Suhted kui kummipaelad

Suhted on nagu kummipaelad, mille puhul väike pinge on lubatav, isegi soovitatav, kui kaks otsa tihedalt kokku jäävad. Kui see on liiga lõtv, laguneb kõik laiali, nagu need abielud, kus inimesed ütlevad, et nad ei tülitse kunagi, ja mis siis üleöö lahustuvad eimillekski, isegi mitte vastastikuseks süüdistamiseks. Liiga palju pinget, ja see katkeb. Kogu asi on tasakaalus. Häda on selles, et tavaliselt ei saa sa enne tasakaalu kaotamist mingit eelhoiatust.

Fiona Neill "Noore ema pihtimused"

Elada, nagu muud polekski olemas...

Märtsi alguses käisin Ugalas vaatamas uhiuut etendust "Kollane nool", mis oma mõjususega võttis mind umbes nädalaks enda lummusesse. Sest küsimus: mismoodi elada, et meie maailmas mitte hulluks minna, mismoodi säilitada inimesele loomuomane võime näha ilu ja tajuda õnne, on ikka mind aeg-ajalt painamas.

Seda enam mõtlesin ma täna, et inimloomus on ikka naljakas küll. Tasub vaid korraks kihutavalt rongilt (miljon tööd ja muret, lähedase inimese raske haigus jms, ühesõnaga piisavalt tegevusi, mis sunnivad pähe sõnaühendi: pean vastu pidama) maha hüpata - võtta vaba päev, tantsida öösel püramiidtamme all vana sõbraga valssi ja magada järgmine päev mõnuga maha, kui organism ütleb - sa vajad seda rohkem. Ja toob sulle selle tõestuseks kallale kerge kevadtõve, mida kihutavas rongis poleks aega põdeda.

Õnneks olen ma ise vähemalt end juba tundma õppinud ja kõige kiuste kevadtõbe ei trotsi. Sest alati on maailmas toredaid paiku ja sündmusi, millest ma osa ei saa. Aga mul on hea ka siin, kus ma olen. Ja mõnusat tegemist piisavalt :)

Ja päevasest kevadtõve väljaravimisest piisas, et sain täna veeta koos lastega ammu planeeritud mõnusa kevadtalvise päeva Otepääl - lumetuubida (tõsi, tänases tuisus nimetasime tegevuse tuisutuubimiseks), järvejääl jalutada ja niisama ilma vaadata.

Ja kogu selles lumetuisus panna silmad kinni ja ümiseda nagu Tom Waits.

Ja tunda, nagu öeldi ka postituse alguses mainitud lavastuses: «See, kas peale meie rongi on veel midagi muud või ei ole, pole üldse tähtis. Tähtis on, et saaks elada nii, nagu see muu olekski olemas. Nagu saaks rongi pealt maha minna. Selles on kogu vahe.»

Jääst jänes

Tartu Raekoja platsis avati täna jääst jänese skulptuur, mis kestab niikaua, kui ilmataat talle päevi annab. See tähistab siis traditsiooniliselt järjekordse looma-aasta algust.

Veetsin seal läheduses veerand tundi ja keegi ei öelnud selle aja jooksul: "Näe, jänes!" Selle asemel öeldi: "Näe, euro." Ja üks ütles veel telefonis rääkides sõbrale reportaaži-vormis, et kui hoolega vaadata siis näeb jänest ka.
Skulptuuri teisel poolel on ka kroon, kuid kroonist ei rääkinud selle kuju juures enam keegi.

Kuigi see on jääskulptuur, mis seniolnuist nõuab kõige enam vaatamist, meeldib see mulle varasematega võrreldes kõige vähem. Aga ikkagi tasub teda vaatama minna!

Ja peale selle soovin kõigile lõbusat ja loovat kassi(jänese)aastat! Püüdkem ikka millegi järgi igatsedes meeles pidada, et imed juhtuvad hetkega, vaid võimatud asjad võtavad kauem aega...

Mu kevad algab pääle jõulu juba...

... kui tsiteerida klassikuid. Ehk - üks mu armsatest orhideedest puhkes sellel talvel juba kolmandat korda õide.



Elu on luule!

Diagnoos: märgsilm

Täna on jälle see päev, kui ma ise ka ei usu, kui märja koha peal on mu silmad. Vaatad lastega tavalist perefilmi, poetad pisara. Vaatad suurematele mõeldud filmi, poetad pisara. Sahtlit koristades jääb pilk vana pildi peale, poetad pisara. No ja nüüd linkis hea sõber seda laulu - ja poetasin neli korda nii palju pisaraid kui päeva peale kokku.
Oeh.

Rõõm viib edasi

Lõpetasin eile J. Powelli raamatu "Julie&Julia" lugemise. Selle lõpuosas oli lõik:

"Julia õpetas mulle, mida on vaja oma raja leidmiseks maailmas. See polnud üldse see, mis mina arvasin. Mina arvasin, et kõik on kinni - ma ei teagi - usalduses või tahtes või vedamises. Need on midugi head omadused, selles pole küsimustki. Kuid on veel midagi, millest kõik need teised asjad välja kasvavad.
See on rõõm."

Ka mina olen veendunud, et rõõm tegemistest on edasiviiv jõud. Kui sa ei armasta oma tööd, oma tegevusi, oled kurb ja õnnetu. Mina olen suure osa oma eluga jõudnud rõõmuni. Mis võiks olla veel parem, eksole!

Pildil on päikeseloojang Kakerdaja rabajärvel, novembrilõpune rabamatk seal oli puhas rõõm nii mulle kui pojale. Kindlasti oli oma osa selles suurepärastel matkajuhtidel!

Punamummulised kindad

Üle pika aja kudusin tellimise peale kindad. Pille soov oli, et saaks valge jope juurde kindad ja kuna punane meeldib talle ka, võiks olla punasega nüansse. Veidi nuputamist ja - sellised nad tulid. Pille jäi rahule ja ausalt, ise kannaks ka neid hea meelega.

Pildil näeb vaid ühte kinnast, kuna kahte korraga unustasin pildistada :)