Sinilind viib sihile

Justkui nägemispuudest oleks veel vähe, on Elli Ojakivi (47) pidanud rinda pistma ka ajukasvajaga. Ometi julgeb ta kinnitada: unistused on selleks, et täituda. Tuleb ainult tahta ja tasapisi tegutseda.

Elli ei küsi kunagi poes kohvi hinda otse, vaid laseb müüjal endale sobivat pulbrit soovitada. Elli tahab, et ta puue märkamatuks jääks.

Suur lühinägevus, -10, ei ole Elli igapäevaelu kunagi eriti seganud. "Keerulisteks olukordadeks on mul omad nipid," kihistab naine naerda.

Nägemine on Ellil kehv lapsest saati. Mikitamäe põhikoolis pandi krutskivennad esimestesse pinkidesse ja tüdrukud viimastesse, nii ka Elli. Tüdruku lühinägevus aga süvenes ja Elli liikus pingireas järjest ettepoole, kuni viimaks otsustati ta saata nägemispuuetega lastele mõeldud Tartu Emajõe kooli. Prillid omandasid ajastule kohaselt paksu pudelipõhja välimuse. Õnneks murdeeas nägemise halvenemine pidurdus ja praeguseni ajab ta läbi prillidega, mille tugevuseks kirjutavad arstid paberile -10.

Kodukoolis omandatud prillipapa tiitlist sai Elli Emajõe koolis lahti, muu poolest ei olnud see kool tema arvates kuidagi eriline. "Tõsi, üldharidusele lisandus töökasvatus: suuremad lapsed hoolitsesid väiksemate, vaegnägijad pimedate eest," meenutab ta.

Keskkooli lõppedes sai Elli enesekindlus aga esimese suurema hoobi. Tubliks kirjandimeistriks tituleeritud tüdruk kaotas ebaõnnestunud kirjatükiga hulga vajalikke punkte ja jäi lõpuks poole palliga välja Eesti Põllumajandusakadeemia agronoomia erialalt. "Rohkem ma kuhugi minna ei julgenudki," tunnistab ta tagantjärele. Nii sai Ellist, nagu ka paljudest teistest nägemisvaeguritest tol ajal, tööline pimedate kombinaadis.

Et Elli oli aktiivne invasportlane, sobis talle plastmasstoodete ja filtrite monteerimine: osalise ajaga töö jättis sportimiseks piisavalt vabadust. Lisaks said need, kellel natukenegi rohkem nägemist kruvidega töötegemiseks, teenida tublisti lisa Rootsi lillereste valmistades. Töö kõrvalt korraldas Elli spordimetoodikuna teistegi nägemisvaegurite vaba aega. Kergejõustiklasena tõukas ta kuuli, heitis ketast ja viskas oda Saksamaal ja Iirimaal, Hispaanias ja Soomes. "Praegu tõukan kuuli ja viskan palli, muudeks aladeks pole mul vajalikku tasakaalu. Seljaradikuliit kimbutab ka," nendib naine.

Vaatamata headele tingimustele otsustas Elli pärast 19 aastat pimedate kombinaadis töötamist suunduda tasuvamat ametit otsima. Õigupoolest tundis mehest lahku kasvanud naine, et kolme tütre ülalpidamiseks on vaja toekamat rahakotti.

Kirjutamata testament

Üsna pea tabas seni rahulikult kulgenud elu ootamatu löök: Ellil avastati ajukasvaja. "Arstide sõnul oli operatsioon riskantne, ainult kümnendik sarnase lõikuse läbi elanud inimestest saavat endise elu tagasi," meenutab ta.

Pärast surmaotsusega sarnanevat uudist hakkas Ellil kiire: vaja laste elu ära korraldada. Noorim tütar oli saanud just kuueaastaseks. "Ilmselt oli hea märk see, et ma lihtsalt ei jõudnud kõigega hakkama saada," tõdeb Elli. Testament jäi kirjutamata.

Operatsioonist Elli suurt ei mäleta, meenuvad vaid ebameeldivust tekitanud torud ja juhtmed, mille ta ärgates enda küljest leidis. Naine pani imeks, et mõni päev pärast operatsiooni teda vaatama tulnud tuttav palus tal jalgu ja käsi liigutada. "Alles hiljem sain aru, et tuttav tahtis teada, kas ma ikka liigun või olen täielikult halvatud."

