... et tõeliselt haiget suudavad teha vaid lähedased.
Kuid et nagu sellest veel vähe oleks - ilmselt ongi täna mingi eriline karmavõla tasumise päev.
Õigupoolest algas kõik juba eile. Ja päädis täna õhtul pisaratega.
Nii halvasti pole ma end oma praeguse töökarjääri jooksul veel tundnud. Ja tegelikult ei saanud ka probleem lahendatud. See on endiselt õhus.
Pärast tõelist zen-nädalavahetust on see kontrast eriti karm. Õnneks ma tean, et mul on "minu inimesed". Küll see mind jälle välja tõmbab.
Juba homme.
esmaspäev, november 28, 2011
pühapäev, november 20, 2011
Liiga palju pisaraid?
Seisan paljajalu mustas öös saunaukse ees ja aiman, kuidas lavakuumusest õhetav nahk aurab. Ja tunnen end äkki nii hästi, et pisar tuleb silmanurka.
Veedan pool tunnikest ülinunnude vennalastega. Nende vadistamine ja kallistamine toob sisse sellise helguse, et pisar tuleb silmanurka.
Vaatan teatrietendust, millest leian enda elu ja teiste elu, probleemid, mis mind viimasel ajal on eriti õnnetuks teinud ja mille peale mõtlemine hulluks, ja - pisar tuleb silma.
Vaatan tantsusaadet ning selle lõpulaul toob jälle pisara silma.
Nii keeruline on olla naine, kellel kõik liigutav pisara välja toob. Eriti keeruline on, et nende tunnetega peab siis ise kuidagi hakkama saama ja end taas turvaliselt sissetallatud argirohusele rajale suunama.
P.S. Etendusest kirjutan kohe hommikul!
Veedan pool tunnikest ülinunnude vennalastega. Nende vadistamine ja kallistamine toob sisse sellise helguse, et pisar tuleb silmanurka.
Vaatan teatrietendust, millest leian enda elu ja teiste elu, probleemid, mis mind viimasel ajal on eriti õnnetuks teinud ja mille peale mõtlemine hulluks, ja - pisar tuleb silma.
Vaatan tantsusaadet ning selle lõpulaul toob jälle pisara silma.
Nii keeruline on olla naine, kellel kõik liigutav pisara välja toob. Eriti keeruline on, et nende tunnetega peab siis ise kuidagi hakkama saama ja end taas turvaliselt sissetallatud argirohusele rajale suunama.
P.S. Etendusest kirjutan kohe hommikul!
neljapäev, november 17, 2011
Õrnade hetkede üminad
... Minu laul, minu lein, minu kastene hein, minu maa, minu muld, minu leidmata kuld
Minu valu, minu lumi ja talv, minu õnn ja mu rõõm, jaanitulede lõõm...
esmaspäev, november 07, 2011
Elu on armastus - isegi kui see tunne hiljem kohale jõuab :)
Otsisin nüüd arvutist üles ka käsikirja Karl Karlepist - leidsin ta samuti vaid toimetamata variandina ning lausa ilma pealkirjata. Tuleb vist keldrist 2009. aasta jaanuari "Tarkade klubi" välja kaevata... Igatahes head lugemist ja meenutamist - K.K. on mees, kellega seonduvalt on ilmselt igal eripedagoogil mingi emotsioon. Ka minul :) Sellest ka postituse pealkiri :)
„Mille alusel kuuluvad ühte rühma siga, koer, inimene ja karu?“ esitab Karl Karlep küsimuse ja lisab kohe, et imetaja on vale vastus, sest siis oleks selles nimistus ka jänes.
Õige vastus on see, et siga, koer, inimene ja karu on kõigesööjad. Nii lastele tihti koolis ka öeldakse, kuid seejuures jäetakse selgitamata, mida nad täpselt söövad.
„Lause, millest laps aru ei saa, ei anna tema teadmistele midagi juurde,“ viitab puudujääkidele Eesti koolide töös Eesti eripedagoogika üks rajajaid Karl Karlep (70).
Kumb võidab – kas loodus või õpetaja tegevus?
Justnimelt puudujääkidele, sest laste õpikute tekstid kipuvad olema sisult keerulised. Laps peaks lugema aga asjadest, mida ta on ise läbi elanud, näinud ja tajunud.
Ei kahtle ju keegi, et kõnel on lapse arengus oluline roll, kuid see ei saa eksisteerida ilma kogemusliku baasita. „On tehtud kindlaks, et omadussõnu kasutavad inimesed palju rohkem siis, kui nad oskavad üht või teist tunnust märgata. Vaimse alaarenguga lapsed kasutavad omadussõnu sestap vähem, sest nende taju ja kujutised on hägusad,“ räägib Karlep.
Vaimse alaarenguga lapsed on mehele pakkunud huvi sestsaati, kui ta üle neljakümne aasta tagasi neid õpetama hakkas. Tollal õnnestus mehel lastega hea klapp saada, kuid õpetada sai ta neid vaid kaks kuud – sõjaväeteenistus nõudis oma.
„Mäletan, et oli selline kerge lumega päev ning lapsed olid rahutuvõitu. Mõtlesime, et võtame nad söögivahetunniks paljajalu, et siis nad ei hakka õue mulle järele jooksma,“ meenutab mees.
Kui lapsed oma õpetajat aga lahkumas nägid, murdsid nad Karlepi sõnul koolimajast sõna otseses mõttes välja ja üle 70 lapse jooksis sõjaväkke suunduva noormehe autole järele.
„Vaatasin aknast välja ja mõtlesin, et kes nad küll sellised on,“ lausub mees.
Hiljem on teda läbi aastate köitnud küsimus, kas peale jääb looduse „aps“ või haritud õpetaja tegevus.
Ja siin hakkabki Karlepis rääkima teadlane, kes aastatega on omandanud teadmise, et harilik õpetus ja kasvatus abikooli õpilasele ei sobi. „Ühiskonna suhtumine on tihti, et neid tuleks õpetada vähem ja aeglaselt. Ainult see on aga vale, lisaks tuleb ka sisuliselt ja metoodiliselt teisiti õpetada,“ tähendab ta.
Muidugi sõltub see olukorrast ja õpetaja võimetest, kuid suure tõenäosusega jääb ka abikooli lapsi õigesti õpetades peale just õpetaja.
Õppekavade looja
Pedagoogikakorüfee räägib murelikult sellest, et praegu rõhutatakse suurt integratsioonivajadust – ka abikooli õpilane peab saama õppida kodu lähedal. „Idee on hea, aga tegelikkuses on praegune integratsioon paljudel juhtudel kahjulik,“ püüab ta ikka ja jälle ka ametnikele selgeks teha.
Ta toob näite, et kui tavalisel lapsel kujuneb sisekõne välja umbes viie aastaselt, siis abikooli õpilane peab endale ütlema veel kolmandas klassiski: „Nüüd hakkan kirjutama.“ Ja alles siis asub seda tegema.
Nimelt hakkab lisaks mälule viieaastasel lapsel kujunema sisekõne. “Algul räägib laps valjult, häälega,” räägib Karlep. “Ajapikku häälega rääkimine väheneb, kuni lõpuks muutub sisemiseks kõneks.” Sellest ei tea õpetajad piisavalt, kuna nad ei saa küllaldaselt vajalikku õpet. Ning nii võib teadmatusest last õpetades talle pigem karuteene osutada.
Ning puudulik, arengutasemele mittevastav õpe algklassides on sageli õpiraskuste tekkimise põhjuseks, millest tulenevad omakorda käitumisprobleemid. Ning abikooli jõuab laps ikka, kuid alles kuuendas-seitsmendas klassis. „Siis on tal aga baasteadmised kujundamata ning temaga on koolis päris raske,“ nendib Karlep.
Vaimse alaarenguga laste kooliharidus on Karlepile eriliselt südamelähedane. Omal ajal Moskva Ülikoolist naastes sai just temast koos Vladimir Vääraneni, Eha Vihma ning mitmete õpilastega see, kes töötas välja õppekavad ning ka õppematerjalid Eesti abikoolidele.
Karlep on olnud koguni kahe abikooli aabitsa loomise juures ning hiljem kirjutanud kolm kõnetegevust ning emakeele abiõpet käsitlevat raamatut, mis on kõrgkoolides kasutusel õppematerjalidena.
