Miks me nii tõbised oleme?

Kas keegi tark oskaks vastata küsimusele, miks paljud (mina, minu pere, paljud tuttavad ja nende lapsed) pärast nii imelist suve juba septembri alguses täitsa haiged on? Ja ikka korralikult ja igasugustes jõledustes?

Suve viimase päeva lummuses

Täna, kui akna taga sadas ja sadas kullastes päikesekiirtes kollaseid lehti, oli raske end tööle sundida. Vajalikud asjad said küll tehtud, kuid mõtted olid mujal. Ennekõike meenus, ilmselt oma värvide, helesinise taeva ja päikese tõttu päev, mis oli minu jaoks selle suve lõpu alguseks.

See oli päev, kui Eesti tähistas oma taasiseseisvumist ja inimesed pidasid plaane ühislaulmiseks. Meie olime aga ühe väikese seltskonnaga kogunenud Muhumaale, nagu seda igal suvel korra on tehtud. Igal aastal oleme seal midagi põnevat teinud/vaatamas käinud, sel aastal ootas ees matk Kõinastule. Laiule, kuhu saab lihtsalt läbi mere jalutada.

Kuigi mõned päevad enne seda olid olnud vihmased, oli ilm seekord meie poolt. Tee Kõinastule oli tõeliselt maaliline.




Ja just see vaatepilt mulle täna meelde tuligi.

Selle juurde veel lõbusat lobisemist sõpradega, meretäis millimallikaid, fossiilid - üks uhkem kui teine, turnimist tulepaagi otsas ja silmapiiri silmitsemist, uudishimulikke hobuseid, mõrkjaid kadakamarju ja äkki tekkinud tunnet, et ühte väravat oleks nagu varem näinud.



No ja pärast Kõinastu kohta lugedes selgus, et ilmselt ongi see nii, sest sellel laiul on filmitud suur osa filmi "Mehed ei nuta" materjale.

Lapsed meenutavad sellest päevast, muidugi, heldimusega tagasiteel peetud vee- ja vetikasõda. Tänu taevale, et on olemas sõbrad, kes lastega selliseid asju ette võtavad, siis saavad vanemad jääda rahulikuks ja soliidseks :)

Järgmisel päeval kiirustas argipäev meid juba mandrile tagasi ning kui muhult lahkudes oli ilm veel selline soe ja sombune, siis mandrile jõudjaid tervitas sügisjahedus ja vihm. Sinna see suvi jäigi.

Ma tean küll, et kalendri järgi suvi veel kestab, kuid minu suvi täis vabadust, kogemist, rännakuid ja mõnusat aega koos perega sai otsa just siis. Kahju, et see argipäev nüüd pea üheksa kuud ehk laste järgmise koolivaheajani kestab :)

Ahjaa, selsamal päeval proovisin ma ka oma elu esimest kadakavihta. Mis oli päris tore kogemus erinevalt nõgesevihast, millega ma end suve alguses vihtuda proovisin. Rääkigu naisteajakirjad mis tahes - minu jaoks oli see elu jubedaim kogemus. Ja edaspidi täiesti välistatud. Aga kadakavihta peaks sagedamini proovima.

Kas kulgeda või olla õnnelik?

"Mõnikord ei juleta õnnelikud olla, sest on kogetud: mida suurem õnnetunne, seda sügavam näib sellele järgnev tühjusetunne. Iseküsimus, kas sirgjoonena stabiilne oleskelu äärmuslike elamusteta ikka on eelistatavam?"

Nii kirjutas Aita Kivi septembrikuise Eesti Naise juhtkirjas. Ja tabas minu meelest naelapea pihta - paljud inimesed eelistavad lihtsalt kulgeda selle asemel, et elada ja tunda. Ja annavad ainest neile sadadele ja tuhandetele (näite)kirjanikele, kes kirjutavad olemise olulisusest, tegemise vajalikkusest ja elamise rõõmust. Ehk kõigest sellest, mis on oluline, et mitte ühel hetkel nõutult küsida: "Kuhu mu elu küll kadus?"

