Täna avastasin end mõttelt, et ees terendab jälle mitmeid sündmusi, mida pikisilmi oodata. Ja kohe tuju läks paremaks eelolevatele elamustele mõeldes :)
Näiteks tuleb Põhjamaade sümfooniaorkester jälle Tartusse ja reedel on töökollektiiviga kevadseminar. Võrumaal! Mul on selle kandiga siuke side, et ilmselt juba Võrumaa piirist avanevad igasugused tsakrad ja kõik hea ja ilus koguneb kuhjas minu sisse.
Mmmm - ainult nädal veel oodata!
Samal ajal valitseb ootusärevus ka tänavail, näiteks Küüni tänaval on puud, mis on end kangekaelselt hoidnud lehte minemast. Aga - pungade pakitsus on viimase piiri peal ja kui peaks saabuma üks maikuule paslik ilm, nad enam end tagasi hoida ei suuda.
Ja kastanid füüsikahoone ees - varsti ilutsevad ka nemad täiel rinnal.
Kevad on ikka vahva. (Ma tean küll, et ma räägin sama juttu ka suvel, sügisel ja talvel - aga õnneks ongi meil neli vaheldusrikast aastaaega :))
neljapäev, mai 03, 2007
kolmapäev, mai 02, 2007
Hajameelsus
Minu hajameelsus on tõusnud oma tippvormi.
Eile kaotasin oma pisikeses korteris ära tassi kohvi. Pool tundi kulus otsimisele.
Täna ostsin aasta vana Sotsiaaltöö ajakirja. Ja olin väga rõõmus, kuigi imestasin, et miks nad seal küll kaks aastat vanu raamatuid tutvustavad.
Eile kaotasin oma pisikeses korteris ära tassi kohvi. Pool tundi kulus otsimisele.
Täna ostsin aasta vana Sotsiaaltöö ajakirja. Ja olin väga rõõmus, kuigi imestasin, et miks nad seal küll kaks aastat vanu raamatuid tutvustavad.
Seda ma kahtlustasin
Tänane "eesti Päevaleht" kirjutab tuginedes Manchesteri ülikooli sotsioloogide neli aastat kestnud uurimistööle, et naised loovad kestvamaid sõprussuhteid kui mehed.
Ja seda ma olengi kahtlustanud :)
Ainult, et see värk on mu meelest ka, et kui mehed on juba sõprussuhte loonud, siis on see tsipa kindlam kui naiste sõprussuhe.
Kindlasti kinnitavad ka sel puhul erandid reeglit ja vastupidi.
Minul on jälle nii, et hääd sõbrad on aastatega välja kujunenud. Ilmselt olen pikaldane ning usalduse ja turvatunde tekkimine võtab lihtsalt aega. Samas - eks just need ongi need, mis sõprussuhteid kestvamalt püsida lasevad.
Ja kindel on see, et ilma sõpradeta ei saa.
Ja seda ma olengi kahtlustanud :)
Ainult, et see värk on mu meelest ka, et kui mehed on juba sõprussuhte loonud, siis on see tsipa kindlam kui naiste sõprussuhe.
Kindlasti kinnitavad ka sel puhul erandid reeglit ja vastupidi.
Minul on jälle nii, et hääd sõbrad on aastatega välja kujunenud. Ilmselt olen pikaldane ning usalduse ja turvatunde tekkimine võtab lihtsalt aega. Samas - eks just need ongi need, mis sõprussuhteid kestvamalt püsida lasevad.
Ja kindel on see, et ilma sõpradeta ei saa.
Sõnajalgade sõnad
Sõnajalgade sõnad
sibavad kaskede keskel
oma vapratel väikestel jalgadel.
Kased seisavad tasa
et kogemata ei komistaks
väetikeste vasrvastele.
Ära sinagi trambi
oma mõtlemata mõtete
raskete saabastega
nende elutoas.
Ole viisakas külaline
ehk küll vereliinis võõras
eluliinis ühed kõik.