Operatsioonijärgne aeg oli Ellile jube: ta ei saanud millegagi hakkama. "Kaks nädalat ei tohtinud ma voodist tõusta. Neli kuud kulus selleks, et õppida taas rääkima ja kirjutama," räägib naine. Ilma sõpradeta oleks Elli aga voodihaigeks jäänudki. "Nemad tulid ja vedasid mind Annelinnast Ihaste metsa kõndima. Oi kuidas ma ei tahtnud!"

Sel perioodil oli palju abi eksabikaasastki, kes käis Ellit aitamas. Näiteks ei lubanud ta Ellil kaheksandalt korruselt kunagi liftiga alla sõita, vaid sundis kõndima. "Mulle see sugugi ei meeldinud," mäletab Elli. "Arvatavasti ütlesin ma nendele headele inimestele ka igasugu inetusi. Ma olin kindel, et ei tule enam kunagi millegagi toime," põhjendab ta.

"Tagantjärele on mul väga hea meel, et lähedased alla ei andnud!"

Endist elu Elli tagasi ei saanudki, kuid rõõmu tunneb positiivse ellusuhtumisega naine sellegi üle, et tema haigusjärgne puue pole silmaga nähtav.

Oma lastest Ivist (20), Aivist (17) ja Airest (15) rääkides muutub Elli hääl tavapärasest veelgi rõõmsamaks. "Nad hoiavad mind väga," tunneb ta. Töölt koju minnes leiab ta eest hoole ja armastuse. "Nad jälgivad, et ma oleksin söönud ja kõik korras." Tänu Tartus elavale Ivile on Elli juba pool aastat ka vanaema, tütretütar Madlit tahaks ainult tihedamini trehvata.

"Minu ja mu õdede suhe emaga on nii eriline ja samas nii tavaline, kui üks ema ja tütarde suhe üldse olla saab," kinnitab vanim tütar Ivi. "Mis seal salata: meil on kõige parem emme maailmas!"

Ivi õpib Tartu Ülikoolis arstiks. "Ema haigused erialavalikut küll mõjutanud pole," lükkab ta tagasi. Ka Elli mäletamist mööda tahtis Ivi arstiks saada juba algkoolis.

Arstitudengist tütar usub, et päris kindlasti muutis ajukasvaja ema elu. "Pärast operatsiooni ei saanud ta ju enam tööd teha, kuid ta oli siiski elus ja meil olemas. Tal oli nii meie kui ka iseenda jaoks rohkem aega."

Puue: varjata või mitte?

Operatsioonist taastununa otsis Elli tulutult tööd. "Keegi ei tahtnud inimest, kes on nii vilets," tõdeb naine, kes tööandjatele oma probleemid otse ära rääkis. "Tööandja peab inimese hädadest teadma, ainult nii saab töökohal inimese heaks midagi muuta," on ta kindel.

Tunne, et temast pole kellelegi kasu, viis Elli elama sünnipaika Mikitamäele. Seal vajasid hoolitsust insuldi läbi teinud ema ja psüühikahäiretega õde-vend. "Ma tundsin end ometi taas kasulikuna!" Põhiliselt tuleb Ellil õe ja venna juures koristada ja neile poest süüa viia – oma puude tõttu ei tunne nad näiteks rahatähti. Palju jaksu kulub ka majapidamise korrashoiule.

Koduste hooldamise kõrvalt võttis Elli aegamisi enda hõlma alla Põlvamaa Lasterikaste Perede Ühingu Mikitamäe osakonna. Ta korraldas naisselts Mixinaga küla korrastamist ning hakkas seisma Põlvamaa pimedate ja vaegnägijate eest kohalikes ühingutes. "Mul on kohe vaja end pidevalt arendada ja midagi paremaks muuta," räägib Elli. Aktiivne elu pakub talle rahulolutunnet ja võimaluse julgelt oma arvamust avaldada. Seda ta juba ei karda.

Ma ei usu, et nägemispuue on emale kunagi takistuseks olnud, pigem aitab see teda edasi," ütleb ka tütar Ivi. "Tänu pimedate seltsi aktiivsele tegevusele on tal põhjust Tartus ja Põlvas käia, ta on osalenud paljudel kursustel ja õppustel, kirjutanud projekte."

Ivi arvab, et ema oleks sama tegus ka ilma nägemispuudeta. "Siiski on tema aktiivsusel eriline väärtus just puude tõttu," lisab ta. Ivi peab aga väga väärtuslikuks ka aega, mil ema kodus oli. "Ta sai olla koduperenaine ja hooldada oma haiget ema. Nagu näha, juhtub kõik põhjusega, ja isegi ajukasvajast on tulnud ka palju head."

