Elul on ikka lahedalt palju tahkusid :)
Et sel nädalavahetusel ära sõita ei saanud, veetsin sellest suurema osa loomulikult jõe ääres - midagi pole teha, kui Kausikujulises Kalurikülas on tunda mereõhku, siis on vesi kahtlemata tegija... Eriti siis, kui ta tõuseb iga päevaga.
Ehk siis - nii jalgsi kui jalgrattaga jõe äärde sattudes tuleb kangekaelselt kõnniteedel käijatel (sõitjatel) arvestada ka veetakistusega.
Mereröövlilaev võib end muidugi praegu õigusega laevaks pidada. Ja lapsed tunda end päris meremeestena.
Minu lastele meeldis ka väga omadega jões olla :) Mis seda viga teha, kui jalas on tõhusad kummisaapad :)
Aga igatahes tasub jõe ääres jalutades olla tähelepanelik - oksaraagudel kiirsõitu nautivaid linavästrikke ei õnnestunud mul üles püüda, kuid oksarägastikus puhkavad pardid olid ka mõnusad jälgida. Neid mööda jalutavad inimmassid ikka üldse ei kõiguta.
Vähe sellest - kui on soovi, poseerivad nad mõnuga. Ja jalutavad rõõmuga kaasa.
Aga lastel on rõõmu laialt. Sest seal, kus laiutab muidu rand, on nüüd määratusuur veeväli. Ja rannaatraktsioonidel turnides saab osa veepargi põnevusest - kas kukud vette või mitte. Poisslapse tõin sealt koju täiesti märjana... :)
Ja tõelist kadedust tundis kummikuteta ema siis, kui tütar oli kuskil seal kaugustes päikese käes juba veerand tundi kevadet nautinud.
Ning lisaks kõigele sellele said nädalavahetusel puhtaks aknad, käidud K sünnipäeval ka imehääl Kosmikute ja SingerVingeri kontserdil. Sellest ka päevased üminad ja pealkiri sellel postitusel - on kasevete aeg!
Ja elu on täitsa kevadlill.
