Tagasivaade volbrile ja kevadpäevadele ehk milline võiks olla ühe orava luukere?

Nii. Pikk vaikus tegemiste osas. Põhipõhjus kehv enesetunne, mis mind eelmise nädala keskpaigani painas. Enesetunne oli isegi nii kehv, et esimest korda Öölaulupidude ajaloos jäi mul seal käimata. Ja volbri oleksin ka peaaegu maha kandnud. Aga ma andsin endale siiski võimaluse, et kuigi sihipäraselt ei õnnestunud kellegiga miskit kokku leppida, siis asjaolude tekkides ma mõnele üritusele kulgen. Õnneks ajas töö mu kodust välja ka, muidu oleks ilmselt siin teki all soojas lamanud.
Ja kogesin taas, et ma armastan õnnelikke juhuseid. Sest siis sattusin linnast minema teist aastat järjest lodjakotta. Kus olid minu oma armsad inimesed, hea muusika ja mõnus olemine. Ja kuhu sattus veelgi rohkem minu inimesi, näiteks hea P, kes päästis tegelikult suisa kogu mu volbri. Ja mina tema ilmselt järjest enam pead tõstvast vanaduse meeleheitest, sest ühel hetkel teatas ta keset suurt tantsuvihtumist õnnelikult: "Mul on tunne, et ma olen ikkagi noor!" Noja tegelikult ta ju on ka, me oleme täitsa ühe aastakäigu inimesed, täitsa ühest kandist pärit ka ;)
Tõrva- ja lõkkelõhnalisena lahkusime sealt aga siis, kui päike oli tõusnud ning varahommikune udu meelitas romantikuid jõele... Lasin end ära rääkida ja suundusin veel Tõnissoni tänaval asuvasse organisatsiooni tantsima... Ja see oli jällegi hea otsus, sest seal olid kõik need inimesed, nagu ütles sõber H: nendega olen ma suureks kasvanud. Ehk ühesõnaga suur osa kunagi ühikas elanud sõpradest. Ja kohtumised olid toredad.
Sooja päikese käes koju komberdades olid kontsakingad ilmselgelt liiast... Aga no mis sa teed. Naiselik edevus ei lubanud volbriks madalaid jalanõusid jalga panna...
Järgmisel päeval magasin mõnuga pool päeva maha, kuniks saabus K, siis suundusime jälle linna ja botaanikaaeda lillelõhnu nuusutama ja seejärel Gen klubisse Supernova ja Iffi peole. Seal ei jaksand mõistagi hommikuni enam tantsu keerutada, kuigi muusikavalik oli väga hea. Omad sõbrad diskorid ju :)
Teine mai viis mind aga ühte armast Cavalieride pesakonda kaema, siis I. aeda mõnulema ja seejärel Zetosid kaema ning öötantsupeole. Tantsupidu milegipärast väga ei köitnud ja selle asemel oli mõnus koos heade sõpradega Raekoja platsis ohkida. Viimaseks valsiks vedasime end siiski kohale ning selle ajal juhtunud asjad viisid mind nii rööpast välja, et kojuminek ei tulnud kõne alla.
Läksime hoopis Phloxi kuulama ning see oli tõsine muusikaline teraapia. Mõelda suutsin ma esimese kahe loo ajal, edasi olin ainult muusika kütkes ja peast kadus pisimgi mõttekild... Aga uskumatu ikkagi, üle 10 aasta tagant mõne inimesega kohtumine niiviisi võib mõjuda (kuigi I. ütles, et nii pikka aega pole tegelt vajagi...). No ma olen tundeinimene, olen...
Pühapäeval oleks jäänud meelsamini koju, kuid töö ajas taas välja. Ja karsumm oli tegelikult päris naljakas üritus, ma polnud seda kunagi kaemas käinudki. Ja mine tea, mis oleks minuga kodus juhtunud saabunud teadete valguses, mis linna peal pisara silma tõid. Seal vähemalt oli muud müra nii palju, et ei jõudnud oma sügava sisemusega asju ajada. Hea on muidugi see, et üks pikk paus sai lõpu. Ma kuulsin häält, mis tegi mulle rõõmu. Ja puhas rõõm tõigi pisara silma...
Ja kõigi nende päevade krooniks on laul, mille H mulle selgeks õpetas ja mida ma nüüd ikka endamisi ümisen:

Et milline võiks olla,
milline võiks olla
ühe viieaastase
ühe viieaastase
orava
orava
luukere...

Ja palun nüüd vabandust, kui jõudsite lugemisega lõpuni ning see kõik teid haigutama ajas. Sissekanne oligi mõeldud eelkõige mulle endale. Et ma mäletaks. Sest nii palju, kui tänavu, pole ma varem kevadpäevadel osalenud. Lõpuks oli kohe täitsa tüütu :)

Ahjaa, ja siin lakkamatult haige olles ja endasse sulgununa ei olnud ma märganudki, kui palju õisi igal pool on. See nartsissipeenar botaanikaaias lausa joovastas oma lõhnaga...