Uus algus

Pärast viit aastat kodusolemist sai Elli kokku raha, et minna massöörikursustele. "Nii igaks juhuks, et kui tööd ei leiagi, siis saan oma haiget õde rohkem aidata," põhjendab ta. Pooleaastaste kursuste järel mudis Elli aegapidi oma tuttavaid, kuid massööriks tööle pakkuda end kuhugi ei söandanud. Tööd leida tahtis ta ometi ja kandideeris lõpuks Värska sanatooriumi puhastusteenindaja kohale. Sõelale ta ei jäänud. "Me kartsime, et nägemispuude tõttu ei suuda ta oma tööd piisavalt korralikult teha," tunnistab Värska sanatooriumi juhataja Vello Saar. Praegu on Elli aga ainus puudega inimene, kes Värska sanatooriumisse teadlikult tööle võetud - masseerijana. "Elli saab tööl hästi hakkama, sest tema puue ja töö iseloom teineteist ei sega. Nägemispuudega inimestel on head käed ja massöörile on see ju väga oluline," ütleb juhataja. Ka Elli tugiisik töö juures Anu Järveveer kiidab tublit naist. "Ta on suure jõudlusega, jaksab palju. Elli oskab oma puudega väga oskuslikult elada, kliendid seda märganud pole."

Elli arvates annab kogu tema senine elu jõudu talle edasi tegutseda ja uusi võimalusi otsida. "Niisama kodus istuda ja hädasid kurta pole kellelegi hea," on ta veendunud. "Lisaks pole tööl käies aega mõelda ka näiteks seljavaludele," lisab ta kelmikalt. Töö nautimist ei sega ka asjaolu, et sanatooriumini on 12 kilomeetrit ja buss viib sinna vaid hommikul. "Õhtul loodan headele töökaaslastele või lähen häälega," ütleb Elli. Rattaga tööle sõita ta praegu veel ei julge, sest vahel kimbutavad tasakaaluhäired, mis võimenduvad stressirohketes olukordades.

Oma elu pöördepunktiks peab Elli aga hoopis Tartu Puuetega Inimeste Koja korraldatud koolitust, kus psühholoog Helgi Toomsalu julgustas puudega inimesi võimalusi märkama. "Me ei tohi oma sinilinnu tiibu kärpida," teab Elli.



Mehisuse supernäide

JAAN EELMÄE,Tartu Ülikooli kliinikumi närvikliiniku direktor, Ellit opereerinud kirurg

Elli Ojakivil oli väikeaju poolkerade vahelise piirkonna ehk vermise healoomuline kasvaja.

See põhjustas tasakaaluhäireid, vasaku kehapoole kohmakust ja pea-seljaaju vedeliku ringvoolu häireid. Viimane võib omakorda mõjutada nägemist - koljusisese rõhutõusu tõttu avaldub surve ka nägemisnärvidele.Kui sellise kasvaja eemaldab kogenud kirurg, on oht haige elule ja tervisele väga väike. Garanteerida ei saa juba kujunenud nähtude (tasakaaluhäired ja vasaku kehapoole kohmakus) taandumist. Samas võib pea-seljaaju vedeliku ringvoolu häire taanduda ja võimaliku nägemise halvenemine võib peatuda, kuid nägemise täielik taastumine on haruldane. Ellil oli n-ö vana kasvaja, mis polnud moodustunud kuude, vaid aastatega. Nägemishäire algpõhjus see kasvaja kindlasti polnud.

See piirkond paraneb üldjuhul hästi ning haige kompenseerib nägemise abil tasakaalu- ja koordinatsioonihäired. Elli puhul on paranemine visam viletsa nägemise tõttu. Seepärast ongi eriti märkimisväärne tema ja ta lähikondlaste saavutus - Elli suudab liikuda, saab endaga hakkama ja on teistelegi abiks. See on mehisuse supernäide.

Päris kindlasti on paranemise mõttes oluline operatsioon, kasvaja liik, aga eelkõige ikkagi haige enda soov paraneda ning selle nimel vaeva näha. Viimase tarvis peab olema motivatsioon, meie haiget motiveerib ilmselt perekond. Kõne vähene takistatus ja kerged tasakaaluhäired ei saa täielikult taanduda, kuid haige võib nendega kohaneda ja paraneda kompensatoorsete mehhanismide abil.