Kumba on raskem kirjutada, kas aabitsat või kõrgkooliõpikut?
„Kas lihtsam on suurt puud saagida või võsa raiuda?“ küsib Karlep seepeale vastu.
Ta on tihti kohanud arvamust, et õpiku kirjutamine on käkitegu. Tegelikkuses pole see aga sugugi nii – mida nooremale lapsele seda kirjutada, seda täpsemalt peab teadma, et sobilik keeleõppe metoodika ei johtu üksnes pedagoogilisest praktikast ja oskuste õpetamisest, vaid ka keele iseärasuste mõistmisest.
Kirglik psühholingvistika huviline
„Eestis on ka aabitsate loomisel püütud eri maade metoodikaid üle võtta. Tegelikkuses seda teha ei saa, sest eesti keel oma vältesüsteemiga on vägagi iseäralik,“ selgitab Karlep.
Ta toob selgituseks, et Inglise ja Prantsuse aabitsad näiteks on koostatud terviksõna meetodil. Kuna sõnu kirjutatakse ja hääldatakse erinevalt, ei tea laps enne sõna lugemist selle korrektset hääldust ning sõna tulebki õppida tervikuna.
Eesti keele kirjapildis märgitakse tähtedega aga kõiki häälikuid ning laps võib sõna luua häälikuid hääldades ning neid tervikuks sünteesides.
Samuti on eesti keele õppes väga oluline koht kõnetaktil. „Eesti keeles sobib väikseimaks sünteesiüksuseks kõnetakt: ühik, mis koosneb ühest kuni kolmest silbist ja mida hääldades ei moondu välde, rõhk ja rütm,“ loetleb Karlep.
Eesti keelt terviksõna meetodil õppides tuleks pähe tuupida aga kõik käändevormid nii ainsuses kui mitmuses ja see tähendaks iga olemasoleva sõna puhul tervelt 28 vormi tuupimist.
Kuigi ka keeleõppe kohta on loodud anekdoote, üks neist räägib näiteks Lõuna-Eesti lapsest, kes aabitsast veerib tähthaaval n-u-g-a ja teatab siis võidukalt väits.
Keelest ja selle õpetamisest räägib Karlep kirglikult.Sestap räägib ta veel, et Eestis kiputakse sõnavara töös õpetama sõnastiku tähendust. Tegelikult on vaja kujundada aga teadmised mingist esemest, tegevusest jne. „Sõna kasutades aga rakendame hoopis selle pragmaatilist tähendust ehk sõna tähendust konkreetses situatsioonis,“ lausub ta. Näiteks toob ta sõna leib, mida sõnastikus kirjeldatakse kui juuretisest valmistatud taignast tehtud jahutoodet. Igapäevaselt seda sõna kasutades ei mõtle keegi nii keeruliselt, kuid ometi on selle sõna tarvitamiseks vajalik selle päritolu ja tähendust teada.
„Pragmaatiline tähendus on oluline just suhtlemise seisukohalt,“ kinnitab ta.
Karlep rõhutab, et lapse lugema õpetamine peab toetuma kolmele teadusele: keeleteadusele, psühholoogiale ja psühholingvistikale. „Viimane püüab seletada, mida me keelt kasutades teeme,” selgitab Karlep, kes ise suure suure psühholingvistikahuvilisena püüab seda igapäevaselt oma tegemistes ja tudengitele jagatavates teadmistes ka pedagoogikaga seostada . Ja avaldab kahetsust, et Eestis pole ühtki väljaõpetatud psühholingvisti.
Nagu juba korra mainitud, pole keeleõppes sugugi vähemtähtis see, kas lapsed oskavad lugedes asju ja sündmusi ette kujutada. Kuid juhtub sedagi, et ka tulevased õpetajad ei kujuta mõnikord endale konkreetselt ette, millest nad räägivad.
Karlep meenutab üht loengut, kus tulevane õpetaja esitas lause: Suvel mullatakse kartuleid.
„Palusin tal rääkida, mis siis suvel ikkagi tehakse. Ta ei teadnud. Auditooriumitäiest tudengitest oli vaid kaks näinud, et muldamise ajal sõidab põllul traktor. Kui õpetaja ei tea, millest ta räägib, ei saa ta ka lapsi vajalikul viisil õpetada!“ on mees veendunud.
Karlepit kuulates ei jää kahtlustki, et eripedagoogika on äärmiselt vajalik, kuigi veidi ehk alahinnatud eriala. Alahinnatud seetõttu, et üks eripedagoog võiks olemas olla igas koolis, tegelikkuses on koolis heal juhul olemas logopeed.
„Igal teadusharul on oma koht,“ lausub Karlep veendunult. Ning lausub eripedagoogika kaitseks, et statistika kohaselt vajab 16-17% lastest veidi teistsugust õpetust, kui vähegi tahta, et ka kõigist kasvaksid võimalikult iseseisvalt toimetulevad kodanikud. Ja just seda teistsugust õpetust eripedagoogid pakkuda suudavadki.
Kas hea eripedagoog peaks olema aga pigem teoreetik või praktik?
„Kas insener peab olema teadlane või praktik?“ küsib Karlep jälle vastu. Ja vastab ise: „Mõlemat peab olema.“
Karlepi sõnul öeldakse vahel mõne õpetaja kohta, et ta on hea pedagoog, kuigi teoreetilist baasi tal pole. „See on võimalik, kuid sellisel juhul õpetaja ei teadvusta, mida ta teeb. Tegevuse teadvustamiseks on vaja ka teoreetilist aluspõhja,“ on ta veendunud.
Karlep ise ammutab veel praegu, 70-aastasenagi teadmisi oma tohutust raamatukogust. „Viimastel aastatel võtan igal suvel ette raamatute ostmiseks reisi Peterburi. Mõtlen, et ostan mõne raamatu, kuid elu on näidanud, et tagasi jõuan ikka poolesaja teosega,“ naerab ta.
Peterburis käib pedagoogikakorüfee seepärast, et kuigi eestlased kipuvad ida poolt tulevat tõrjuma, on venelaste eripedagoogika ja psühholingvistika maailmatasemel ja sealt on meil palju õppida.
„Omal ajal oli sealse defektoloogia teadusliku instituudi looja Lev Võgotski ka tõrjutud,“ märgib Karlep. Nüüd peetakse Võgotskit Jean Piaget kõrval möödunud sajandi kuulsaimaks arengupsühholoogiks.
Karlep kahjatseb vaid selle üle, et praegused eripedagoogika tudengid ei saa Võgotski kirjapandust suuresti osa, sest enamus neist vene keelt lihtsalt ei oska. Karlep ise valdab seda perfektselt, kuid temal on veidi nirumad lood inglise keelega. Ja sellest on tal veidi kahju. Niisama nagu sellest, et ta omal ajal ülikooli matemaatikat õppima ei pääsenud. Ja siin ütlebki eesti keele õpetamise metoodika spetsialist Karlep kõige uskumatuma lause: „Ma ei pea ennast otseselt keeleinimeseks.“
See tähendab tema sõnul seda, et keele analüüsimisel keeleteaduse seisukohalt jääks ta hätta, kuid keele tarvitamisest teab ja oskab ta jälle väga palju rääkida.
Karlepi elu näitab ilmekalt, et õppida ja teadmisi omandada on võimalik, kui vähegi tahta. Et tema emal ei olnud Tõstamaalt pärit poissi majanduslike raskuste tõttu võimalik saata Pärnusse keskkooli, suunati ta õppima Haapsalu pedagoogilisse seminari, kus maksti riiklikku stipendiumi.
Nii saigi juba 17. aastasest noormehest pedagoog, olgugi, et ta õpetamisest varem tuhkagi ei teadnud.
Seda enam võib ta praegu uhkust tunda oma elutöö üle eripedagoogika vallas. Karlep on väga rahul, et üle Eesti tekib üha rohkem nõustamis- ja õpiabikeskuseid ning et õpetajate eripedagoogika alane täiendõpe on tasemel. Samuti rõõmustab teda see, et kuigi 90ndatel taheti uljalt erikoole ja – lasteaedu kaotada, on need tänaseni säilinud.
Ta ise unistab veel mõne raamatu kirjutamisest. Kui selleks tänaseni kestva õpetamise ja tudengite juhendamise kõrvalt aega üle jääb.
