Ilmas polemist ei ole

Kui enne puhkust mõtlesin, et veedaks need mõned puhkusepäevad mõttevabalt, siis päris nii see pole läinud:) Olen mõelnud igasugu asju ja palju ka. Aga mõtetest võibolla edaspidi.
Siis olen lugenud hästi palju. Igasuguseid asju. Võtsin näiteks kätte ka Paulo Coelho, lootuses, et nüüd on käes see aeg, mil ma tema kirjutatutki lugeda saan. Aga võta näpust. Raamat "Viies mägi" ei ole vist minu jaoks. Küll aga meeldis mulle selle sissejuhatus, kus mees rääkis sellest, et oma saatuse elamine kätkeb endas terve rea etappe, mis käivad üle meie mõistmise piiri ja mille eesmärk on alati meid Oma Loo juurde tagasi juhtida. Või siis anda õppetunde, mis on vajalikud oma saatuse elamiseks.
Mind pani vägagi mõtlema tema juhtum pärast seda ööd, mil ta oli lõplikult otsustanud loobuda kirjaniku elukutsest - juba järgmisel hommikul lasti ta lahti töökohalt, milles ta oli edukalt toiminud. "Alati, kui tundsin end olukorra peremehena, juhtus midagi, mis lõi jalad alt."
Kuigi tahaks elada päevast ja hetkest rõõmu tundes, muudab selline asi mõtlikuks. Vähemalt mind küll.
Seda enam, et neid kurbi asju on meie ümber piisavalt.
Minu kodukandis, meie naaberkülas, jättis oma majas tulle elu 52 aastane naine. Naine, kellel oli veel suht väike laps ja pool elu ees elada.
Nagu kirjutas Coelho selles sissejuhatuses - oleme kõik tundnud, kuidas tragöödia tiivad meid riivavad. Ainult et mõni toibub ja teine annab jälle alla.
Sissejuhatusest järgmine lehekülg mind enam ei köitnud. Ju veel pole minu aeg:)
________________________________
Aga vist juba homme jõuan tagasi oma armsasse puust linnakesse.

P.S. Selle postituse pealkirja laenasin Leiutajateküla Lottelt. Ühelt maailma armsamailt tegelaselt.

Uni

Nägin täna lumist und. Ärgates vaatasin aknast välja ja--- ei midagi.

Kuid, lumest olulisem on tegelikult ju see, et me üksteist ikka hoiaksime, et sära oleks silmis ja tervist ka.

Imelisi pühi kõigile!

Puhas rõõm

Mitte ainult tänase, vaid ka paljude teiste päevade laul on see - tänu ühele helgele inimesele, keda tänavune aasta on lubanud mul natukenegi tundma saada:)
Aga muidu on vallanud mind puhas rõõm. J kinkis oma sünnipäeva puhul oma sõpadele ühe ilusaima peo.
See lummab veel ilmselt päevi.
Kuigi mu ühel teisel heal sõbral ei läinud sel peol hästi. Loodetavasti halvastiminemine on praeguseks aga pöördunud.

Rõõmustage, sõbrad!

Edasi lähevad ööd aina lühemaks ning pea saab valgus võidu pimeduse üle!!!

Puhkus!!!

Ja puhkus ongi käes!
Algatuseks magasin juba õhtu hakul kolm tunnikest, sest väsimus oli NII suur. Tegelikult oli selle väsimuse põhjuseks muidugi asjaolu, et eile istusime pärast mälumängu V. juures verivorsti ja õllega. Tulin koju küll suht vara, kella 1 paiku, kuid kange kihk oli lugeda laenatud raamatut - I.Kostin "Tsernobõl. Reporteri pihtimused". Lugesin seda niikaua, kui jube hakkas, aga suht mõjus raamat on see küll. Olen alati arvanud, et pildikeelel on sama jõud või isegi suurem kui sõnakeelel. Selles raamatus on mõlemad olemas.
Täna käisin aga oma kohutavalt köhiva lapsega arsti juures ja saime teada, et kuu aega kestnud köha on muutunud bronhiidiks. Paha lugu, kuid õnneks saab nüüd rahvameditsiinile asjakohasemaid ravimeid sekka ja tõvestki üle.
Aga nüüd hakkan jõulutervitusi kirjutama ja päkapikutööd tegema.

Elu

Aasta viimased päevad lendavad linnutiivul. Kohutav. Nii palju on veel teha ja nii paljusse jõuda.
Aga mina olen totaalselt väsinud. Jõgevalt Tartusse sõites oli erakordselt tore silmata ees sillerdavaid lumevälju, päike läbi autoakna minu põski paitamas. Nii mõnus uni tuli peale, mmmmm ...... :)
Ja nagu igal aastalõpul, on mind vallanud aastalõpunukrus. Mis on segatud igatsuse, otsimise ja kohati ka selgusetusega.
Sest just sel aastal on minu ümbrusesse lisandunud inimesi, kellest tahaks aru saada. Mõni neist on lihtsalt nii intrigeeriv, et tahaks ta rakk haaval lahti harutada ja siis jälle kokku panna. Vat sellised salasoovid on mul:)
Aga järgmisel nädalal saab puhata, hängida ja mängida. Kõige rohkem maailmas igatsen ma hommikusi kauaseid magamisi sooja teki all. Loodetavasti puhkan nii, et uue aasta esimesel päeval hakkan oma magistritööd kribama ja saan võetud kohustustega ühele poole. Aga see on lootus. Praegu pelgalt vaid.

Jõululuulet

Juba Pärnust tagasi sõites hakkasid mul peas keerlema Heiti Talviku luuleread (viisistatud kujul) ja et neid loeti ka kontserdil, panen nad siiagi kirja. Et siis on kohe silme ees:)
See luuletus on juba õrnast murdeeast alates mu lemmikjõululuuletus. Kuigi Talvikul on ka teisi häid teemakohaseid ridu.

Aga siis:

Külm juukseisse sul põmis härmalõngu
ja jõululumme vaibus linna kära.
Su rõivaist levis kannikeste hõngu
ja tähesära.

Nii südaööni sumpasime ringi
ja kirju kuusk - see loitles igas majas.
Kuid leebe nukrus looritas me hingi,
sest võõraist aknaist "Püha öö" meil´kajas.