Artikkel ilmus 2005. aasta septembris ajakirjas "TervisPluss" Elliga kohtumine umbes aasta jagu enne seda pani mind tõsiselt mõtlema elu väärtuste ja olemuse üle. Selle artikli tarvis rääkisime juttu Värska Sanatooriumi kõrval, päikesepaistelisel päeval, järve ääres pingi peal... Ma tunnen selle päeva hõngu senini - see oli soe ja päikeseline.

Svjata Vatra viib fännid folkekspeditsioonile Karpaatidesse

„Ma pole terve elu jooksul ka vist nii palju korda saatnud, kui tänavu suvel,“ naeratab Ruslan Trochynskyi. Oktoobris CD, DVD ja dokumentaalfilmiga oma viieaastast sünnipäeva tähistava ansambli Svjata Vatra süda ja hing.

Lisaks CD ja DVD lindistamisele osales Ruslan Trochynskyi (33) nimelt koos bändiga Eesti ajalooliste purjelaevade kultuuridessandil Läänemerel, lõpetas filmilooja Erik Norkroosiga koostöö oktoobris esitlusele tuleva dokumentaalfilmi „Püha tuli“ kallal ning hakkas õppima Mulgi muusiku rolli täna Ugalas esietenduvas lavastuses „Maakad“. Lisaks arvukalt kontserte nii Eestis kui välismaal ning lustakaid tegemisi koos oma abikaasa Terje ja kahe tütre Rute ning Kirkega.

„Ma kohe olen selline rahutu hing ja harjunud inimestega suhtlema. Mulle ei meeldi istuda kodus, juua diivanil lösutades õlut ja vaadata jalgpalli. Kui jalgpall – siis parem juba ise väljakul palli taga ajades,“ ei tunne mees end vähimalgi määral väsinuna.

Nii ei kujutanud ta ka kuue aasta eest tänu armastusele Eestisse elama sattudes elu ilma muusikata ette ning Ukraina punk-folk-rokkbändi Haydamaky endisest tromboonimängijast sai ansambli Svjata Vatra sarmikas liider. Viie aastaga on seesama bänd tulist folki mängides jõudnud suure osa eestlastest muusikasõprade südamesse. Nende „Kalyna“ on laul, mida laulab kontsertidel kaasa pea kogu publik.


Uuelt plaadilt saavad bändi vanad ja uued austajad kuulda vaid kaht uut lugu, Zilja Zeleneke ja Lety ptah, ülejäänud on paremik ansambli varem ilmunud kahelt plaadilt „Svjata Vatra“ ja „Kalyna“. „Uuel plaadil on meie kõige paremad lood tempokamad kui varasematel salvestustel ja jõuavad kuulajani just sellisena, nagu neid praegu kontsertidel mängitakse,“ selgitab Ruslan. Ka annab vanadele lugudele uut hõngu ja rütmipoolele jõulisust bändiga kaks aastat tagasi liitunud ukraina juurtega trummar Dmitri Dmitrenko.

Omamoodi maiuspalaks saab aga kindlasti plaadiga kaasasolev DVD, kus muusikasõbrad näevad ühe laulu esitamise jooksul bändi esinemas nii Viljandi Folgil kui Ukrainas, ja spontaanselt ümisemas ka bussis teel folkekspeditsioonile Ukrainasse.
Järgmist helikandjat ei maksa Ruslani sõnul Svjata Vatralt niipea oodata. „Viie aasta pärast ehk. Mõne loo sünd võtab pikalt aega ja kui mõned neist tulevadki kiirelt, siis selleks, et nad ka elama hakkaksid, peab neid kontsertidel palju läbi mängima,“ nendib Ruslan. Lisaks õpib bänd end tema sõnul läbi muusika tundma ja ainult nii on võimalik, et sünnib taas väga hea helikandja. Nagu seda on vastne „Zilja Zeleneke“.
___________________________________________________________________
Katkine tromboon ja varastatud trummid
Kaks aastat tagasi, veidi enne Svjata Vatra teise plaadi „Kalyna“ ilmumist, lõhuti Saksamaale esinema lennates pagasis Ruslan Trochynskyi tromboon. Tänavu, vahetult enne Riiga plaadi „Zilja Zeleneke“ lindistama sõitmist varastati trummar Dmitri Dmitrenko autost trummid. „Ilmselt varastaja polnud muusik, ta otsis lihtsalt midagi head. Mõned asjad sai Dima tagasi,“ meenutab Ruslan ja lausub, et kuigi Riias jäi tookord plaat salvestamata, ei kohku bändi liikmed tagasilöökidest.