„Kas jõuan, ei tea. Inimese elu juba on selline naljakas, et kogud ja kogud neid teadmisi, lõpuks söövad ussikesed ikka kõik ära,“ kostab Karlep talle omase huumoriga.
TEISED KARLEPIST:
Viivi Neare
Tallinna Pedagoogilise seminari õppejõud: Õppisin Karlaga koos Moskvas. Karla oli väga eeskujulik, ta õppis hoolsalt ja innustas ka meid selleks. Oma innustamisega oli ta meile tollal tegelikult väga tüütu, sest ta utsitas meid alatasa takka. Ta ise oli maksimalist, õppis kõrgeimale stipendiumile ja tahtis, et meie ka seda teeksime, kuid meie ei viitsinud. Me tahtsime vallatusi ka teha, mitte nii nagu Karla, kes pidas pidu ainult siis, kui sess oli lõppenud.
Ülikooli ajal oli ta ka kange sportlane ning harrastas riistvõimlemist.
Ning ühes ühikas elades hakkas Karla silma sellega, et kui tal lasti poest midagi tuua, tõi ta kõik soovitu kasvõi suurema poeringi hinnaga. Ja kõike tõi ta täpselt, mitte umbes, nagu teised poisid. Seetõttu oli meile suureks üllatuseks, et ta ise hakkas gurmaanlikult süüa tegema alles pere kõrvalt.
Oleme senini head sõbrad ja kurdame vastastikku ikka, et tööd on palju ja me ei oska sellest ära öelda. Kuid sõbrad oleme rohkem inimestena, teaduse vallas mitte. Mina ei jaga tema vaimustust keele ja selle õpetamise metoodika vastu ning tema ei tundu hoolivat minu matemaatikast. Kuid elust, sõpradest ja loetud raamatutest jagub meil juttu alati pikalt.
Tuuli Cartmill (Kukemilk): Karl Karlep meenub kui õppejõud, kes kõik otse välja ütles. Kui ma oma esimese kursusetöö talle andsin, siis teatas ta mulle: ”Te pole ikka üldse aru saanud, millest te kirjutate..." Ja see oli tõsi, ma kirjutasin lihtsalt mingeid tsitaate kirjandusest maha mõistmata nende sisu.
Ühel eksamil teatas ta mulle aga jälle, et ma peaksin mehele minema. Siis mul oleks mees, kes mind tagant utsitaks ja mind tegutsema paneks. Kuigi see kõlab kummaliselt, oli tal jällegi õigus. Selle eksami sain ma viie.
Karl Karlep ütles ka alati, et tudengid võivad käia tema juures kodus eksameid tegemas. Ja kui ma siis ükskord läksin teise kursuse tudengina, siis käisin nagu kuutõbine ümber ta maja, sest ma jõudsin kohale varem ja olin ülinärvis. Sain paljude eripedagoogide hirmuks olnud Kõnetegevuse psühholoogia eksami suure surmaga tehtud, seejuures nutsin Karlepi pool mis kole. Tundus, et ta ise ka häbenes seda ja käis kogu aeg köögis, et minu nuttu ei näeks...
Samas kiitis ta väga mu diplomitööd ja ma tundsin, et ta suhtus minusse hästi. Oma juhendatavaid ta ikka hoidis.
Nüüd, täiskasvanuna, saan aru, et see kõik ongi lihtsalt tema stiil ja ta on tugev teoreetik. Paratamatult käib minust teda nähes väike võbin läbi, kui teda näen. Ja veel hullem, kui ma peaksin avalikult erialaselt esinema ja Karl Karlep oleks kuulajate seas, siis ma kardaks ikka väga, kuigi ma teaks oma asja sellisel juhul ilmselt hästi.
Jaan Kõrgesaar, Haridusministeeriumi kõrgharidusosakonna juhataja: Karlepi isikus võitis eripedagoogika ja kaotas ... matemaatika, mida ta ei pääsenud Tartu (Riiklikku) Ülikooli õppima, kuivõrd Haapsalu Õpetajate Seminari vastav aineprogramm ei käsitlenud kõiki neidsamu teemasid, mis keskkooliprogramm.
See tähendab, et ta pühendus teadusele ja metoodika-arendusele matemaatiku põhjalikkuse ja järjekindlusega, alustades esmastest ja seejärel kraadiõpingutest Moskvas. Selle kõrval nautimisväärselt põhjalik süvenemine Moskva võimu ja vaimu ning üldistesse lokaal- ja globaalteemadesse. Mälestusväärne ühisõpe oli meil omaaegse terminoloogiakomisjoni raames 1980. aastail.
Lisaks on ta gurmaanikalduvustega kokk ja kohvi-narkomaan, kogu hingest ei salli ta spikerdavaid tudengeid ja on kriitiline mistahes keskpärasuse ja lausa rumaluse suhtes.
Eha Vihm, pensionil kauaaegne Kroonuaia kooli õpetaja: Mina sain Karlepiga kokku noore pedagoogina, kui Kroonuaia kooli direktor Kilk, pidas mind olema väärilise vastase Moskva Ülikoolist naasvaile Karl Karlepile ja Vladimir Vääranenile. Enne Karlepiga kokkusaamist teatas Kilk veel, et nüüd ongi kõik. Et mind ootab kas suur kuulsus või surm. Nii karmi mehena tunti Karlepit.
Kuna mind aga asi huvitas ja ma ei olnud metoodika poolt ära rikutud, leidsime aga ruttu ühise keele. Temaga koos alustasime omal ajal abikooli õppematerjalide ja õppekavade loomist nullist, käisime suurt otsimise rada pidi. Karl on mees, kes elas tollal ainult tööst ja rakendas ka meid tegutsema.
Inimesena on Karl väga sõbralik, südamlik ja abivalmis, kuid teadlasena jätab ta karmi mulje ning eks see on ka põhjus, miks tudengid teda ikka kartnud on. Kohati muidugi tema nõudlikkus ületab ka mõne piiri, kuid ta pole kunagi pahatahtlik. Pigem on ta tõeline maksimalist, kes tahab, et õpetaja tuleks tulevikus koolis toime. Ta on ikka öelnud, et kui mõnda asja selgeks ei saa, jäägu ülikool parem lõpetamata.
Omal ajal tudengid kutsusid meid ikka papa ja mamma – tema oli karm papa ja mina siis tasandasin tema karmi teaduslikku joont südamlikkusega.
Mind köidab ka Karli suur lugemus, ta ju lausa elab raamatute sees. Tänu sellele olen aga ka mina ja paljud teised saanud osa hulgast erialasest kirjandusest.
„Mille alusel kuuluvad ühte rühma siga, koer, inimene ja karu?“ esitab Karl Karlep küsimuse ja lisab kohe, et imetaja on vale vastus, sest siis oleks selles nimistus ka jänes.
Õige vastus on see, et siga, koer, inimene ja karu on kõigesööjad. Nii lastele tihti koolis ka öeldakse, kuid seejuures jäetakse selgitamata, mida nad täpselt söövad.
„Lause, millest laps aru ei saa, ei anna tema teadmistele midagi juurde,“ viitab puudujääkidele Eesti koolide töös Eesti eripedagoogika üks rajajaid Karl Karlep (70).
Kumb võidab – kas loodus või õpetaja tegevus?
Justnimelt puudujääkidele, sest laste õpikute tekstid kipuvad olema sisult keerulised. Laps peaks lugema aga asjadest, mida ta on ise läbi elanud, näinud ja tajunud.
Ei kahtle ju keegi, et kõnel on lapse arengus oluline roll, kuid see ei saa eksisteerida ilma kogemusliku baasita. „On tehtud kindlaks, et omadussõnu kasutavad inimesed palju rohkem siis, kui nad oskavad üht või teist tunnust märgata. Vaimse alaarenguga lapsed kasutavad omadussõnu sestap vähem, sest nende taju ja kujutised on hägusad,“ räägib Karlep.
Vaimse alaarenguga lapsed on mehele pakkunud huvi sestsaati, kui ta üle neljakümne aasta tagasi neid õpetama hakkas. Tollal õnnestus mehel lastega hea klapp saada, kuid õpetada sai ta neid vaid kaks kuud – sõjaväeteenistus nõudis oma.
„Mäletan, et oli selline kerge lumega päev ning lapsed olid rahutuvõitu. Mõtlesime, et võtame nad söögivahetunniks paljajalu, et siis nad ei hakka õue mulle järele jooksma,“ meenutab mees.
