Siidine muusika

Muude toredate asjade kõrval sain sünnipäevaks Alessandro Baricco raamatu "Siid".



Kinkija, armas inimene, ütles, et ta valis selle raamatu, sest see on kõige romantilisem raamat maailmas üldse. Ja talle tundub, et see võib mulle meeldida.
Ja lisas veel, et see raamat on nagu muusika.

Ja armas inimene ei eksinud. Kui ma lugemise lõpetasin, olin täiesti lummatud.

Sellesse raamatusse oli koondatud mehe-naise ühest ainsast pilgust süttiv armastus, mis püsib südames kuni surmani. Sellesse raamatusse oli kirja pandud see armastus, mis püsib ka siis, kui kõnelejaiks on ainult pilgud. Sellesse raamatusse oli koondatud meeletustele õhutav igatsus ning naiselik tarkus - see, mis armastust hoiab.

Sellest raamatust leidsin ka äratundmist ja piinavat valu.

Ja mis on hämmastav - kõik see oli kirja pandud vaid veidi üle sajale leheküljele. Kogu ühe inimese elu ja armastus. Kuid nii mõjusalt, et juba raamatu lugemise ajal tulid mu silme ette stseenid, mis võiksid olla sama pealkirja kandval filmil. Seda filmi meeldiks mulle Tartuffil vaadata küll...

Selle raamatu lihtsate sõnade ja selge keele vahele olid põimitud helinad, mis panevad meeled värelema ka veel mitu päeva pärast selle lugemist. See raamat ei olnud mitte lihtsalt muusika, vaid siidine muusika, mis voogas üle minu ning mille imeõrn puudutus on aimata praegugi.

Kolm päeva hiljem: Kuigi ma kinokunsti väga armastan, olen ma selles täieline võhik. Pooled uued filmid magan maha ja üldse. Nii leidsin täna filmipoest selle loo DVD. Film ise ju ka meie kinodes jooksnud. Nüüd esimesel võimalusel hakkan nautima :)

Igatsus tule ja jää maa järele

Päevad mööduvad mühinal. Eilse hubase õhtu hõng (Zavoodis koos hea sõbraga – jajaa, Zavoodis saab teinekord ka hubane olla :)) vahetus täna meeleheitega inimeste pärast, kes oma halba tuju teiste peal välja elavad. Kohe pisarateni meeleheitega. Aga et mitte jälle sellel teemal halada, kirjutan ära hoopis pikka aega peas kirjutamisvalmis oleva lugemiselamuse.



Nimelt olen muude asjade kõrval viimasel ajal lugenud ka mitmeid "Minu..." sarja raamatuid. Enne kahte viimatiilmunut sai minu vaieldamatuks lemmikuks Tarvo Nõmme „Minu Island. Tule ja jää sümfoonia. “

Island iseenesest on minu jaoks alati olnud selline müstiline ja salapärane maa. Ja kui ma kunagi loteriiga palju raha võidan ja vabalt reisida saan, siis ühena esimestest sõidan kindlasti sinna. Aastate eest oli Islandil õppimas ka üks ülikooliaegne sõber, alles nädalavahetusel juhtus mulle näppu tema sealt lähetatud jõulukaart. Ning tema tüdruksõbraga sai talle sinna jõulukingiks sealiha ja hapukapsaid saadetud ;)

Aga Tarvo Nõmme Island on igati kaasaelamist väärt ja annab mõnusa eelaimduse nii sellest salapärasest maast, isepäisest loodusest kui sealsest rahvast.
Igatahes looduse jõud, mis mind siin Eestiski aeg-ajalt hämmelduma ja tõsiste asjade üle mõtisklema paneb ning mis meie inimesi meeleheitele ajab, sai pärast selle raamatu läbilugemist hoopis teise tähenduse. Päris kindlalt on meie talved ja lumeolud (mis ka mind on sellel talvel autojuhina paar korda meeleheitele ajanud, muidu ma olen ikka rohkem talve- kui suveinimene) sealsete kõrval täiesti poisikesed.

Ning ma olen täiesti veendunud, et kui ma oma hiljutisel Austria reisil iga natukese aja tagant imelise looduse tõttu vaimustusin, siis Island oma uhkete jääliustike, pulbitsevate geisrite, ettearvamatute lumeolude ja hiiglaslike vahemaadega võtavad lihtsalt vaimustusest hinge kinni. Vähemalt lubab see raamat seda arvata.
Mäe sees leiva küpsetamine ning kohalik saun gufa on asjad, mis Islandile sattudes tuleb ilmselgelt järele proovida ning mille pärast vähemalt mina sealseid inimesi väga kadestan.