„Mõnikord on uute asjade algatamiseks vaja vanast vabaneda. Tromboon oli mul viimane, mis alles ansambli Haydamaky aegadest. Dima elus oli ka palju muutusi,“ selgitab Ruslan, et kõikidel asjadel on elus oma energia ning seepärast nad tulevad ja lähevad täpselt omal ajal.



Svjata Vatra vastne plaat lindistati Tallinnas Eesti Raadio stuudios. Kolmepäevase live-sessiooni tulemuse on plaadile kinni püüdnud Alo Jaanivald, ilma kelle terava kõrva ja täpse käeta ei võeta ette ühtegi olulist esinemist alates selle aasta jaanuaris Hollandis Groningenis toimunud Showcase festivalist. Viimase lihvi andis plaadile lõunanaabrite menubändi BrainStorm helimees Talis Timrots.



Näitleb Ugala laval
Kuus aastat tagasi Eestisse elama asunud Ruslan Trochynskyist on saanud meie oma ukraina mees Mulgimaal, kes oma kirglise hinge ja tulise lauluga on sulatanud palju südameid. Alates tänasest näeb Ruslani tema täies eheduses Ugala lavastuses „Maakad“, kus mehel on kanda Mulgi pillimehe roll.

Lavastaja Taago Tubin toob Rootsist pärit ja seal palju kiitvat tagasiside saanud „Maakates“ püünele väiksemale kogukonnale iseloomulikud suhtumised läbi hingemineva perekonnaloo. Ruslani sõnul näitab see tükk ilmekalt, kuidas inimesed ihkavad seda, mida neil pole. „See lavastus peaks panema inimesed mõtlema, et ükspuha, kus nad elavad või mida nad teevad, peavad nad seda nautima ja tundma, et see on tema koht. Ainult nii saab olla õnnelik,“ lausub Ruslan justkui oma elust rääkides.




Muide, kuigi Ruslan puhub laval ka trombooni, ei maksa lavalt oodata Svjata Vatra muusikat, kuid vihjeid ja üksikuid viisikatkeid kuuleb küll. Ja Ruslanil pole see etendus teatrilavale astuda esimene kord – ta on näitlejana üles astunud ka Ukrainas ning mänginud Ugala orkestris etenduses Merlyn.


Kuidas Svjata Vatra tormi üle elas
Svjata Vatra lõi suvel kaasa Eesti ajalooliste purjelaevade kultuuridessandil, andes Läti, Gotlandi, Rootsi, Soome ja Ahvenamaa sadamates kontserte ja lüües kaasa purjevarjuteatris.

Ventspilsi ja Gotlandi vahel tuli neil Emajõe lodja Jõmmu trümmis üle elada suur torm. „Istusime seal nagu lapsed hällis ja saime aru, miks lapsed hälli kiigutades kiiresti magama jäävad. See on lihtsalt nii hirmus tunne, et laps mõtleb ilmselt hällis, et parem ma juba ei karju, siis lõpetavad vanemad kiigutamise,“ naerab Ruslan Trochynskyi ja lisab peamise - kui reisid ühel laeval koos kahekümne inimesega kolm nädalat ja kõik on pärast veel edasigi sõbrad, võib seikluse kordaläinuks lugeda

Svjata Vatra
* Sündis 2005. aastal ja esinemisi on olnud arvukalt nii siin kui sealpool riigipiire. Ansamblis mängivad Ruslan Trochynskyi, Kulno Malva, Juhan Suits, Kalle Kindel, Dmitri Dmitrenko.

* Seni on bändil ilmunud kaks plaati – „Svjata Vatra" ja „Kalyna“. 20. oktoobril esitletakse Tallinnas kinos „Sõprus“ dokumentaalfilmi „Püha tuli“, sellele järgneb plaadiesitluskontsert VonKrahlis. 22. oktoobril saab sama programmi näha Viljandis Pärimusmuusika Aidas ja 23. oktoobril Tartu Genialistide klubis ning sügisel ka Riias, Liepajas, Helsingis ja Tamperes.

___________________________________________
Selle sissekande põhjuseks on ilmselgelt ka see, et pooleteise tunni eest naasin uue plaadi esitluskontserdilt, mis oli taas väga tuline ja vist isegi seniseid parimaid SV-l minu jaoks. Enne kontserti oli aga uhiuue dokumentaalfilmi "Püha tuli" esilinastus.

