Elu laste meeltes

Lahe on see, et igapäevaelu sunnib lapsi ikka ja jälle küsimusi esitama, ka tungib see mis kole nende omavahelistesse mängudesse.
Eile vaatasid nad koos isaga miskit filmi kosmonautidest ja siis esines üks neist mõttekäiguga: "Aga kui kosmonaut peaks kaaluta olekus oksendama, siis jääb see okse ju ka õhku hõljuma..." Teine vastas kohe rõõmsalt, et mõtle, ta võib ju midagi hullemat ka teha. Ja nalja kui palju.

Täna mängisid nad keskaega, kus oli parasjagu käsil valitseja valimine. Kumbki esines mulle oma paberile hoolikalt kirja pandud kõnega:

Siim: Meie elu on halb, olen seda omal nahal kogenud. Kui mind valite, siis luban teile, et ma kogun vähem makse, et te hakkate saama raha. Ma luban teile paremat elu.

Sigrid: Mina luban, et minu valitsemisajal on parem elu, on parem palk, on rikkam riik ja tööta ei ole keegi, kes tööl tahaks käja. Meie elu on halb ja ma luban seda parandada. (Kirjaviis muutmata)

I. arvas muidugi, et lapsed on teatava kolepoliitiku mõju alla langenud, kes tegeleb puhta populismiga - tema jutt jääb meelde ka neile, kes sellest suurt ei mõika.

Aga - üleeile oli Sigrid suurpäev. Koos isaga külastasid nad ühte kosmeetikasalongi ja nüüd ilutsevad tema ilusates kõrvades punased kõrvarõngad. :)
________________
Update:
õhtul leidsin ühelt paberilt veel reklaamikillu, autoriks Sigrid:
Kolemutantjänesed on tüütud, sellepärast ära ela enam maamajas, võta kodulaenu Drackonpangast.

Kaisukaru Berliini

Eile oli TV3 uudisteis vapustav uudis.
Nimelt on ühed nupuvennad asunud pakkuma kaisukarudele reisi pakkumise teenust, reis viib tõsi küll, esialgu vaid Berliini. Maksad summa ära (sakslastel oli see summa väiksem, ülejäänud eurooplased peavad olenevalt asukohast ikka tuhandetes kroonides raha välja käima) ja lähetad oma kaisuka reisile - suhtlema teiste kaisukarudega ja ilma vaatama.
Reisil olemise ajal saadab ta omanikule postkaardi ja suveniire, koju naastes on tal kaasas pildialbum külastatud paikade meenutuseks ja tunnistus, et ta Berliinis tõepoolest viibis.
Pole midagi öelda, nupukate päralt on maailm.

Selgrootus

Kuigi talve selgroog peaks murduma nädala pärast, piilub täna hommikul pilvede tagant päike ja tihasedki siutsuvad ootusärevalt... Mis seal imestada, kui pungad tahavad puudel puhkeda ning lilledki ei malda tavapäraseid kalendrikuid oodata.
Tänavusel talvel vist selgroogu polnudki...

Kingad

Enne jõule rääkisin ma kõigile, kuidas seda imeasja pole veel olnud, et detsembri lõpus käin kingadega tänaval.
Täna jõudsin taas selle tõdemuseni - pole veel olnud, et keset jaanuari kõnnin ma kingadega tänaval.
Tõttöelda pole ma korralikke "selle-ilma-saapaid" leidnudki ja tea kas ongi enam mõtet. Talvesaapad konutavad kapis.
Homme lähen koos lastega jalutama. Jälle vist kingades...

Kastanid ja maailma parimad kindad

Elu õpetab ikka iga päev.
Oma kolmekümneaastase elukogemuse juures polnud ma kuni eelmise aasta viimase päevani proovinud mitte ühtegi kastanit.
Tartu kaubandusvõrgus lastele eakohast shampust (ma tean küll, et see esimene on üks teine täht, aga blogi ei lase seda kirja panna, salvestab sissekande tähe tegemise asemel hoopis ära...) otsides sattusin Hyperrimi puuviljariiulis kastanite peale ja spontaanse inimesena otsustasin kohe, et teen neid näärilauale söögiks.
Koju jõudes urgitsesime ühe kastani koore seest välja - oli hea küll. Aga minu ajukäärude vahele oli talletunud teave, et eriti head on kastanid röstitult ja et kõige paremini maitsevad need sütel röstituina. Ja et kastanid on valmis siis, kui nad koore seest lahti löövad.
Et süsi polnud võtta, panin need hoopis oma elektriahju. Mõne aja pärast neid kaema minnes oli pann täitsa niiske. Śegasin neid ja toppisin tagasi. Nii veel ükskord.
Umbes paarikümne minuti pärast hakkasid kastanid aga ahjus lõhkema. Eestlase aruga otsustasin, et ehk see ongi koore seest lahti löömine.
Tõstsin panni kapiservale - ja kastanid lõhkesid edasi!!! Paanikaosakond, eksole! Lisaks oli kööginurk peenikest pläga täis. Ründasin käterätiga panni ja tõstsin kastanid põrandale jahtuma. Haavata keegi õnneks ei saanud... :)
Usutavasti proovin neid mõne aja pärast aga taas teha (kõik kogemused ja soovitused on teretulnud), sest maitsvad olid nad küll.
Eile aga - kullakallis jõulumees oli sokutanud mulle ühe paki sisse imelised roosad fliiskindad autosse kasutamiseks! Kust see jõuluvana küll teab, mis on lastele hea:) - nimelt olen ma viimasel ajal käinud käsi külmetades mööda linna, sest ühed kindad mul on - need ununevad aga pärast aknakraapimist ikka autosse... Eile päevalgi kirusin end ja valmistusin juba poodi kindaid ostma minema, kuid juhuslik kohtumine E.-ga peletas need mõtted. Ja nüüd ongi mul head kindad ja käed loodetavasti edaspidi soojad!

Lihtne ilu ju võlubki

Teiste raamatute seas tõi jõuluvana mulle ka "Peegeldused".

See raamat on midagi väga imelist, sest Ingmar teab, et võluvaim on lihtne ilu. Ja ta oskab seda ka edasi anda.

Igatahes olen nüüd veetnud mitmeid hetki hella ilu silmitsedes. Ja tundnud rõõmu sellest, et Ingmar mindki kunagi ammu ilu hindama suunas. Üks minu elu ilusamaid märtsipäevi on kindlasti olnud see, mil sõitsime tollal veel peremehetut Esna mõisa kaema. Päike, kaelani hanged, tilkuvad purikad, vana maja lõhn ja iidsete puude hääl... Ja see tilluke piknik matkamattidel lumehanges kuuma köömneteed rüübates päikese kevadekuulutuste saatel...

Naljakas, aga see kõik meenus mulle täna telekast "Meeletut" vaadates. Mmmmm, ausalt, õnneks on vähe vaja. Seda vähest tuleb vaid märgata. Ja sellesse uskuda.

Tuli!

Ja uus aasta ongi käes!

Esimest korda otsustasin ma endale uueks aastaks lubadusi mitte anda. Uus elu ei pea algama ju aasta esimesel päeval, see võib alata millal iganes.

Seega - leidke mahti tantsi ja olla rõõmsad - siis leiavad ka pisikesed imed meid üles!