Kui lapsed oma õpetajat aga lahkumas nägid, murdsid nad Karlepi sõnul koolimajast sõna otseses mõttes välja ja üle 70 lapse jooksis sõjaväkke suunduva noormehe autole järele.
„Vaatasin aknast välja ja mõtlesin, et kes nad küll sellised on,“ lausub mees.
Hiljem on teda läbi aastate köitnud küsimus, kas peale jääb looduse „aps“ või haritud õpetaja tegevus.
Ja siin hakkabki Karlepis rääkima teadlane, kes aastatega on omandanud teadmise, et harilik õpetus ja kasvatus abikooli õpilasele ei sobi. „Ühiskonna suhtumine on tihti, et neid tuleks õpetada vähem ja aeglaselt. Ainult see on aga vale, lisaks tuleb ka sisuliselt ja metoodiliselt teisiti õpetada,“ tähendab ta.
Muidugi sõltub see olukorrast ja õpetaja võimetest, kuid suure tõenäosusega jääb ka abikooli lapsi õigesti õpetades peale just õpetaja.
Õppekavade looja
Pedagoogikakorüfee räägib murelikult sellest, et praegu rõhutatakse suurt integratsioonivajadust – ka abikooli õpilane peab saama õppida kodu lähedal. „Idee on hea, aga tegelikkuses on praegune integratsioon paljudel juhtudel kahjulik,“ püüab ta ikka ja jälle ka ametnikele selgeks teha.
Ta toob näite, et kui tavalisel lapsel kujuneb sisekõne välja umbes viie aastaselt, siis abikooli õpilane peab endale ütlema veel kolmandas klassiski: „Nüüd hakkan kirjutama.“ Ja alles siis asub seda tegema.
Nimelt hakkab lisaks mälule viieaastasel lapsel kujunema sisekõne. “Algul räägib laps valjult, häälega,” räägib Karlep. “Ajapikku häälega rääkimine väheneb, kuni lõpuks muutub sisemiseks kõneks.” Sellest ei tea õpetajad piisavalt, kuna nad ei saa küllaldaselt vajalikku õpet. Ning nii võib teadmatusest last õpetades talle pigem karuteene osutada.
Ning puudulik, arengutasemele mittevastav õpe algklassides on sageli õpiraskuste tekkimise põhjuseks, millest tulenevad omakorda käitumisprobleemid. Ning abikooli jõuab laps ikka, kuid alles kuuendas-seitsmendas klassis. „Siis on tal aga baasteadmised kujundamata ning temaga on koolis päris raske,“ nendib Karlep.
Vaimse alaarenguga laste kooliharidus on Karlepile eriliselt südamelähedane. Omal ajal Moskva Ülikoolist naastes sai just temast koos Vladimir Vääraneni, Eha Vihma ning mitmete õpilastega see, kes töötas välja õppekavad ning ka õppematerjalid Eesti abikoolidele.
Karlep on olnud koguni kahe abikooli aabitsa loomise juures ning hiljem kirjutanud kolm kõnetegevust ning emakeele abiõpet käsitlevat raamatut, mis on kõrgkoolides kasutusel õppematerjalidena.
Kumba on raskem kirjutada, kas aabitsat või kõrgkooliõpikut?
„Kas lihtsam on suurt puud saagida või võsa raiuda?“ küsib Karlep seepeale vastu.
Ta on tihti kohanud arvamust, et õpiku kirjutamine on käkitegu. Tegelikkuses pole see aga sugugi nii – mida nooremale lapsele seda kirjutada, seda täpsemalt peab teadma, et sobilik keeleõppe metoodika ei johtu üksnes pedagoogilisest praktikast ja oskuste õpetamisest, vaid ka keele iseärasuste mõistmisest.
Kirglik psühholingvistika huviline
„Eestis on ka aabitsate loomisel püütud eri maade metoodikaid üle võtta. Tegelikkuses seda teha ei saa, sest eesti keel oma vältesüsteemiga on vägagi iseäralik,“ selgitab Karlep.
Ta toob selgituseks, et Inglise ja Prantsuse aabitsad näiteks on koostatud terviksõna meetodil. Kuna sõnu kirjutatakse ja hääldatakse erinevalt, ei tea laps enne sõna lugemist selle korrektset hääldust ning sõna tulebki õppida tervikuna.
Eesti keele kirjapildis märgitakse tähtedega aga kõiki häälikuid ning laps võib sõna luua häälikuid hääldades ning neid tervikuks sünteesides.
Samuti on eesti keele õppes väga oluline koht kõnetaktil. „Eesti keeles sobib väikseimaks sünteesiüksuseks kõnetakt: ühik, mis koosneb ühest kuni kolmest silbist ja mida hääldades ei moondu välde, rõhk ja rütm,“ loetleb Karlep.
Eesti keelt terviksõna meetodil õppides tuleks pähe tuupida aga kõik käändevormid nii ainsuses kui mitmuses ja see tähendaks iga olemasoleva sõna puhul tervelt 28 vormi tuupimist.
Kuigi ka keeleõppe kohta on loodud anekdoote, üks neist räägib näiteks Lõuna-Eesti lapsest, kes aabitsast veerib tähthaaval n-u-g-a ja teatab siis võidukalt väits.
Keelest ja selle õpetamisest räägib Karlep kirglikult.Sestap räägib ta veel, et Eestis kiputakse sõnavara töös õpetama sõnastiku tähendust. Tegelikult on vaja kujundada aga teadmised mingist esemest, tegevusest jne. „Sõna kasutades aga rakendame hoopis selle pragmaatilist tähendust ehk sõna tähendust konkreetses situatsioonis,“ lausub ta. Näiteks toob ta sõna leib, mida sõnastikus kirjeldatakse kui juuretisest valmistatud taignast tehtud jahutoodet. Igapäevaselt seda sõna kasutades ei mõtle keegi nii keeruliselt, kuid ometi on selle sõna tarvitamiseks vajalik selle päritolu ja tähendust teada.
„Pragmaatiline tähendus on oluline just suhtlemise seisukohalt,“ kinnitab ta.
Karlep rõhutab, et lapse lugema õpetamine peab toetuma kolmele teadusele: keeleteadusele, psühholoogiale ja psühholingvistikale. „Viimane püüab seletada, mida me keelt kasutades teeme,” selgitab Karlep, kes ise suure suure psühholingvistikahuvilisena püüab seda igapäevaselt oma tegemistes ja tudengitele jagatavates teadmistes ka pedagoogikaga seostada . Ja avaldab kahetsust, et Eestis pole ühtki väljaõpetatud psühholingvisti.
Nagu juba korra mainitud, pole keeleõppes sugugi vähemtähtis see, kas lapsed oskavad lugedes asju ja sündmusi ette kujutada. Kuid juhtub sedagi, et ka tulevased õpetajad ei kujuta mõnikord endale konkreetselt ette, millest nad räägivad.
Karlep meenutab üht loengut, kus tulevane õpetaja esitas lause: Suvel mullatakse kartuleid.
„Palusin tal rääkida, mis siis suvel ikkagi tehakse. Ta ei teadnud. Auditooriumitäiest tudengitest oli vaid kaks näinud, et muldamise ajal sõidab põllul traktor. Kui õpetaja ei tea, millest ta räägib, ei saa ta ka lapsi vajalikul viisil õpetada!“ on mees veendunud.
Karlepit kuulates ei jää kahtlustki, et eripedagoogika on äärmiselt vajalik, kuigi veidi ehk alahinnatud eriala. Alahinnatud seetõttu, et üks eripedagoog võiks olemas olla igas koolis, tegelikkuses on koolis heal juhul olemas logopeed.
„Igal teadusharul on oma koht,“ lausub Karlep veendunult. Ning lausub eripedagoogika kaitseks, et statistika kohaselt vajab 16-17% lastest veidi teistsugust õpetust, kui vähegi tahta, et ka kõigist kasvaksid võimalikult iseseisvalt toimetulevad kodanikud. Ja just seda teistsugust õpetust eripedagoogid pakkuda suudavadki.
Kas hea eripedagoog peaks olema aga pigem teoreetik või praktik?