Ilmselt olen ka ise mingis veidras kinnitust otsimise faasis, kuid nii viimase nädala jooksul nähtud kolm teatrietendust neljast (Rakvere Teatri "Toatüdrukud", Endla "Algus" ja Vanemuise "Kaos"), kui näppu sattunud kirjatükid andsid mulle kinnitust: olen ma kohati nii heitlik ja loodetavasti heas mõttes segane kui tahes, vähemalt elanud ja tundnud olen ma küll :) Ja olgugi, et kõik pole alati välja kukkunud nii, nagu tahaks, ei maksa ka sellest meelt heita, sest kõik on proportsioonide küsimus, nagu ütles hiljaaega armas I. Ehk - kes palju teeb, sel palju juhtub ja juhtub ka ebaõnnestumisi. Millest omakorda saab õppida ja uute asjade kallale asuda.

Ja tegelikult ega ma ei kurdagi. Olen täitsa rahul.

Seemneprintsiip

"...kui mina midagi kirjutan - noh laule või midagi - siis ma teen seda alati niisugusel seemneprintsiibil, et sealt seest oleks kunagi võimalik mingi ammune tore päev või tunne või hoopis mõni nägu välja joonistada. See on nagu seemnete tekitamine, mis on võimalik millalgi jälle kasvama panna või umbes nii..."

Selline mõte jäi paljude muure kõrval kõlama eile Draamafestivali raames nähtud etenduselt "Algus".

Kuid sellesama mõtte väljaütlemise järel sai selgeks minu tasapisi pähe tekkinud mõte, et olgugi sõnad aeg-ajalt mõttetud, ma vajan neid ka iseenda tarbeks. Justnimelt, et kunagi meenutada mõnda päeva või tunnet.

Ehk. Mulle tundub, et ma olen päriselt blogimaailmas tagasi.

Tuleb...

Taevasse kõrguv pihlakas Kirumpää linnuse varemeil. Tabatud täna.

Miks kajakaema karjub?

Kui pea kohal röögivad kaks kajakat, ei maksa arvata, et neid ajab meeleheitele tuul või et nad tahaksid grillilt sinu Talleggi kana süüa. Neil on hoopis pojad sinust paari meetri kaugusel...

Selline õppetund sai selgeks möödunud nädalal Otterbäckeni kämpingus Euroopa suuruselt kolmanda järve ääres.

Luban, et kirjutan siia vähemalt reisimuljeid ja vast nüüd midagi muud ka. Tihedamini.

Tahtsin siia kajakaema pilti ka panna, kuid see ei õnnestu mingil põhjusel. Ehk hiljem.

Pakivahetus: aitame sõbral kodu kaunistada

Osalesin taas Kullaketrajate pakivahetuses. Sel korral siis aitasime sõpradel kodu kaunistada. Pean ütlema, et minu jaoks oli see väga keeruline vahetus, sest väga raske oli teha pakki inimesele, keda sa ei tunne ja kelle kodu pole kunagi näinud. Valisin ise paki sisse midagi klassikalist, kuid kas see saajale ka meeldis, veel ei tea. Lisaks unustasin enne saatmist ka pildi tegemata...



Mina sain aga paki Ussiceselt. Ja see oli väga mitmekesine ja tore pakk. Minu lemmikuks said kohe kuldse kotikese sees olnud klaasimarkerid - ma olen nende tegemise peale palju mõelnud, kuid tegemiseni pole jõudnud - pajalapid ja tillike riiv. Viimased leidsid kohe koha köögiseinal rippuvate konksude külge :) Aga lisaks olid seal veel kreekerid ja väga kauni paberidisainiga šokolaad, akna ette riputamiseks siidimaalid (ma ei teagi, kuidas neid õigem nimetada oleks) - need leiavad tee meie maakodusse. Ja kõige krooniks film "Briljantkäsi", mis pakkus palju rõõmu ja äratundmist meie pere täiskasvanud liikmeile, lapsed meie vaimustust mõistagi ei jaganud... :) Aitäh, Ussice!!!

Oli jälle üks tore-tore pakivahetus!