(Lea Otstavel)
sibavad kaskede keskel
oma vapratel väikestel jalgadel.
Kased seisavad tasa
et kogemata ei komistaks
väetikeste vasrvastele.
Ära sinagi trambi
oma mõtlemata mõtete
raskete saabastega
nende elutoas.
Ole viisakas külaline
ehk küll vereliinis võõras
eluliinis ühed kõik.
(Lea Otstavel)
teisipäev, mai 01, 2007
Volbrist ja vägivallast
Homme lähen tööle – kuigi igasugu laboritulemused on tulemata, on olemine ikka tuhandeid kordi parem, kui enne haiglasolemist. Ja aeg on taas härgi sarvist haarama hakata…
Aga viimased sinise lehe päevad olid mõnusad. Kuigi ilmad kippusid jahedaks ja ajad on ärevad, üritasin lastega ikka linna peal hängimas käia.
Botaanikaaed on vaieldamatult meie lemmik! Praegu on seal aeg, kui kevadet on aimata siin-seal, kuid varsti leegitsevad täiel rinnal tulbipeenrad ja siis tuleb iiriste aeg ja üldse. On seal ilus.
Ja teel botaanikaaiast koju pidime Siimuga Sigridit ja minu õde ootama. Kes tõeliste naisharakatena unustasid end suveniiripoe sädelust imetlema. Ja külma peletamiseks tantsisin ma oma pojaga seal polkat. Oi see oli tore! Varsti on ju käes kole puberteet ja siis peab emast mitu meetrit eemal linnas ringi liikuma. Tõenäoliselt.
Esimest korda elus volberdasin aga nii, et öösel ei tuhisenud akadeemiliste ringkondade rüppe ja nõiaks maskeeritud lastega linna peal ka ei tuterdanud. Viimane otsus sündis ühiselt – ilm kiskus ikka äärmiselt külmaks ja pisukene turvatunde puudumine (kuigi Tartus on sellega ju paremad lood erinevalt pealinnast) mõjutas seda ka. Eelkõige laste poolt. Ja sisetunnet tuleb kuulata.
Ja võta sa nüüd kinni, oli see viga või mitte, sest enne õhtu pingelist lõppu oli ju kõik tore. Õnneks aitas hilisem jalutuskäik tunnetel pisut põgeneda ning päris unetu öö selja taha ei jäänud.
Sellel volbriööl nägin aga kahte filmi, millest kõik räägivad, aga mida ma ise näinud polnud. Esimene oli kultusfilmi maine omandanud “Tulnukas” – peaaegu kõik räägivad ja kõik on näinud.
Maitea. Minu meelest oli see jabur. Omamoodi peent huumorit leidus selles muidugi ka, kuid jah. Ilmselt olen nii aeglase taibuga, et pean selle üle järele mõtlema.
Teine film oli "Klass". Ma tänan taevast, et ma seda kinno vaatama ei läinud. Sest isegi pisikeses toas kõrvuti sõpradega seda vaadates puges see vägagi minu sisse. Ja traagilised lõpustseenid panid võpatama. Ja see viisiümin: "Ma ei sure teie kiuste..." Oeh. Jätkuks kõigil kiusatavatel nii palju meelekindlust. Paraku on ju meiegi pisikeses riigis juhtumeid, kus lapsed oma suures meeleheites näevad ainust väljapääsu endalt elu võttes.
Ma tahaksin väga loota, et see seal oli suuresti üle pingutatud stsenaarium. Kuigi M, kes oma õpetatavate lastega seda vaatamas käis, ütles, et lapsed tõepoolest arvavadki tihti nii, nagu seal filmis. Et ise ta on selline jobu. Jne. Ei tea, kas meie, täiskasvanud saame selle suhtumise muutmiseks midagi teha?
Ilmselt saame. Aga mitte vaid koolis, kodust algab kõik.