„Kas insener peab olema teadlane või praktik?“ küsib Karlep jälle vastu. Ja vastab ise: „Mõlemat peab olema.“
Karlepi sõnul öeldakse vahel mõne õpetaja kohta, et ta on hea pedagoog, kuigi teoreetilist baasi tal pole. „See on võimalik, kuid sellisel juhul õpetaja ei teadvusta, mida ta teeb. Tegevuse teadvustamiseks on vaja ka teoreetilist aluspõhja,“ on ta veendunud.
Karlep ise ammutab veel praegu, 70-aastasenagi teadmisi oma tohutust raamatukogust. „Viimastel aastatel võtan igal suvel ette raamatute ostmiseks reisi Peterburi. Mõtlen, et ostan mõne raamatu, kuid elu on näidanud, et tagasi jõuan ikka poolesaja teosega,“ naerab ta.
Peterburis käib pedagoogikakorüfee seepärast, et kuigi eestlased kipuvad ida poolt tulevat tõrjuma, on venelaste eripedagoogika ja psühholingvistika maailmatasemel ja sealt on meil palju õppida.
„Omal ajal oli sealse defektoloogia teadusliku instituudi looja Lev Võgotski ka tõrjutud,“ märgib Karlep. Nüüd peetakse Võgotskit Jean Piaget kõrval möödunud sajandi kuulsaimaks arengupsühholoogiks.
Karlep kahjatseb vaid selle üle, et praegused eripedagoogika tudengid ei saa Võgotski kirjapandust suuresti osa, sest enamus neist vene keelt lihtsalt ei oska. Karlep ise valdab seda perfektselt, kuid temal on veidi nirumad lood inglise keelega. Ja sellest on tal veidi kahju. Niisama nagu sellest, et ta omal ajal ülikooli matemaatikat õppima ei pääsenud. Ja siin ütlebki eesti keele õpetamise metoodika spetsialist Karlep kõige uskumatuma lause: „Ma ei pea ennast otseselt keeleinimeseks.“
See tähendab tema sõnul seda, et keele analüüsimisel keeleteaduse seisukohalt jääks ta hätta, kuid keele tarvitamisest teab ja oskab ta jälle väga palju rääkida.
Karlepi elu näitab ilmekalt, et õppida ja teadmisi omandada on võimalik, kui vähegi tahta. Et tema emal ei olnud Tõstamaalt pärit poissi majanduslike raskuste tõttu võimalik saata Pärnusse keskkooli, suunati ta õppima Haapsalu pedagoogilisse seminari, kus maksti riiklikku stipendiumi.
Nii saigi juba 17. aastasest noormehest pedagoog, olgugi, et ta õpetamisest varem tuhkagi ei teadnud.
Seda enam võib ta praegu uhkust tunda oma elutöö üle eripedagoogika vallas. Karlep on väga rahul, et üle Eesti tekib üha rohkem nõustamis- ja õpiabikeskuseid ning et õpetajate eripedagoogika alane täiendõpe on tasemel. Samuti rõõmustab teda see, et kuigi 90ndatel taheti uljalt erikoole ja – lasteaedu kaotada, on need tänaseni säilinud.
Ta ise unistab veel mõne raamatu kirjutamisest. Kui selleks tänaseni kestva õpetamise ja tudengite juhendamise kõrvalt aega üle jääb.
„Kas jõuan, ei tea. Inimese elu juba on selline naljakas, et kogud ja kogud neid teadmisi, lõpuks söövad ussikesed ikka kõik ära,“ kostab Karlep talle omase huumoriga.
TEISED KARLEPIST:
Viivi Neare
Tallinna Pedagoogilise seminari õppejõud: Õppisin Karlaga koos Moskvas. Karla oli väga eeskujulik, ta õppis hoolsalt ja innustas ka meid selleks. Oma innustamisega oli ta meile tollal tegelikult väga tüütu, sest ta utsitas meid alatasa takka. Ta ise oli maksimalist, õppis kõrgeimale stipendiumile ja tahtis, et meie ka seda teeksime, kuid meie ei viitsinud. Me tahtsime vallatusi ka teha, mitte nii nagu Karla, kes pidas pidu ainult siis, kui sess oli lõppenud.
Ülikooli ajal oli ta ka kange sportlane ning harrastas riistvõimlemist.
Ning ühes ühikas elades hakkas Karla silma sellega, et kui tal lasti poest midagi tuua, tõi ta kõik soovitu kasvõi suurema poeringi hinnaga. Ja kõike tõi ta täpselt, mitte umbes, nagu teised poisid. Seetõttu oli meile suureks üllatuseks, et ta ise hakkas gurmaanlikult süüa tegema alles pere kõrvalt.
Oleme senini head sõbrad ja kurdame vastastikku ikka, et tööd on palju ja me ei oska sellest ära öelda. Kuid sõbrad oleme rohkem inimestena, teaduse vallas mitte. Mina ei jaga tema vaimustust keele ja selle õpetamise metoodika vastu ning tema ei tundu hoolivat minu matemaatikast. Kuid elust, sõpradest ja loetud raamatutest jagub meil juttu alati pikalt.
Tuuli Cartmill (Kukemilk): Karl Karlep meenub kui õppejõud, kes kõik otse välja ütles. Kui ma oma esimese kursusetöö talle andsin, siis teatas ta mulle: ”Te pole ikka üldse aru saanud, millest te kirjutate..." Ja see oli tõsi, ma kirjutasin lihtsalt mingeid tsitaate kirjandusest maha mõistmata nende sisu.
Ühel eksamil teatas ta mulle aga jälle, et ma peaksin mehele minema. Siis mul oleks mees, kes mind tagant utsitaks ja mind tegutsema paneks. Kuigi see kõlab kummaliselt, oli tal jällegi õigus. Selle eksami sain ma viie.
Karl Karlep ütles ka alati, et tudengid võivad käia tema juures kodus eksameid tegemas. Ja kui ma siis ükskord läksin teise kursuse tudengina, siis käisin nagu kuutõbine ümber ta maja, sest ma jõudsin kohale varem ja olin ülinärvis. Sain paljude eripedagoogide hirmuks olnud Kõnetegevuse psühholoogia eksami suure surmaga tehtud, seejuures nutsin Karlepi pool mis kole. Tundus, et ta ise ka häbenes seda ja käis kogu aeg köögis, et minu nuttu ei näeks...
Samas kiitis ta väga mu diplomitööd ja ma tundsin, et ta suhtus minusse hästi. Oma juhendatavaid ta ikka hoidis.
Nüüd, täiskasvanuna, saan aru, et see kõik ongi lihtsalt tema stiil ja ta on tugev teoreetik. Paratamatult käib minust teda nähes väike võbin läbi, kui teda näen. Ja veel hullem, kui ma peaksin avalikult erialaselt esinema ja Karl Karlep oleks kuulajate seas, siis ma kardaks ikka väga, kuigi ma teaks oma asja sellisel juhul ilmselt hästi.
Jaan Kõrgesaar, Haridusministeeriumi kõrgharidusosakonna juhataja: Karlepi isikus võitis eripedagoogika ja kaotas ... matemaatika, mida ta ei pääsenud Tartu (Riiklikku) Ülikooli õppima, kuivõrd Haapsalu Õpetajate Seminari vastav aineprogramm ei käsitlenud kõiki neidsamu teemasid, mis keskkooliprogramm.
See tähendab, et ta pühendus teadusele ja metoodika-arendusele matemaatiku põhjalikkuse ja järjekindlusega, alustades esmastest ja seejärel kraadiõpingutest Moskvas. Selle kõrval nautimisväärselt põhjalik süvenemine Moskva võimu ja vaimu ning üldistesse lokaal- ja globaalteemadesse. Mälestusväärne ühisõpe oli meil omaaegse terminoloogiakomisjoni raames 1980. aastail.
Lisaks on ta gurmaanikalduvustega kokk ja kohvi-narkomaan, kogu hingest ei salli ta spikerdavaid tudengeid ja on kriitiline mistahes keskpärasuse ja lausa rumaluse suhtes.
Eha Vihm, pensionil kauaaegne Kroonuaia kooli õpetaja: Mina sain Karlepiga kokku noore pedagoogina, kui Kroonuaia kooli direktor Kilk, pidas mind olema väärilise vastase Moskva Ülikoolist naasvaile Karl Karlepile ja Vladimir Vääranenile. Enne Karlepiga kokkusaamist teatas Kilk veel, et nüüd ongi kõik. Et mind ootab kas suur kuulsus või surm. Nii karmi mehena tunti Karlepit.
