele koduse teise telefoniga helistada...
Homme on parem päev.
Kindlalt.

Heegeldatud bikiinid

Ühe loo tegemise tõttu võtsin üle pika aja pooleliolevate tööde kõrval ette ka projekti, mis poolelijätmist ei lubanud. Ja pärast arvukate erinevate juhendite ja tegemisõpetuste läbilugemist sündisid minu esimesed heegeldatud rannarõivad.
Varsti saab ehk Ajalehest lugeda lähemalt, seniks panen endale siia märgi maha.

Täiendus: siin on lugu ja siin õpetus.

Ja küll see suvi ka tuleb!!!

Lõng: Katia Cotton Comfort, kulus kokku u 300 grammi.

Modell: Tiina, foto: Aldo Luud

Kummalised pisiasjad, millest koosneb elu

Kui hakata endale teadvustama, kui paljudest pisikestest kummalistest pisiasjadest elu koosneb, hakkab endalgi teinekord päris naljakas.

Näiteks see, kuidas pärast kahte päeva Rabarockil, olles ligumärg, põlvini mudas ja suhteliselt väsinud, avastad end kraani all putkast ostetud maasikaid pesemas ja oma kaaslast kurtmas, et peaks veidi istuma, muidu tulevad veenilaiendid...

Elu on lill :)

Robert

Juba mõne nädala on minu tüdruklaps käinud ringi lootuses leida endale üks nunnu röövik. Eelmine aasta pidas ta neid ju lausa kahte, üks kadus ära, teisest koorus aga imeline liblikas (pilt temast on küll vaid ühes otsad andnud telefonis). Otsingud olid pinevad ja põnevad - näiteks sattus ta ehitamisel herilasepesa peale. Käisime mitu päeva jälgimas, kuidas usinad mittemesilinnukesed oma imelist maja ehitavad... (Õnneks kerkis see ühe põõsa otsa metsa serval)
Ja siis tuli röövik meie ellu hetkel, kui laps oli juba kaotanud lootuse. Kuid kakkudes maal vana müüri servalt jänestele rohtu ta Roberti leidis - pehme, karvase, musta ja nunnu. Selline oli esimene msnis edasi antud kirjeldus.
No ja nüüd on Robert rännanud endale ehitatud kodukeses juba 100 km lõuna poole. Ta on nõudlik tegelane - sööb vaid värskeid toominga- ja tammelehti ning joob värskeid kastepiisku. Ausõna - ta joob - ise nägin täna. Pistis oma pea vette ja tilk kadus hetkega.
Nädalavahetusel rändab Robert aga veel ka pealinna, et sealt siis oma kodukoha kaudu Tartusse tagasi jõuda. Eks paistab, kaua me tema pehmet ilu nautida saame ja milline iludus temast veel sirgub enne, kui ta oma liblikaelu elama lendab.

Miks ma siia vähe kirjutan?

Sest on aeg, mida ma vist tegelikult kõige rohkem aastas naudin. Mõnda aega ehk veel, kuid neid saab nautida ka toas, praegu aga kisub rohkem õue... Mõelge ise, kõik need lõhnad (praegu pihlakas meie maja ees ja kohe-kohe puhkeb ebajasmiin, paplite mõrkjas lõhn Emajõe kaldal ja veel palju-palju head, värsket ja joovastavat); kõik need hääled (ööbik meie maja ees pihlakal ja need tuhanded trillerid roheluses); kogu see ilm (kas te öösel magajad ikka olete kuulnud, et näiteks eelmise laupäeva öösel vastu pühapäeva oli Emajõel selline udu, mida oleks võinud noaga lõigata ja mis üle jõe paistva linna tegi mõnusalt nõiduslikuks); kõik need erinevad rohelise toonid ja sellele lisanduvad värvid; asfaldijahedus, mis jalutamisest (või - mis seal salata, tantsimisest) tulitavaid taldu mõnusalt paitavad ja need inimesed, kes on alati su kõrval või keda sa oma rännakutel kohtad...
Ja - mis seal salata - paljud eelpoolkirjeldatud asjad on võimalikud igapäevaselt nautida vaid Tartus. Olen selles enam kui veendunud. Ja seepärast ma ahmingi seda kõike endasse ja jääb vähem aega kirjutamiseks (mõnede asjaolude tõttu on kirjutamine mu igapäevane kaaslane ju niiehknaa), aga just kõike seda tundes on võimalik järgmise seesuguse ajani vastu pidada... Ohh, kuidas ma armastan seda suvehakku Tartu pääl!

Ilus kompliment

Täna sain viimaste aegade ilusaima komplimendi ühelt inimeselt umbes pärast veerandtunnist tutvust:"Sa oled selline tüüpiline eestlane - hea, ilus ja õnnelik."

Koorem teeb õnnelikuks

Leidsin täna ühe armsa mõttekillu.

Üks nooruk esitas küsimusi üksildasele vanale mehele.
"Milline on elu kõige raskem koorem?" küsis ta.
Vanamees vastas kurvalt: "See, kui sul pole midagi kanda."

See mõte tuletas mulle üht ja teist meelde. Aga lihtne ja armas oli ikkagi.