Kui puhkuse esimesel paaril päeval nii palju juhtub, mis siis veel tervest puhkusest saab! (Loodetavasti üks tõhus ja mõnusate sündmusterohke aeg... :))
Igatahes reede õhtul, kui ma otsustasin, et nüüd on puhkus (kaks saba on siiski veel teha, kuid nendega saab nüüd rahulikumalt võtta), seadsin autorattad Peedu poole ja sealt edasi suundusime Pikasillale toreda pererahva manu. Sai nalja ja sauna ja lõket ja kõike, mis ühe puhkuse alguse ideaalseks teevad.
Laupäevase päeva oleks võinud küll maha kanda, sest võta sa kinni - kas on tegu vanadusega, mingi tervisehäirega või tont teab millega (ausõna, ma ei tarvitanud alkoholi miskites suurtes kogustes, pigem tavapärasest lõkkeõhtust ikka vähem), nii palju ja korduvalt kui sel päeval, pole ma oma elus ilmselt kunagi oksendanud. Alles õhtul rohukapist leitud Lacto Seveni tabletid surusid kuskil miskid kolebakterid maha ja sai oma nõrkusest väriseva käega paar võisaiagi söödud. Ja hing jäi sisse!
Ja täna hommikul, plaanides I-le tööle järgi minna, avastasin, et autol on esikumm löss mis löss.
Pusisin siis pumbata, sain selgeks, et rehv on katki mis katki. Vennalt juhtnöörid rehvivahetuseks (kui keegi oleks näinud, millise arusaamatu näoga ma meie tungrauda vaatasin, oleks ta saanud palju nalja, aga no ausõna - nii kokkupakituna, kui ta meil on, ei oska esialgu vähematki aimata, kuidas ta võiks suuta auto üles tõsta...) saadud, sai varukumm alla ja nüüdseks on rehv ka parandatud. Turu tänaval on üks mõnus kummitöökoda, kus poisid olid ilmselgelt plaaninud küll rahulikku pühapäeva, pannes grilli ukse alla huugama, kuid mis oli hädalisi paksult täis. See võis olla küll vaid hetk, kuid ilmselgelt näitas, et seesugust töökoda on nädalavahetusteks tarvis.
Tagavarakummi õige vastu vahetasid nad siis juba ise ära naks ja naks.
Ja siis sain selgeks, et mõni armas inimene mäletab mind veel. Ja see on hea.
Nüüd tahaks aga veidi lihtsalt lamada.