Islandlaste toitumisharjumused - mädandatud hailiha, lambasõnniku tuhas küpsetatud viljastatud pardimunade valmistamine ning söömine, jäära munandid tarretises – tunduvad raamatu põhjal muidugi suhteliselt jõledad. Ning nende jõleduste kirjeldamisega olen ikka päris mitmeid seltskondlikke vestlusi sisustanud. Kuid üht ma ei mõista – kui nad ise söövad tont-teab-mis-kraami, siis kuidas nad ikka meie verivorsti ja hapukapsast ei taha? Need ei saa olla ju ometi jubedamad, kui plöga haisvatest pardimunadest?

Mulle meeldis tohutult ka autori hea huumorimeel ja oskus toimunud vestlusi köitvalt edasi anda. Dialoogide vaheldumine looduskirjeldustega tegid raamatust tõeliselt nauditava teose, mis oleks võinud olla ka poole paksem.

Kaks seika selles raamatus ajasid mind aga tõeliselt naerma. Esiteks see, kus muusikaõpetaja õpilase uimast lugu kuuldes toolil tukkuma jääb ja koos oma akordioniga kolinal põrandale kukub. See, kuidas Mait Trink tapamajast verivorstide tegemiseks verd ja soolikaid otsimas käis ja kuidas pärast verivorsti tehti, suutsin ma nii elavalt ette kujutada, et selle seiga võiks lausa kuskile näidendisse või filmi kirjutada.

Igatahes mina olen väga rahul, et tänu sellele raamatule sain ma osa autori islandi-armastusest. Saaks seda maad vaid ka ise kunagi kogeda…

Elu suletud ring?

Lugesin eile öösel läbi raamatu, mis mulle kokkuvõtteks väga ei meeldinudki. F. Weldoni "Naissaatana elu ja armastus". Aga lihtsalt tekkis sportlik hasart, et mis lõpuks saab.

Ligi 200 lehekülje seast leidsin ühe väärt mõtte:

"Armastus, edu, energia, hea tervis ja õnn toimivad suletud ringis, saades jõudu ja energiat iseendast, aga nendevaheline tasakaal on habras."

Ilma jälgedeta maa on kaugel... minu lemmiktänaval

Minu lemmiktänav Tartus on just see siin. Olemuselt pisike, kuid oi kui lummav. Alati, kui ma hilistel õhtutundidel kesklinna satun, püüan ma ka selle tänava imest läbi põigata. Kõige ilusam ongi see tänav just öösiti, eriti udustel öödel...
Sellel tänaval on väidetavalt sinna sügisel kolinud kultuuriasutuse tõttu arvukalt kortereid müügis (minu meelest on need müügis muidugi juba ka varasemalt :), kuid loll, kes põhjust ei leia, eks.). Ja susalt, kui ma loteriiga võidaks, siis ma ostaks sinna korteri küll. Just selle tõelise vanalinna hõnguse tõttu.
See püsib vaatamata sellele, et Tartu tuiksooned ei möödu tänavast teps mitte kaugelt. Sellel tänaval püsib ikka vaikus ja rahu.
Ning vahva on see, et kuigi väike, on sisu sellel tänaval palju. Sellel asub nimelt paar minu jaoks olulist asutust, muu hulgas on ka elu sättind end nii, et ka oma töö tõttu satun ma palju just sellele tänavale.
Ja minu üks lemmikkirikutest asub samuti selle tänava nurgal.
Sellele tänavale mõeldes meenuvad mulle alati ükskord loetud, Mahmud Darviši (1941-2008) kirjutatud read:

Puhas tänav
ja tüdruk
läheb välja, süütab kuu
ja maa on kaugel
maa ilma jälgedeta.

("Mustlasmeloodia",
araabia keelest tõlkinud Amar Annus).

Sellel tänava teevadki omanäoliseks just jäljed. Jäljed inimestest, ajaloost ja tunnetest. Kui elu oleks muinasjutt, toimuks tegevus just sellisel tänaval.

Ehk tekivadki sellised tunded vaid päris oma tänavale mõeldes?

Igat hetke tuleb nautida

* Inimene, kes sind kunagi armastas, teab, kuidas jõuda selle osani sinust, kus elab valu. Tema teab, kus sul on hoiul südame kõige pehmem ja õrnem osa; teab, milline sõna, pilk või tegu lõikab otsemaid sügavale hinge; tema teab sedagi, milliste lõikehaavade paranemine võtab aega terve igaviku.

* Inimene ei tohi möönda - isegi mitte kaudselt -, et armastab teist, aga on nõus abielus edasi olema. Armastus tähendab midagi muud.