Kuna mind aga asi huvitas ja ma ei olnud metoodika poolt ära rikutud, leidsime aga ruttu ühise keele. Temaga koos alustasime omal ajal abikooli õppematerjalide ja õppekavade loomist nullist, käisime suurt otsimise rada pidi. Karl on mees, kes elas tollal ainult tööst ja rakendas ka meid tegutsema.
Inimesena on Karl väga sõbralik, südamlik ja abivalmis, kuid teadlasena jätab ta karmi mulje ning eks see on ka põhjus, miks tudengid teda ikka kartnud on. Kohati muidugi tema nõudlikkus ületab ka mõne piiri, kuid ta pole kunagi pahatahtlik. Pigem on ta tõeline maksimalist, kes tahab, et õpetaja tuleks tulevikus koolis toime. Ta on ikka öelnud, et kui mõnda asja selgeks ei saa, jäägu ülikool parem lõpetamata.
Omal ajal tudengid kutsusid meid ikka papa ja mamma – tema oli karm papa ja mina siis tasandasin tema karmi teaduslikku joont südamlikkusega.
Mind köidab ka Karli suur lugemus, ta ju lausa elab raamatute sees. Tänu sellele olen aga ka mina ja paljud teised saanud osa hulgast erialasest kirjandusest.
teisipäev, november 01, 2011
Elu on armastus
Leidsin arvutit koristades ühe igiammuse loo, mis ilmus ajalehes "Õpetajate leht". Aasta siis oli 2000... Lugu on inimesest, kes ei olnud minu õpetaja, kuid kes mulle ometi on elus ka üht-teist toredat andnud ja suhtub minussegi kui "oma lapsesse".
Lugu läbi lugedes (see ilmus muidugi toimetatud kujul) sain aru, et ma olen õnnelik inimene. Et olen saanud intervjueerida eripedagoogika kõige targemaid inimesi - Mammat ja Papat ehk Juulat ja Jürkat. Püüan Papa loo ka üles leida ja lähiajal siia riputada.
Ja loodan, et elu annab mulle võimaluse veel mõne oma õpetajaga jutule saada.
Kuid - olgu allolev pisike meenutus kummardus kõikidele elutarkadele memmedele-taatidele.
Õpetajaametist ilusamat elukutset pole olemas, kinnitab Tartu Kroonuaia Kooli õpetaja Eha Vihm. Enese sõnul on ta Eestis ainus, kes 43 aastat paralleelselt õpilastele tarkuse jagamisega on valmistanud ette ka tulevasi pedagooge. Seda just praktilise poole pealt. Ta ütleb naljatamisi, et võiks presidendile märguandeks kirja kirjutada, sest kahe töö eest peaks olema välja teenitud topeltpension.
Koolisõbralik kodu
Eha Vihm tahtis õpetajaks saada juba algklassilapsena: “Minu koolitee kulges mööda järveäärt, lisaks olid meid õpetamas noored ja ilusad inimesed – milline idüll väikese lapse jaoks.”
Juba siis mõtles ta, et kunagi kõnnib sel teel ise õpetajana. Kõndiski, kuid mitte kodu ja töökoha vahet, vaid suvepuhkusel koos tartlastest töökaaslastega.
“Meie kodu oli suvel kõigile alati valla. Ema ütles ikka: meie kodu uksed on avatud kõigile su sõpradele.” Ja nii viis Eha kõik oma kolleegid suviti enese sabas heinale, ema grupijuhina ees.
Oma vanemaid nimetab Eha Vihm naljatamisi harimata pedagoogideks.
Emapoolsest suguvõsast saadud õpetajakutsepisikusse on nakatunud nii Eha kui ka tema noorem õde. “Saavutasime kõik tänu ema võitlusele ja kindlameelsusele. Kuigi represseerimise ja isa karistuse – 25+5 aastat Siberis – tõttu elasime pideva hirmu all. Lisaks polnud sugulased rahul, et tööjõulised noored leiva teenimise asemel koolipinki nühivad. Ema aga kinnitas ikka, et ükskõik mis, kuid haridus tuleb
omandada.” Ja aastaid hiljem kirjutas ema juba staaÏikale pedagoogile: “On kevad ja hinnete panemise aeg... Jää ikka inimlikuks ja mõtle hindeid pannes ka õpilastele.”
Kristliku suunitlusega kodust anti Ehale kaasa ka hämmastav rõõmsameelsus ja oskus elust naljaga läbi tulla. “Meie peres ei tuntud pahameelt, tüli ega viha,” märgib Eha, kes ema õpetussõnu ära tee midagi sellist, mille pärast hiljem südant valutad kannab ikka enesega.
“Andetu” praktik
Esimesi õpetaja-aastaid harjutuskoolis nimetab Eha Vihm kuldseteks taimelavas kasvamise aastateks. “Kuigi mingit karastust sealt küll ei saanud.” Noore pedagoogi potentsiaali tabas ära toonane Kroonuaia kooli direktor Kilk, kes leidis söaka naisõpetaja olevat paraja vastase peatselt Moskva Ülikoolist naasvaile Karl Karlepile ja Vladimir Vääranenile ning kutsus Eha Kroonuaia kooli õpetajaks. Ja
peagi sai alguse tänuväärne programmide ja õpikute koostamine ning metoodikate väljatöötamine. Kõige selle taga ülitugev tandem Eha Vihm & Karl Karlep, kellele hiljem lisandusid nende käe järgi välja koolitatud noored eripedagoogid, nagu näiteks Ana Kontor. Töö sai teoks hoolimata tingimustest, kus ainsaks suhtlemisviisiks välismaailmaga oli venekeelne erialakirjandus.
Eriliselt südamelähedasteks nimetab Eha Vihm oma esimesi ja viimaseid tudengitest praktikante. “Nendega oleme saavutanud sellise harmoonilise koostöö, mida annab kaua mäletada."
Masside liigutaja
Miks on Eha Vihm valinud teadlaseameti asemel vahetu praktikutöö?
“Ma ei ole andekas, seepärast,” on vastus varnast võtta. Eha Vihm ütleb, et on õnnelik, sest alates 1957. aastast on ta olnud metoodikutest toetatud. “Piisab, kui kõrval on üks tugev metoodik,” arvab ta.
Metoodikuga käsikäes töötamise pluss on Eha Vihma sõnul ka see, et kui ta on midagi valesti teinud või hoopis hukka läinud, on see ühtlasi ka metoodiku süü.
Eripedagoogika juurde jäi Eha Vihm püsima seepärast, et see ala paneb massid liikuma. “Andekad õpilased saavad hakkama ka õpetaja minimaalse juhendamisega. Ülejäänute õpetamine nõuab eelkõige õpetajalt mitmekihilisust ja pingutamist. Just nendega saab lisaks erialasele kogemusele kasutada kõiki peeneid oskusi töötamaks ja suhtlemaks lastega, lisaks tuleb igapäevaeluga kursis olla.”
Ometi ei ole Eha Vihm piirdunud pelgalt õpilaste harimisega. “Tänu Karl Karlepi raamatukogule on minu erialane lugemus hea. Eks mul ole lihtsam lugeda ka olnud, Karlep on kõik olulised kohad alla jooninud,” naeratab õpetaja Vihm ja ütleb, et kõik selle, mis seni lugemata on jäänud, kavatseb ta pensionile jäädes tasa teha.
Armastus kasvatab
Töö koolis kavatseb Eha Vihm lõpetada tänavu kevadel koos oma üheksanda klassiga. “Eks näis, kas õnnestub. Kolleegid hirmutavad ikka, et kui äkki koju jääda, võib elu igavaks minna,” naerab õpetaja.
Eha Vihm ütleb ikka: minu lapsed, minu klass, minu kool. “Olen eluaeg unistanud koolist lahkuda nii, et ma sinna tagasi igatseksin. Kui saan armastusega möödunule tagasi mõelda, siis olen järelikult elu õigesti elanud. Südamega möödunule tagasi mõeldes tänan taevast Kroonuaia kooli kaadri eest. Mind kantakse lausa kätel.” rõõmustab ta.
Rõõmsameelne vanaproua ei karda ka eesolevat: “Inimene oodaku ikka seda, mida ta terve eluea külvab.”
