Kontserdile!

Homseks on mu poeg organiseerinud meile kontserdile minemise. Isegi piletid on kodus olemas ja mina ei pidanud midagi tegema. Vähe sellest, enne pileti nägemist oli ka laste poolt antav eelinfo ürituse kohta nii segane, et teadmine kontserdi olemuses saabus alles pärast piletite nägemist. Päeval uurisin õudusega Tartu homset kontserdikava ja lootsin, et ehk vähemalt Mülleri Sassi autoriõhtule me ei satu :) Aga et homme siis etendub sõbralike vennasrahvaste kultuur Vanemuise kontserdimajas. On kohe miski noortefestival.
Ja kui laps tahab minna, tuleb minna. Muidu on ainult ema see, kes kõiki igale poole veab, ise õhinal rääkides, kui tore see on:)

Igatsus

Soojad ilmad panevad igatsema suve järele - et saaks läbi ajada vaid ühe õhukese kleidiga ja käia paljajalu. Paljajalu võiks ju juba praegugi proovida (nädalavahetusel Nelijärvel oli sauna vahel väga karastav paljajalu terrassil jalutada), kuid minu ema on kogu aeg õpetanud, et ilma korralikku äikest ei tohi paljajalu murule astuda...
Tuleks seda vihmagi, et rohu lõhn võimust võtaks ja kevad linnas särama saaks!

Kevadtalvine nädalavahetus

Millesse mahtus rohke päikese kõrval ka mitu esimest - üksik kõrgusse pürgiv sinilill Nelijärve metsades ning kollane liblikas. Lisaks uhked luiged Saadjärvel.
Ja õhku. Ja vabadust - seda eriti Valgehobusemäe tornist üle õitseootel Kõrvemaa kiigates. Ja silmipimestavaid vaateid igalt kõrgemalt mäekünkalt, mida oma ringreisi jooksul ületasime.
Ilus, ilus on see Eestimaa!

Must huumor

http://www.tartu.ee/leiubyroo/?id=2641

Kohtumine

Täna lõunaajal Raekoja platsis kevadet hingates kuulsin äkki lõokese laulu. Ja ei uskunud oma kõrvu. keset kivist platsi seistes uudistasin ümbruskonna majade aknaid - kõlarit ei paistnud kuskil. Ja pilku taevasse heites nägingi seda sillerdava lauluga linnukest.
Mind see linnasüdamesse eksinud tilluke tegelane rõõmustas aga küll.

Eeloleval ööl kell 2.07 ta tuleb!

Minu igakevadise tunde on juba ammu kirja pannud Villem Grünthal-Ridala.

Midagi helendab, helgib ja tuikab
kaugete kinkude takka,
kaugete metsade takka
midagi kutsub ja hüüab ja huikab.

Taevas sätendab, särab ja selgub
õilmetes, aasade kohal,
õitsval, lõhnaval luhal
tundmatut puhmastes huljub ja pelgub.

Midagi helendab, helgib ja tuikab
kaugete kinkude takka,
kaugete metsade takka
midagi kutsub ja hüüab ja huikab.

Südames midagi salaja tärkab,
paisuvat, vallale püüdvat,
midagi õrnasti hüüdvat
hellana hinge helama ärkab.
*************************************************
Ja nüüd tulebki ta lõpuks ka kalendri järgi, sinililled on silmades juba tükike aega olemas...

Käsitöönakatus

Üks naljakas asi on muga viimasel ajal veel juhtunud. Nimelt olen nakatunud haigusesse nimega "näputöö".
Ehk - ma pole oma elu jooksul ka niipalju sokke kudunud, kui viimase paari kuuga. Ja ma käin lõngapoodides ja omandan selle maailma algtõdesid.
Ja täna sai Janika soovitusel läbi põigatud ka Vararealiseerimiskeskusest, laotud seal korv lõngu täis ja siis mõeldud rahakotiseisule ja siis võetud pooled lõngad korvist letti tagasi...
Ja nüüd uurin, mis imeloom see heie õigupoolest on. Sest varakas oli seda imelistes toonides...
Ja alustan ka uute sokkide kudumist ja võibolla proovin midagi suurematki ette võtta. Sest kaugel need jõuludki enam, lisaks tundub juba niisama teleka ees istumine äärmiselt totter ajaraiskamine.

Tantsud tähtedega

Et mis ma siin ikka varjan, et olen suur tantsu, eriti peotantsu fänn. Sobiv muusika paneb alati hinge helisema ja jala tatsuma.
Eile ostsin endale Tantsud tähtedega plaadi (maksab säästukas 99.90 krooni või midagi sellist, enne maksis kaks korda niipalju). Kuulasin seda siis õhtul ja hommikul ja enne tööletulemist avastasin end üksinda mööda tuba aeglast valssi keerutamas.
Ainult harjavart polnud kätte võtnud. :)
Aga päev sai pidulikuma alguse küll. Et siis ehk algavadki suuremad asjad pisematest meie eneste sees...