* ... Seitse päevatäit väärtuslikke herki, mille olin hoolimatult tuulde pillanud.
Ma ei teadnud. Ma ei teadnud, et elus tuleks iga hetke nautida ja sellest kinni hoida, otsekui jääks see sinu jaoks viimaseks.

Uue aasta esimene lugemine. Dorothy Koomsoni "Vahukommid hommikusöögiks"

Seemned kasvavad vaid sobivates tingimustes

Pikad pühad annavad aega olla koos oma lähedaste ja iseendaga. Teha asju, milleks kipub ehk argipäevadel aega väheks jääma. Mina näiteks otsustasin seekord lisaks lastega möllamise ja käsitöö tegemise kõrvale ka lugeda. Naistekaid, pole neid juba üle kuu aja jõudnud kätte võtta... Ja paraku, oh paraku, pole vist enam maailmas olemas raamatuid, mis ei puudutaks. Puges seekordnegi kuskile sügavustesse ja tekitas mõtteid. Mõned eriliselt silma jäänud terad panen ka siia, eelkõige iseenesele, kirja. Et ikka ja jälle ridade vahelt leida see oma mõte.

Kui seeme mulda pannakse, hakkab see kasvama. Ei, see pole õige. Seeme hakkab kasvama, kui tingimused on sobivad. Kui on vett, kui on valgust. Kui on võimalus, et juur - alguses arenemata idu - suudab seemne piiratusest välja tungida ning suunduda sügavale maapinna soojusesse ja salapärasusse.

Kui saad vanemaks, võid kaotada harjumuse armastada (ning ilmselt omandad harjumuse pahutseda), ja kui siis armastus tundetulvana saabub, on sellega kahtlemata palju raskem toime tulla.

Meil on võimalus valida, oli vikaar Richard rääkinud ühes oma parimas jutluses. See iseloomustabki meid kui vaimseid olendeid. Hea ja kurja tunnetus eristab meid loomariigist. Rumal jutt. See oli Prued ärritanud. Me oleme lihtsalt spetsialiseerunud mõistusele, nii nagu lõvi on spetsialiseerunud kiirusele ja tugevuusele ning mõistus toidab meie mugavaid kujutlusi. Hea ja kuri on müüdid.
Sellele vaatamata meil siiski on võimalus valida.

Enne kui langed suure kire võimusesse, mõtle hoolega ohjeldamatust südamevalust, ebakindlusest, mitmesugustest ajedest, meeleheitest, kahtlustest ja armukadedusest...

Kui aastad on keha ja hinge ümber paksu kihi kasvatanud, on keeruline isekusest läbi tungida ja leida algseid meeldivaid tundeid, mida kunagi olid nii valmis jagama.

Elisabeth Buchan, Täiuslik armastus

Rusikareeglist paarissuhtes

Nädalavahetusel maal sattus mulle näppu uus, novembrikuu Eesti Naine ja jälle pean tõdema, et see ajakiri meeldib mulle üha rohkem. Loodetavasti jätkab see peatoimetajate vahetumisega senist rada.
Aga seekord sai minu absoluutseks lemmikuks Tiiu Suvi kirjutatud artikkel Tülikuum, õigupoolest on see intervjuu pereterapeut Harri Küünarpuuga, kes muuhulgas tõdeb, et tihti hakatakse paarissuhtega tegelema liiga hilja. Siis, kui tülid on muutunud juba osaks suhtemustrist.
Aga panen siia kirja veel mõned leitud mõtted. Aga soovitan soojalt ka terve artikli lugemist!

* Müüt, et vastuolud on halvad, teeb inimesed õnnetuks. Hästi elamise
tunnus pole mitte see, et vastuolusid ei ole, vaid et neid suudetakse
taluda.

* Üks tülide tekkimise põhjuseid on, iseenese maailmakirjeldust loetakse
ainuõigeks.

* ...koos ollakse ainult öösel, mil lebatakse teadvusetult teineteise
kõrval. Suhtekogemus kaob ära ja kui siis avanebki võimalus veeta
nädalakene koos, ei osata teineteisega midagi pihta hakata. Võib
tekkida hoopis ebamugavustunne ja sellest tõusta jälle tüli.

* Inimesed on kõikvõimalike supe-hüper-liiete mõjul muutunud,
ihaldatakse aina vapustavamat. Enam ei osata rõõmustada pisiasjade
üle, mis on elus kõige olulisemad ja mida saab ise luua.