Oma sõprade rohkusest sai ta aimu seitsme aasta eest pärast rasket operatsiooni haiglas lebades. “Kui ühel päeval oli 15 külalist käinud, ajasid naabrid neid ära, paludes mind puhata ja kosuda lasta,” meenutab Eha Vihm ühtaegu naeru ja pisaratega kõiki neid “deffe”, kes ükshaaval palatiuksest sisenesid, näpus õunapirukas, juustuvorstijupp või porgandid.
Õpilasi üle Eesti
Eha Vihm meenutab lugu, mil ta ühe oma endise õpilasega Saaremaal vihma kätte jäi: “Istusime Sõrve säärel tekkide sees bussijaamas ja kõlgutasime jalgu. Jõudsin just lausuda saatuslikud sõnad: “Oi siin on hea, tee mis tahad, keegi mind ei tunne.” Ja siis karjatas keegi läbi vihma: “Õpetaja!” Kohtasin endist õpilast, kes oli kolinud Saaremaale. Loomulikult lõppes lugu tema juures angerjaid süües.”
Eha Vihma kinnitusel ei tohiks eestlane kunagi arvata, et ta saab kuskil üksi olla, seda ka välismaal mitte. “Mina igal juhul Eestimaa peal vabalt ringi liikuda ei saa, alati kohtan kedagi tuttavat.”
Lapse kasvatamist võrdleb pedagoogikakunstnik Eha Vihm nuku valmistamisega. “Võtan õpilasi ikka selle teadmisega, et tulevikus oleme kõrvuti elavad täiskasvanud inimesed. Mida ma talle külge poogin, sellega ta mind hiljem ka kohtleb.” Lisaks teoorias üldtuntud võrdsuse- ning vähetuntud armastuseprintsiip. “Noor inimene vajab
suhtlemisel armastust. Kui ta toime ei tule, tuleb otsida viga enda juurest ja mured on murtud.” Andestava inimesena peab Eha esmatähtsaks inimese tundemaailma. “Kui see on korras, laabub ka muu. Sest elu on armastus. Ja kes teisi armastab, on ise ka õnnelik,” ütleb tänavu Eesti Eripedagoogide Liidu poolt Vanapaganaks kroonitud ja ühtlasi auliikme staatusesse tõstetud Eha Vihm
Hea Vanapagan
“Tänavune Vanapagan on teinud ära pika elutöö – ta on juhendanud paljude eripedagoogide praktikat, olnud õpikute ja töövihikute autor. Varem kartsime teda, nüüd austame,” tutvustas eripedagoogide liidu president Vello Saliste Vanapaganakandidaati.“Kuulasin Vellot ja mõtlesin, et küll see peab ikka tore inimene olema,” kõneleb Eha ja ütleb, et preemia saamine jõudis temani alles naabri müksu kaudu.
Vanapagana tiitliga oli enne teda pärjatud vaid Karl Karlepit. Ja eripedagoogide seas levinud hellitusnimedele mamma ja papa lisandusid Juula ja Jürka.
Nii nagu Vanapaganat peetakse töörügajaks, kes viib oma ettevõtmised lõpule enamasti vahendeid valides, kuid vahel ka valimata ja jonni jätmata, võib töörügajaks pidada ka Eha Vihma, kellega kohtudes saab kinnitust tõsiasi, et head ja siirad inimesed ei ole maailmast kadunud.
Teised Ehast
Anne Bork, tulevane eripedagoog:
“Kõigepealt tuleb Eha Vihmast rääkides meelde, et ta nimetab kõiki oma lapsukesteks.
Ta on väga hea ja südamlik inimene. Kui tema poole pöörduda, võtab ta teise mure enda südameasjaks ja aitab seda lahendada. Ta saab oma klassi lastega väga hästi läbi. Tal on aastate jooksul kujunenud välja oma töötamise süsteem, tema klassis valitseb alati kord.”
Sirli Pikk, Eha Vihma seni viimane praktikant:
“Eha Vihm on juhendaja, kes mõistab, et praktika on õppimise koht.
Mitte nii nagu arvavad paljud metoodikud, et ülikoolis on teooria omandatud ja nüüd on õpetaja valmis.
Praktikantides näeb ta ära, kellest saab tulevikus hea õpetaja ja kes võiks teadust teha. Vastavalt sellele ta meid ka juhendas. Temalt oleme õppinud pedagoogilist takti ja suhtlemist lastega, mida ülikooli loengutest ei osanud leida.
Inimesena on Eha Vihm soe, mõnus ja hell. Kogenud juhendajana võiks ta endale lubada ülbust, selle asemel muretseb ta tudengite pärast ja mõistab neid alati.
Eha Vihmalt saab alati kõike küsida. Ka rumalaid küsimusi, mida teiste ees häbeneks.”
Karl Karlep, sõber ja kolleeg:
“Mina pean Ehat üheks oma õpetajaks. Tema praktilised kogemused õpetamisel ja klassikollektiivi kasvatamisel olid mulle tööle asudes suureks abiks. See on meid palju aidanud metoodikate väljatöötamisel.Eha tunnetab hästi, mis on lapsele jõukohane ja vajalik.
Eha on tore ja väga hea sõber.”
Lugu läbi lugedes (see ilmus muidugi toimetatud kujul) sain aru, et ma olen õnnelik inimene. Et olen saanud intervjueerida eripedagoogika kõige targemaid inimesi - Mammat ja Papat ehk Juulat ja Jürkat. Püüan Papa loo ka üles leida ja lähiajal siia riputada.
Ja loodan, et elu annab mulle võimaluse veel mõne oma õpetajaga jutule saada.
Kuid - olgu allolev pisike meenutus kummardus kõikidele elutarkadele memmedele-taatidele.
Õpetajaametist ilusamat elukutset pole olemas, kinnitab Tartu Kroonuaia Kooli õpetaja Eha Vihm. Enese sõnul on ta Eestis ainus, kes 43 aastat paralleelselt õpilastele tarkuse jagamisega on valmistanud ette ka tulevasi pedagooge. Seda just praktilise poole pealt. Ta ütleb naljatamisi, et võiks presidendile märguandeks kirja kirjutada, sest kahe töö eest peaks olema välja teenitud topeltpension.
Koolisõbralik kodu
Eha Vihm tahtis õpetajaks saada juba algklassilapsena: “Minu koolitee kulges mööda järveäärt, lisaks olid meid õpetamas noored ja ilusad inimesed – milline idüll väikese lapse jaoks.”
Juba siis mõtles ta, et kunagi kõnnib sel teel ise õpetajana. Kõndiski, kuid mitte kodu ja töökoha vahet, vaid suvepuhkusel koos tartlastest töökaaslastega.
“Meie kodu oli suvel kõigile alati valla. Ema ütles ikka: meie kodu uksed on avatud kõigile su sõpradele.” Ja nii viis Eha kõik oma kolleegid suviti enese sabas heinale, ema grupijuhina ees.
Oma vanemaid nimetab Eha Vihm naljatamisi harimata pedagoogideks.
Emapoolsest suguvõsast saadud õpetajakutsepisikusse on nakatunud nii Eha kui ka tema noorem õde. “Saavutasime kõik tänu ema võitlusele ja kindlameelsusele. Kuigi represseerimise ja isa karistuse – 25+5 aastat Siberis – tõttu elasime pideva hirmu all. Lisaks polnud sugulased rahul, et tööjõulised noored leiva teenimise asemel koolipinki nühivad. Ema aga kinnitas ikka, et ükskõik mis, kuid haridus tuleb
omandada.” Ja aastaid hiljem kirjutas ema juba staaÏikale pedagoogile: “On kevad ja hinnete panemise aeg... Jää ikka inimlikuks ja mõtle hindeid pannes ka õpilastele.”
Kristliku suunitlusega kodust anti Ehale kaasa ka hämmastav rõõmsameelsus ja oskus elust naljaga läbi tulla. “Meie peres ei tuntud pahameelt, tüli ega viha,” märgib Eha, kes ema õpetussõnu ära tee midagi sellist, mille pärast hiljem südant valutad kannab ikka enesega.