Vanaema elutarkused

Käisin üle paari kuu oma vanaema juures. Vähem kui kuu aja pärast saab ta 85 aastaseks.
Minu vanaema räägib tavaliselt hästi palju. Kõigest ja kõigest. Kunagi varem pole ma märganud tema jutus aga elutarkuseid - eile aga hakkas neid kõrva tervelt kaks. Võta nüüd kinni, kas neid pole varem olnud või pole ma tahtnud kuulata.

Eile ütles vanaema aga kaks tarka asja:

* Ega laps pole nagu puu, et paned seemne maha ja siis muudkui kasvab. Laps tahab hoolt ja kasvatamist ka.
* Elu ei ole ainult roosiaed, ka kibuvitsu kasvab seal kuhjaga.

Vaikusest

Nii nagu ühes Ruja laulus praegu enam ei ole. Valgust jagub kuhjaga, vaikust aga mitte. Olen juba mitu ööd hoidnud oma pea kohal akna lahti ja ööselgi nautinud kevadekuulutajate laulu. Üleeile nägin Jaanika koduväravas kuldnokkagi.
Aga et tegemist ja mõtteid ja tundeid on nii palju, pole vahepeal jõudnud siia suur midagi kribadagi. Aga mis olid siis olulisemad asjad?
* Käisime koos Liinaga teatris vaatamas etendust "Tähed hommikutaevas". Mulle väga meeldis see! Näitlejad olid hoogsad ja sisu kaasakiskuv, üle pika aja ei kippunud pärast väsitavat päevatööd silmgi kinni!
* Käisime Tallinnas Egge ja Kalevi juures katsikul ja soolaleival. Neil on väga mõnus korter. Usutavasti, kui ma kunagi üldse peaksin mingil põhjusel pealinna elama minema, siis saab minugi elupaigaks midagi kuskil Viimsi-Merivälja kandis. Aga just sellises vanemas majas, mitte mõnes kahtlase väärtusega uusehitises.
Ja nende viiekuune Kusti oli tõeline unistuste beebi!
Tallinnas käigu juurde mahub ka see, et teist korda elus sõitsin pealinna tänavail (varasemas elus olen esinenud kategooriliste avaldustega selle kohta, et ma seda kunagi ei tee ja ei suuda) ja ma pean ütlema, et see ei ole nii hirmus! Muidugi leidsin ma tuge ka autopoest leitud punastest vahtralehtedest, mis teatasid, et olen võõras linnas, aga ikkagi. Valgusfooridega reguleeritud liiklussüsteem tundub olema lõpututest parema käe ristmikest turvalisem. Vähemalt esialgu!
Ja tagasiteel Tartusse põikasime läbi maalt ema juurest ja nägime tee ääres tohutuid kitsekarju!
* Käisin koos oma eelpuberteetikutest lastega kahe aastaseks saanud Meriti sünnipäeval. Lapsed suudavad üheskoos ikka uskumatult naljakaid asju teha!
* Viisin koos oma armsate võistkonnakaaslastega läbi üliõpilaste mälumänguklubis mängu. Ise arvame, et saime hästi hakkama :) ja mina sain teada, et selle kambaga teeks mõne mängu teinekord veelgi.
**********************
Sellised lood siis. Ja siis juhtus vahepeal see, mis eelmisel kevadelgi. Natuke paneb see mind muretsema, kuid samas on lahe olla elus ja õhus. Ja ootusärevalt õnnelik. Kasvõi natukene, kui palju ei saa.
Ja siis läheneb operatsiooniaeg iga päevaga. Ja see paneb mind veidi muretsema. Olen juba kord selline. Aga õnneks annan endale aru, et ilma ka ei saa. On enne mind inimesed selle üle elanud ja elavad hiljem ka. Vähemalt arst on mul hea.
Nüüd aga magama. Lahtise akna alla. Sest õues on imeline kevad.

Lepatriinukevad

Täna jõudsid minu lauale Reelika Karu maalitud lepatriinud. Sellised soojad ja rõõmsad. Saaremaalt korjatud kivid olid saanud selle tüdruku käe läbi uue elu ja viivad nii helgust paljude inimesteni. Minu lapsedki on nende kivide üle väga rõõmsad.
Kuulsin, et teda ootab ees üks arstilkäik. Mis võib otsustada palju. Loodetavasti siiski paremat.
Reelika Karu kohta saab aga lugeda siit ja siit ja siitki .
Otsustasin, et tellin tema käest oma tuttavate kaudu üheks järgmise nädala ürituseks ka karbitäie Triinusid. Kui kellelgi peaks soovi olema, saab neid tellida rohkemgi. Andke vaid teada.
Triinude eest kõlbab aitäh, kuid ka vabatahtlik toetus - siis saab Reelika osta uusi värve ja pakkuda lepatriinurõõmu veel rohkematele inimestele.