Raadi tähistaevas

Tore, et elu pakub ikka ja jälle võimalusi uuteks asjadeks... Täna sattusin tänu pojale kuskile tont-teab-kuhu ehk Raadi lennuväljale, kus ma polnud oma elus varem käinud.
Kuigi tegu ei ole kõige kaunima paigaga, võib käigu kiituseks nimetada, et nii ilusat tähistaevast pole ma ammu näinud.
Loodetavasti on olukord sama, kui järgmisel korral sinna satun.

Suveraamatutest

Sellel suvel oli mul raamatute lugemisega kehvad lood.

Lugesin mõned kohustuslikud erialased asjad, kuid ilukirjandus pakkus valdavalt vaid pettumust. Ja nii ei tahtnudki kohe uuega alustada... sest muusika ja teater kõnetasid mind oluliselt rohkem.

Kuid - augusti keskpaigas võtsin taas julguse kokku ning alustasin riiulile jõudnud Rosie Alisoni "Mõte sinust".

See raamat tegi tasa kõik eelmised pettumused ning haaras mind kohe esimesest reast. Veelgi enam, esimene lõik oli nii mõjus, et lugesin seda korduvalt ja korduvalt...

Read, mis mind puudutasid ja minu hingepõhja ladestunud asju välja kaevasid, kõlasid nii:

"On kummaline, et kõigist neist inimestest, keda me elu jooksul kohtame, leiame end äkki ainult ühe võimusest. Kord tema nägu näinud, seab end sisse kestev, talumatu, igas närvilõpmes kiirgav südamevalu, millele keegi pole välja suutnud mõelda ravi. Kogu selle maailma imepärasus võtab kuju ainult ühes inimeses ja seejärel ei ole enam mingit tagasiteed. Sedasorti armastus ei saa otsa, vähemalt mitte enne surma."

See kõik on pagana õige.

Ja raamat ise oli hea. Kohati ootamatu. Aga ilus.

Küllap raamatutega on mul nüüd nagu etendustega, et loed ja näed ning heade asjade vahele peab tulema ka mõni tõrvatilk. Et oskaks tulevat hääd rohkem nautida.

14 aastat...

... on mul eilse seisuga au olnud olla minu vahvate laste ema.

See on olnud üks pöörane ja õpetlik aeg. Ilmselt mõlemapoolselt :)

Ehk nagu räägib Vahur Kalmre tänase Eesti Ekspressi rubriigis "Käbid ja kännud": "Lapsed õpetavad aegade lõpuni, totaalne elukestev õpe. Sest olla situatsioonis, mis on sulle esimene, on ju igavene."

Minu suve...

Tõusud...



... ja loojangud.



... ja üks on kindel - minu heade sõprade vastu ei saa miski.

Inim- ja loomariigi elust

* Niitsin maal laupäeval mitu tundi muru. Muruniitmine on teadupoolest üks mu lemmiktegevusi. Aga päike tegi sel korral veidi liiga. Pärast tööd käisin külmas saunas - küll oli hea!

Inimesed on ikka naljakad, tunnevad rõõmu kummalistest asjadest. Samal päeval sain sõnumi kuumuse eest jalgrattamatkale tuhisenud sõbralt, kes kiitis palavust peletavat vastutuult.

* Juba mitu aastat on maal haned ning isahani muutub aeg-ajalt oma võimu näidates tõeliseks loheks. Eelmisest nädalast on mõlemad emahaned pesal. Ja kui isahani üksi õues on, on tal inimestest savi. Istub kurvalt kuskil varjus ja maailmast eriti ei hooli. Aga nagu emahani pesalt õhku hingama läheb, on isane uhkust ja õhinat täis ja susiseb taas...

Eks mõneti on inimeste maailmas samamoodi.

Kollane mäng

Oravake leidis toreda http://www.blogger.com/img/blank.gif mängu. Minu värviks sai kollane - uuel nädalal olen paar päeva kodus ja siis kindlasti pildistan kollast enda ümber :)

Müstiline loomise lugu

Minu blogi külastajad on ilmselt kursis asjaoluga, et mulle meeldib teha ehteid. Juba tükk aega olen endas kandnud mõtet panna kirja ühe äärmiselt müstilise kella müstiline loomise lugu.

Lubage tutvustada peategelast:



Lugu ise sai alguse sellest, et kuskil jaanuari alguses, kui olin disaininud oma esimese kella , ütles Airika, et tema tahaks ka endale ajanäitajat. Et see peaks olema tema tähtkujule sobivate vääriskividega ning millest üldse peaks alustama - kella sihverplaat peaks olema must.

Algatuseks läks üle kuu aja, kui selle musta sihverplaadiga kellatooriku sain. Tuleb välja, et igasuguseid teisi värve leiaks ikka siit-sealt, kuid musta sihverplaadiga kellad on tõeliselt defka värk.

Kell käes, tuli hakata sellele kive ümber otsima. Surfasin lakkamatult kõikvõimalikel lehekülgedel ja mõtlesin välja päris mitu ideed saadaolevatest ontlikest ning korrapäralistest kividest, aga Airikale ei sobinud ei see ega teine. Lõpuks tutvustasin teda tahumata ahhaadiga. Ja selle peale teatas Airika pikalt mõtlemata, et need on tema kivid.

Saatsin kividetellimuse teele, kuid suures rõõmus, et sobivad kivid leitud, unustasin need mõõtmata. Ja nii jõudis minuni neli täiesti isesugust, isemõõtu ja suurt ahaaditükki. Mis kõik korraga kellaks kuidagi poleks passinud.

Siis oli meeleheide juba tõeline. Panin ahhaaditükid kapi peale settima ja ikka mitu päeva veeretasin neid siia sinna. Selge oli, et nendest ahaatidest äärmisel juhul kaks saab kellarihma põimida. Kuni tekkis mingi hämar mõte sobitada neid mageveepärlitega. Mõeldud-tehtud, sobivat tooni mageveepärlid leitud, hakkasin otsast pihta. Ja nii see peategelane lihtsalt tegemise käigus sündis. Ja ka nimi sündis tegemise käigus uuele omanikule mõeldus - mis seal salata, Airika on minu jaoks väga tark, äge ja veidi ka müstiline noor naine. Kõik need tunded läksid igatahes täppi ning müstiline kell Airikale meeldis.

Valgast Tartu kaudu Põlvasse liikuva kella õnneliku omanikuga kiire trehvunks tehtud, ei läinud kaua aega, kui uus omanik helistas üsna õnnetult ja teatas, et tema käsi on nüüd lilla. Sain teada jälle uue asja - loodusliku värvainega antakse kivile ilus intensiivne toon ja see pole kivi pooridest täielikult välja pestud. Kivi tarnija lubas, et kivi määrib päeva-paar ja andis soovituse, et tulevikus võiks kivid ise veel sooja vee-seebiga enne ehtesse seadmist ära pesta.

Ühesõnaga - müstiline kell jätkas oma müstilisi tegemisi.

Tänaseks päevaks on lõpp hea, kõik hea - paari kuu pikkuse aja jooksul ilmale tulnud kell ja uus omanik on saanud omavahel sõpradeks ja teevad üheskoos uusi müstilisi tegemisi.

Ahjaa, Airika on kella saamise omapoolse loo ka talletanud.

Ja neljast kivist kolmas jõudis keesse. Neljas ootab veel oma aega.