Sest sellessamas filmis oli ju õpetlikke pointe. Just eelkõige minu meelest õpetajatele ja lapsevanematele. Tean väga toredaid õpetajaid, kuid paraku on minugi teel olnud pedagooge, kes probleeme haistes pea liiva alla topivad.
Oma koolitee jääb küll kaugele, kuid mõrtsukateks ja parandamatuteks nimetatud klassivennad on kasvanud ja arenenud igati lugupeetud ja armsateks inimesteks. Sealhulgas ka üks minu vendadest, kes algklassides tihti kiusamise objektiks oli ja kes seetõttu erikooli taheti saata. Kui lootusetu. Õnneks on nii minu klassivendadel kui lihasel vennal olemas olnud ema, kes oma lapse eest seisab.
Isegi olen pidanud oma lapse eest seisma. Kui lasteaias kerkis ühel päeval meie teele üks kole probleem. Ma ei tahaks seda siin kirjeldada, sest Eesti ja veel enam meie kodulinn on väike ja keegi võib paratamatult haiget saada. Tollal olin ma ise esmalt endast väljas, kuid otsisin kindlust, et minu tunnetel on objektiivne alus. Käisin laste tugikeskuses ja sain kinnituse. Selle toel läksin asja arutama lasteaia juhataja jutule. Kes teatas mulle, et ärgu ma tehku sääsest elevanti. Ja et kas ma arvan, et see ühekordne lärmilöömine kaotab kõik probleemid meie piirkonnast.
Ma ei arvanud ju. Ma tahtsin vaid, et olukord leiaks konstruktiivse lahenduse ja lapsed saaksid abi õigel ajal. Ma usun, et minu laps sai. Aga selle teise poisi (praegu 11 aastane) suunamiseks olnuks siis viimane aeg. Praegu näen teda tihti oma aknast. Ja kurb on.
Aga. Lumepalliefekt on see, mis peaks kõigil lastega tegelevatel täiskasvanutel olema suurelt ja punaselt seinale kirjutatud.
Sest väikestel asjadel on kalduvus suureks kasvada. Nii koolis, kodus kui sõprade seas.
Aga viimased sinise lehe päevad olid mõnusad. Kuigi ilmad kippusid jahedaks ja ajad on ärevad, üritasin lastega ikka linna peal hängimas käia.
Botaanikaaed on vaieldamatult meie lemmik! Praegu on seal aeg, kui kevadet on aimata siin-seal, kuid varsti leegitsevad täiel rinnal tulbipeenrad ja siis tuleb iiriste aeg ja üldse. On seal ilus.
Ja teel botaanikaaiast koju pidime Siimuga Sigridit ja minu õde ootama. Kes tõeliste naisharakatena unustasid end suveniiripoe sädelust imetlema. Ja külma peletamiseks tantsisin ma oma pojaga seal polkat. Oi see oli tore! Varsti on ju käes kole puberteet ja siis peab emast mitu meetrit eemal linnas ringi liikuma. Tõenäoliselt.
Esimest korda elus volberdasin aga nii, et öösel ei tuhisenud akadeemiliste ringkondade rüppe ja nõiaks maskeeritud lastega linna peal ka ei tuterdanud. Viimane otsus sündis ühiselt – ilm kiskus ikka äärmiselt külmaks ja pisukene turvatunde puudumine (kuigi Tartus on sellega ju paremad lood erinevalt pealinnast) mõjutas seda ka. Eelkõige laste poolt. Ja sisetunnet tuleb kuulata.
Ja võta sa nüüd kinni, oli see viga või mitte, sest enne õhtu pingelist lõppu oli ju kõik tore. Õnneks aitas hilisem jalutuskäik tunnetel pisut põgeneda ning päris unetu öö selja taha ei jäänud.
Sellel volbriööl nägin aga kahte filmi, millest kõik räägivad, aga mida ma ise näinud polnud. Esimene oli kultusfilmi maine omandanud “Tulnukas” – peaaegu kõik räägivad ja kõik on näinud.
