Müstiline loomise lugu

Minu blogi külastajad on ilmselt kursis asjaoluga, et mulle meeldib teha ehteid. Juba tükk aega olen endas kandnud mõtet panna kirja ühe äärmiselt müstilise kella müstiline loomise lugu.

Lubage tutvustada peategelast:



Lugu ise sai alguse sellest, et kuskil jaanuari alguses, kui olin disaininud oma esimese kella , ütles Airika, et tema tahaks ka endale ajanäitajat. Et see peaks olema tema tähtkujule sobivate vääriskividega ning millest üldse peaks alustama - kella sihverplaat peaks olema must.

Algatuseks läks üle kuu aja, kui selle musta sihverplaadiga kellatooriku sain. Tuleb välja, et igasuguseid teisi värve leiaks ikka siit-sealt, kuid musta sihverplaadiga kellad on tõeliselt defka värk.

Kell käes, tuli hakata sellele kive ümber otsima. Surfasin lakkamatult kõikvõimalikel lehekülgedel ja mõtlesin välja päris mitu ideed saadaolevatest ontlikest ning korrapäralistest kividest, aga Airikale ei sobinud ei see ega teine. Lõpuks tutvustasin teda tahumata ahhaadiga. Ja selle peale teatas Airika pikalt mõtlemata, et need on tema kivid.

Saatsin kividetellimuse teele, kuid suures rõõmus, et sobivad kivid leitud, unustasin need mõõtmata. Ja nii jõudis minuni neli täiesti isesugust, isemõõtu ja suurt ahaaditükki. Mis kõik korraga kellaks kuidagi poleks passinud.

Siis oli meeleheide juba tõeline. Panin ahhaaditükid kapi peale settima ja ikka mitu päeva veeretasin neid siia sinna. Selge oli, et nendest ahaatidest äärmisel juhul kaks saab kellarihma põimida. Kuni tekkis mingi hämar mõte sobitada neid mageveepärlitega. Mõeldud-tehtud, sobivat tooni mageveepärlid leitud, hakkasin otsast pihta. Ja nii see peategelane lihtsalt tegemise käigus sündis. Ja ka nimi sündis tegemise käigus uuele omanikule mõeldus - mis seal salata, Airika on minu jaoks väga tark, äge ja veidi ka müstiline noor naine. Kõik need tunded läksid igatahes täppi ning müstiline kell Airikale meeldis.

Valgast Tartu kaudu Põlvasse liikuva kella õnneliku omanikuga kiire trehvunks tehtud, ei läinud kaua aega, kui uus omanik helistas üsna õnnetult ja teatas, et tema käsi on nüüd lilla. Sain teada jälle uue asja - loodusliku värvainega antakse kivile ilus intensiivne toon ja see pole kivi pooridest täielikult välja pestud. Kivi tarnija lubas, et kivi määrib päeva-paar ja andis soovituse, et tulevikus võiks kivid ise veel sooja vee-seebiga enne ehtesse seadmist ära pesta.

Ühesõnaga - müstiline kell jätkas oma müstilisi tegemisi.

Tänaseks päevaks on lõpp hea, kõik hea - paari kuu pikkuse aja jooksul ilmale tulnud kell ja uus omanik on saanud omavahel sõpradeks ja teevad üheskoos uusi müstilisi tegemisi.

Ahjaa, Airika on kella saamise omapoolse loo ka talletanud.

Ja neljast kivist kolmas jõudis keesse. Neljas ootab veel oma aega.

Emadepäevaliselt

Tänavune emadepäev viis mind kokku ka täna Aasta Ema tiitliga pärjatud Sirje Saarega.

Millegipärast pani see mind mõtlema, kui palju armastust on tegelikult emade elus. Ehk nagu jäi kõlama Estonia kontserdisaalist - armastus pole mitte vaid pelk tunne, vaid soov kanda teise inimese muresid. Seega, kui armastus kuskil üldse olemas on, siis on ta emade südames. Sellele tasub teinekord mõelda, kui argipäev suhetesse hallid mõrad lööb.

Aga tahaksin siia panna kirja mõned väärt mõtted, millest seitsme lapse ema Sirje Saar rääkis ja mida mul ei õnnestunud oma artiklisse punuda.

* Lapsed vajavad kindlat rutiini ja reegleid.
* Vanemad on laste sõbrad, kuid nad ei saa alati olla lastega ühes paadis.
* Ükskõik kui suur pere ka ei ole, iga laps vajab oma aega koos vanematega, et tunda: ka tema on tähtis.
* Alati ei pea kõiges olema tubli.
* Oma lapse heaks pole ükski ohver kunagi liiga suur – lapse tulevikku panustamine toob tulevikus ka endale südamerahu.
* Elu igas valdkonnas on oluline osata hinnata seda, mis on olemas, mitte nutta taga seda, mida pole. Eriti kehtib see oma lapse kasvatamisel - tuleb rõhuda temas olemasolevale heale ja tugevatele külgedele.