“Andetu” praktik
Esimesi õpetaja-aastaid harjutuskoolis nimetab Eha Vihm kuldseteks taimelavas kasvamise aastateks. “Kuigi mingit karastust sealt küll ei saanud.” Noore pedagoogi potentsiaali tabas ära toonane Kroonuaia kooli direktor Kilk, kes leidis söaka naisõpetaja olevat paraja vastase peatselt Moskva Ülikoolist naasvaile Karl Karlepile ja Vladimir Vääranenile ning kutsus Eha Kroonuaia kooli õpetajaks. Ja
peagi sai alguse tänuväärne programmide ja õpikute koostamine ning metoodikate väljatöötamine. Kõige selle taga ülitugev tandem Eha Vihm & Karl Karlep, kellele hiljem lisandusid nende käe järgi välja koolitatud noored eripedagoogid, nagu näiteks Ana Kontor. Töö sai teoks hoolimata tingimustest, kus ainsaks suhtlemisviisiks välismaailmaga oli venekeelne erialakirjandus.
Eriliselt südamelähedasteks nimetab Eha Vihm oma esimesi ja viimaseid tudengitest praktikante. “Nendega oleme saavutanud sellise harmoonilise koostöö, mida annab kaua mäletada."
Masside liigutaja
Miks on Eha Vihm valinud teadlaseameti asemel vahetu praktikutöö?
“Ma ei ole andekas, seepärast,” on vastus varnast võtta. Eha Vihm ütleb, et on õnnelik, sest alates 1957. aastast on ta olnud metoodikutest toetatud. “Piisab, kui kõrval on üks tugev metoodik,” arvab ta.
Metoodikuga käsikäes töötamise pluss on Eha Vihma sõnul ka see, et kui ta on midagi valesti teinud või hoopis hukka läinud, on see ühtlasi ka metoodiku süü.
Eripedagoogika juurde jäi Eha Vihm püsima seepärast, et see ala paneb massid liikuma. “Andekad õpilased saavad hakkama ka õpetaja minimaalse juhendamisega. Ülejäänute õpetamine nõuab eelkõige õpetajalt mitmekihilisust ja pingutamist. Just nendega saab lisaks erialasele kogemusele kasutada kõiki peeneid oskusi töötamaks ja suhtlemaks lastega, lisaks tuleb igapäevaeluga kursis olla.”
Ometi ei ole Eha Vihm piirdunud pelgalt õpilaste harimisega. “Tänu Karl Karlepi raamatukogule on minu erialane lugemus hea. Eks mul ole lihtsam lugeda ka olnud, Karlep on kõik olulised kohad alla jooninud,” naeratab õpetaja Vihm ja ütleb, et kõik selle, mis seni lugemata on jäänud, kavatseb ta pensionile jäädes tasa teha.
Armastus kasvatab
Töö koolis kavatseb Eha Vihm lõpetada tänavu kevadel koos oma üheksanda klassiga. “Eks näis, kas õnnestub. Kolleegid hirmutavad ikka, et kui äkki koju jääda, võib elu igavaks minna,” naerab õpetaja.
Eha Vihm ütleb ikka: minu lapsed, minu klass, minu kool. “Olen eluaeg unistanud koolist lahkuda nii, et ma sinna tagasi igatseksin. Kui saan armastusega möödunule tagasi mõelda, siis olen järelikult elu õigesti elanud. Südamega möödunule tagasi mõeldes tänan taevast Kroonuaia kooli kaadri eest. Mind kantakse lausa kätel.” rõõmustab ta.
Rõõmsameelne vanaproua ei karda ka eesolevat: “Inimene oodaku ikka seda, mida ta terve eluea külvab.”
Oma sõprade rohkusest sai ta aimu seitsme aasta eest pärast rasket operatsiooni haiglas lebades. “Kui ühel päeval oli 15 külalist käinud, ajasid naabrid neid ära, paludes mind puhata ja kosuda lasta,” meenutab Eha Vihm ühtaegu naeru ja pisaratega kõiki neid “deffe”, kes ükshaaval palatiuksest sisenesid, näpus õunapirukas, juustuvorstijupp või porgandid.
Õpilasi üle Eesti
Eha Vihm meenutab lugu, mil ta ühe oma endise õpilasega Saaremaal vihma kätte jäi: “Istusime Sõrve säärel tekkide sees bussijaamas ja kõlgutasime jalgu. Jõudsin just lausuda saatuslikud sõnad: “Oi siin on hea, tee mis tahad, keegi mind ei tunne.” Ja siis karjatas keegi läbi vihma: “Õpetaja!” Kohtasin endist õpilast, kes oli kolinud Saaremaale. Loomulikult lõppes lugu tema juures angerjaid süües.”
Eha Vihma kinnitusel ei tohiks eestlane kunagi arvata, et ta saab kuskil üksi olla, seda ka välismaal mitte. “Mina igal juhul Eestimaa peal vabalt ringi liikuda ei saa, alati kohtan kedagi tuttavat.”
Lapse kasvatamist võrdleb pedagoogikakunstnik Eha Vihm nuku valmistamisega. “Võtan õpilasi ikka selle teadmisega, et tulevikus oleme kõrvuti elavad täiskasvanud inimesed. Mida ma talle külge poogin, sellega ta mind hiljem ka kohtleb.” Lisaks teoorias üldtuntud võrdsuse- ning vähetuntud armastuseprintsiip. “Noor inimene vajab
suhtlemisel armastust. Kui ta toime ei tule, tuleb otsida viga enda juurest ja mured on murtud.” Andestava inimesena peab Eha esmatähtsaks inimese tundemaailma. “Kui see on korras, laabub ka muu. Sest elu on armastus. Ja kes teisi armastab, on ise ka õnnelik,” ütleb tänavu Eesti Eripedagoogide Liidu poolt Vanapaganaks kroonitud ja ühtlasi auliikme staatusesse tõstetud Eha Vihm
Hea Vanapagan
“Tänavune Vanapagan on teinud ära pika elutöö – ta on juhendanud paljude eripedagoogide praktikat, olnud õpikute ja töövihikute autor. Varem kartsime teda, nüüd austame,” tutvustas eripedagoogide liidu president Vello Saliste Vanapaganakandidaati.“Kuulasin Vellot ja mõtlesin, et küll see peab ikka tore inimene olema,” kõneleb Eha ja ütleb, et preemia saamine jõudis temani alles naabri müksu kaudu.
Vanapagana tiitliga oli enne teda pärjatud vaid Karl Karlepit. Ja eripedagoogide seas levinud hellitusnimedele mamma ja papa lisandusid Juula ja Jürka.
Nii nagu Vanapaganat peetakse töörügajaks, kes viib oma ettevõtmised lõpule enamasti vahendeid valides, kuid vahel ka valimata ja jonni jätmata, võib töörügajaks pidada ka Eha Vihma, kellega kohtudes saab kinnitust tõsiasi, et head ja siirad inimesed ei ole maailmast kadunud.
Teised Ehast
Anne Bork, tulevane eripedagoog:
“Kõigepealt tuleb Eha Vihmast rääkides meelde, et ta nimetab kõiki oma lapsukesteks.
Ta on väga hea ja südamlik inimene. Kui tema poole pöörduda, võtab ta teise mure enda südameasjaks ja aitab seda lahendada. Ta saab oma klassi lastega väga hästi läbi. Tal on aastate jooksul kujunenud välja oma töötamise süsteem, tema klassis valitseb alati kord.”
Sirli Pikk, Eha Vihma seni viimane praktikant:
“Eha Vihm on juhendaja, kes mõistab, et praktika on õppimise koht.
Mitte nii nagu arvavad paljud metoodikud, et ülikoolis on teooria omandatud ja nüüd on õpetaja valmis.
Praktikantides näeb ta ära, kellest saab tulevikus hea õpetaja ja kes võiks teadust teha. Vastavalt sellele ta meid ka juhendas. Temalt oleme õppinud pedagoogilist takti ja suhtlemist lastega, mida ülikooli loengutest ei osanud leida.
Inimesena on Eha Vihm soe, mõnus ja hell. Kogenud juhendajana võiks ta endale lubada ülbust, selle asemel muretseb ta tudengite pärast ja mõistab neid alati.
Eha Vihmalt saab alati kõike küsida. Ka rumalaid küsimusi, mida teiste ees häbeneks.”
Karl Karlep, sõber ja kolleeg:
“Mina pean Ehat üheks oma õpetajaks. Tema praktilised kogemused õpetamisel ja klassikollektiivi kasvatamisel olid mulle tööle asudes suureks abiks. See on meid palju aidanud metoodikate väljatöötamisel.Eha tunnetab hästi, mis on lapsele jõukohane ja vajalik.
Eha on tore ja väga hea sõber.”
Tellimine:
Postitused (Atom)