Maitea. Minu meelest oli see jabur. Omamoodi peent huumorit leidus selles muidugi ka, kuid jah. Ilmselt olen nii aeglase taibuga, et pean selle üle järele mõtlema.
Teine film oli "Klass". Ma tänan taevast, et ma seda kinno vaatama ei läinud. Sest isegi pisikeses toas kõrvuti sõpradega seda vaadates puges see vägagi minu sisse. Ja traagilised lõpustseenid panid võpatama. Ja see viisiümin: "Ma ei sure teie kiuste..." Oeh. Jätkuks kõigil kiusatavatel nii palju meelekindlust. Paraku on ju meiegi pisikeses riigis juhtumeid, kus lapsed oma suures meeleheites näevad ainust väljapääsu endalt elu võttes.
Ma tahaksin väga loota, et see seal oli suuresti üle pingutatud stsenaarium. Kuigi M, kes oma õpetatavate lastega seda vaatamas käis, ütles, et lapsed tõepoolest arvavadki tihti nii, nagu seal filmis. Et ise ta on selline jobu. Jne. Ei tea, kas meie, täiskasvanud saame selle suhtumise muutmiseks midagi teha?
Ilmselt saame. Aga mitte vaid koolis, kodust algab kõik.
Sest sellessamas filmis oli ju õpetlikke pointe. Just eelkõige minu meelest õpetajatele ja lapsevanematele. Tean väga toredaid õpetajaid, kuid paraku on minugi teel olnud pedagooge, kes probleeme haistes pea liiva alla topivad.
Oma koolitee jääb küll kaugele, kuid mõrtsukateks ja parandamatuteks nimetatud klassivennad on kasvanud ja arenenud igati lugupeetud ja armsateks inimesteks. Sealhulgas ka üks minu vendadest, kes algklassides tihti kiusamise objektiks oli ja kes seetõttu erikooli taheti saata. Kui lootusetu. Õnneks on nii minu klassivendadel kui lihasel vennal olemas olnud ema, kes oma lapse eest seisab.
Isegi olen pidanud oma lapse eest seisma. Kui lasteaias kerkis ühel päeval meie teele üks kole probleem. Ma ei tahaks seda siin kirjeldada, sest Eesti ja veel enam meie kodulinn on väike ja keegi võib paratamatult haiget saada. Tollal olin ma ise esmalt endast väljas, kuid otsisin kindlust, et minu tunnetel on objektiivne alus. Käisin laste tugikeskuses ja sain kinnituse. Selle toel läksin asja arutama lasteaia juhataja jutule. Kes teatas mulle, et ärgu ma tehku sääsest elevanti. Ja et kas ma arvan, et see ühekordne lärmilöömine kaotab kõik probleemid meie piirkonnast.
Ma ei arvanud ju. Ma tahtsin vaid, et olukord leiaks konstruktiivse lahenduse ja lapsed saaksid abi õigel ajal. Ma usun, et minu laps sai. Aga selle teise poisi (praegu 11 aastane) suunamiseks olnuks siis viimane aeg. Praegu näen teda tihti oma aknast. Ja kurb on.
Aga. Lumepalliefekt on see, mis peaks kõigil lastega tegelevatel täiskasvanutel olema suurelt ja punaselt seinale kirjutatud.
Sest väikestel asjadel on kalduvus suureks kasvada. Nii koolis, kodus kui sõprade seas.
Hugo Boss
Eesti Päevalehe veebiväljaanne avaldas galerii irvhammaste reklaamiloomingust. Arvestades viimaste päevade masendavaid sündmusi ja emotsioone on see päris nutikas. Ja teravmeelne.
Minu lemmik on näha siinsamas.
Mõistus või tunded?
Hiljuti näidati televiisoripurgis filmi „Mõistus ja tunded”. Kuigi olin seda kümmekond aastat tagasi kinos näinud ja mingi tunne oli sees, et see on hea film, ei mäletanud ma pooltki, et see NII hea film on.