Selle filmi ainus miinus oli minu meelest, et kui sa bändi looga kursis pole, jääb taust arusaamatuks ja vast ka filmi kogu sisu ei jõua kohale. Kuid kultuuriekspeditsioon Karpaatidesse oli tõeliselt südantsoojendav, lummav, teele sundiv ja millegi eheda järgi igatsema panev. Ohhh, kuidas ma tahan mägedesse! Ja Käsmu!!!

Aga igatahes soovitan ma seda 56 minuti pikkust filmi vaatama minna, esialgu on teada, et oktoobri viimasel nädalal jookseb film kinos Sõprus. Ja kes tahab tausta teada, võib lugeda ka seda ja seda .

______________________________________________________________________________

Fotode autorid:

1. Aldo Luud. Selle foto pealkiri võiks minu meelest olla: Paigalseisu ei armasta.
2. Teet Malsroos.
3. Uhiuue CD/DVD esikaas
4. Foto teatri Ugala arhiivist.

Uued sarjad

Nii, et ma ikka olen natukene sõnaaher ja ei ole mõnedest asjadest üle saanud või ei oska neid sõnastada, siis otsustasin, et lasen oma armsatel sõpradel, kes siia blogisse tee jõunud, lugeda ka midagi toredat ja alustan kahte uut sarja - ilmumata ja ilmunud lood.
Ilmunud lugudest tahaksin siin ilmutada artikleid inimestest, kellega kohtumine on minusse jätnud mõjusa jälje, kuid kellest kirjutatud lugu on ilmunud mõnes sellises väljaandes, mis levib vaid mingis kitsas ringkonnas.
Ning et minu igapäevatöös tuleb kahjuks ikka ette (õnneks harva), et mõned lood jäävad erinevate ebasoodsate mõjude kokkulangemise tõttu ilmumata, siis oleks ka see hea koht nende ilmutamiseks. Vähemalt iseenda jaoks, sest minu jaoks on suurem osa enda tööst tähtis.
Ja ehk leiab siia mõnikord tee ka mõni artikkel väga kaugest minevikust (just leidsin ühest kastist loo Annest ülikoolis... seda oleks ju tore mälu värskendamiseks lugeda :))
Ühesõnaga - toredaid lugemiselamusi!

Nutupirukas, mis maitseb hää

Tegelikult on tegu siis sibulapirukaga. Kuid kuna selle valmistamine kokale ei ole sugugi lihtne (need kaks korda, mida ma teinud olen, olen löristanud ise nutta, samuti on muutunud kummaliselt härdaks kõrval hängivad lapsed), siis sai pirukas nimetatud nutupirukaks.

Põhja jaoks segasin omavahel kokku 3 dl jahu, 1 muna, 1 tl küpsetuspulbrit, 125 gr võid ja veidi soola. Surusin taigna klaasvormi.

Piruka katteks koorisin viis suuremat sibulat ja praadisin need pannil klaasjaks. Siis panin need kaussi, tükeldasin juurde veidi suitsuvorsti (mina ostsin uhe 14 kroonise paki Snack-drive vorstikesi) ning segasin need ära paki 10% hapukoore ja ühe munaga. Maitsestasin seda segu soola ja pipraga.

Siis valasin segu vormi ja panin kogu kupatuse ahju. Umbes 30-45 minutit ta seal 180 kraadi juures küpses (et helepruuniks muutuks pealt). Ja valmis ja maitsev ta sai.

Mis on tore, et kindlasti on see nutu-sibulapirukas tervislik. Ja see maitseb ka sibulavihkajaist lastele. Ausalt!

Soe käsitöö

Vahepeal olen ohtralt teinud käsitööd.

Glamuurset:



See kotike on leidnud omaniku.



Aga see ja järgmine ootab omanikku. Lilla koti mõõdud: pikkus 14 cm, kõrgus 9 cm



Rohelise koti mõõdud: pikkus 14,5 cm, kõrgus 8 cm. Avastasime just, et nendes saab mõnusalt hoida ka prille :) Seni on neid kasutatud kosmeetika, telefoni jms hoidmiseks. Kaks sellist kotti on veel valminud, kuid et need pole tellijateni jõudnud (läksid tellimusel sünnipäevakingiks), siis ma nende pilte veel ei näita.
Kui aga keegi on neist kottidest huvitatud, andke märku.

Edit: roheline kotike on ka omaniku leidnud.

Aga et glamuur ei toida ega soojenda, tuleb vahepeal ka midagi praktilist teha. Ühtede ammuste eeskujul kootud sokid tütrele. Jahedaks muutunud hommikud on ilmne kinnitus sellele, et ega tali taeva ei jää.