Igatahes haaras see täiega mind oma lummusesse ja pani pikalt arutlema selle üle, et kumb on siis oluline – mõistus või tunded? Ja kas ma ise olen õnnelik?
Tõenäoliselt neid mõistuse-tunde valikuhetki tuleb elus veel küllaga ette (naine, nõrkus on su nimi). Ja ma ei saa öelda, et ma õnnetu olen. Kui analüüsida üldplaani, siis on kõik ju tegelikult ok.
Kui vaadata aga detaile ja eelkõige enda seest, siis mõne asja kohta küsiks endalt küll, et kas tehtud valikud on ikka need, mis aitavad mõistusel-tunnetel koos eksisteerida. Ehk siis et teinekord isegi tundub, et üks kipub teist välistama.
Ma ise olen ilmselt rohkem tunneteinimene. Aga samas rahu ja ausust armastav. Kohe nii, et segased ja negatiivsed tunded võivad elu igapäevase eksisteerimise korralikult pea peale lüüa. Õnneks olen ma õppinud oma 30 elatud aasta jooksul ikka nii elama, et mingi aja jooksul suudan oma mõtteid ja edasisi tegemisi korrigeerida nii, et ikka tasa ja targu edasi toimetada.
Aga see, mille ette elu teinekord lihtsalt lambist seab, on hirmutav küll. Õnneks on head asjad ikka tugevas ülekaalus (või olen ma liialt sinisilmne???) ja see on ka see, mis laseb päikesel särada ühtviisi kõigile.
Iseasi on see, kas me seda päikest ühtemoodi ka nautida oskame.
Ja kuuga on ka see lugu, et kuigi vahel on ta nii armas, selgub hiljem nagu Dagö laulus: „... sa ei suudelnudki kuud, hoopis mingit muusikut...”
Elagu tunded!
Tänase päeva laul on aga endiselt inspireeritud laupäevasest kontserdist.
Igatahes haaras see täiega mind oma lummusesse ja pani pikalt arutlema selle üle, et kumb on siis oluline – mõistus või tunded? Ja kas ma ise olen õnnelik?
Tõenäoliselt neid mõistuse-tunde valikuhetki tuleb elus veel küllaga ette (naine, nõrkus on su nimi). Ja ma ei saa öelda, et ma õnnetu olen. Kui analüüsida üldplaani, siis on kõik ju tegelikult ok.
Kui vaadata aga detaile ja eelkõige enda seest, siis mõne asja kohta küsiks endalt küll, et kas tehtud valikud on ikka need, mis aitavad mõistusel-tunnetel koos eksisteerida. Ehk siis et teinekord isegi tundub, et üks kipub teist välistama.
Ma ise olen ilmselt rohkem tunneteinimene. Aga samas rahu ja ausust armastav. Kohe nii, et segased ja negatiivsed tunded võivad elu igapäevase eksisteerimise korralikult pea peale lüüa. Õnneks olen ma õppinud oma 30 elatud aasta jooksul ikka nii elama, et mingi aja jooksul suudan oma mõtteid ja edasisi tegemisi korrigeerida nii, et ikka tasa ja targu edasi toimetada.
Aga see, mille ette elu teinekord lihtsalt lambist seab, on hirmutav küll. Õnneks on head asjad ikka tugevas ülekaalus (või olen ma liialt sinisilmne???) ja see on ka see, mis laseb päikesel särada ühtviisi kõigile.
Iseasi on see, kas me seda päikest ühtemoodi ka nautida oskame.
Ja kuuga on ka see lugu, et kuigi vahel on ta nii armas, selgub hiljem nagu Dagö laulus: „... sa ei suudelnudki kuud, hoopis mingit muusikut...”
Elagu tunded!
Tänase päeva laul on aga endiselt inspireeritud laupäevasest kontserdist.
Tellimine:
Postitused (Atom)