* Rusikareegel on, et kruvi keeramine käib päripäeva. Inimestevahelistes
suhetes rusikareegleid ei ole. Iga suhe on isesugune, erinevad on
tülide põhjused ja võimalused nendega toimetulekmiseks. /.../ Kui juba
üks partner ei saa mingi probleemiga elada, siis tuleb sellega
tegeleda, sest see mõjutab kõiki teisi, kellega ta koos elab.

* Postmodernistlik maailm on loonud illusiooni, et ka inimsuhetel on
küljes nupud delete ja restart, et hõlpsasti on võimalik midagi
kustudada ja uuesti alustada. Tegelikult on töö suhetega pikaajaline
protsess, mida paljud ette ei kujuta. /.../ Suhtega on tarvis tööd teha
24 tundi ööpäevas. Võib-olla see on rusikareegel?

Mõtteid lähedusest

Läheduse eeldused ja tingimused:

* Lähedus varases lapseeas on läheduse eeltingimuseks täiskasvanueas
* Väljakujunenud eneseidentiteet julgustab lähedusele
* Eneseaustus ja eneseusaldus annavad kindlust teisi inimesi usaldada, st. olla lähedane
* Läheduseks on vaja riskeerimist avameelsusega iseenda kohta
* Läheduseks on vaja oskust vastastikku teineteise jaoks emotsionaalselt olemas olla
* Lähedus on võimalik, kui paar õpib teineteise eest hoolitsema
* Lähedus on võimalik vastastikku usaldavas õhkkonnas

Läheduse takistused

* Madal enesehinnang ja süütunne läheduse takistajana

Läheduse võimalused kasvada

* Lähedus kasvab läbi eneseaustuse kasvu
* Lähedus kasvab läbi vastastikuse panuse

"Me vajame armastust parajal määral ja me vajame selle jagamist teise inimesega. Me vajame tunnet, et oleme soovitud ja et me kuulume kuhugi. Me vajame tunnet, et oleme võimelised arenema, nii et vastata elu muutuvatele nõudmistele. Me vajame tunnustust selle eest, mida me saavutanud oleme. Me vajame teadmist, et meie aistingutest ja kehatunnetest saadav mõnu on lubatav ja selle mõnu tundmine ei muuda meid halvaks. Me vajame tunnet, et meid mõistetakse ja aktsepteeritakse. Ja lõpuks, me vajame tunnet, et oleme väärtuslikud just sellistena nagu me oleme." Dorothy W. Baruch

Kas ka mina?

Terve artikkel on siin.

Naiselikkusest ja ürgsest loomusest

Puhkuse ajal on taas aega palju lugeda. Augustikuu Eesti Naisest leidsin Helgi Toomsaluga tehtud intervjuu, mis peaks olema kohustuslik lugemisvara mitte pelgalt naiste, vaid ka meeste öökapiserval.

Panen lisaks netis leiduvale siia kirja veel mõned imehead katked. Kes aga tahab tervet intervjuud lugeda, peab endale uue ajakirja hankima.

Kas ühiskond toetab naiselikkust?

Hiljuti ütles üks väga laia silmaringiga kõrgharitud naine, kellel oli parajasti perekriis, et ta pole naiselik ja ka ei saa selleks. Küsisin, mida ta peab naiselikkuse all silmas. Ta kirjeldas mulle tüüpilist tibi: ilus, maitsekalt riides, abitu, kellestki sõltuv. Kui küsisin, kas ta tõesti tahaks selline olla, siis pärast järelemõtlemist vastas ta, et ei tahaks.
Kahjuks kehtib ühiskonnas suhtumine, nagu peaksime püüdma kogu aeg kellelegi meeldida. Just see hävitab naiselikkuse.
Teiseks eeldab tibikultus, et naine peaks olema muutumatu. Kui sul on kortsud, siis oled inetu ning vajad iluoperatsioone ja kalleid kreeme.
Kuid vaadake näiteks vana puud. Minu maja taga kasvab üks suur kask ning nii paljud ütlevad: "Milline puu! Nii vana, nii ürgne ja ilus." Mis siis inimeste puhul teistmoodi on?

**********

Kui naine on kogu aeg iseendaga kontaktis ja teeb asju, mis talle meeldivad, siis tajub ta teiste pereliikmete vajadusi iseenesest.

(Vastuseks M-le: ma tõesti teen mõndasid asju seepärast, et need mulle meeldivad...)

************

Seksuaalsus on tunne, mis tuleb hingest ja kasvab üle kehale. Kui see on nii, siis kulgeb kõik väga loomulikult ning mõlemad partnerid on loojad.

Liivakellas niriseb aeg

Ma olen vaimustuses eilselt täikalt kahe krooni eest ostetud Lehte Hainsalu sonetikogumikust "Liivakellas niriseb aeg"!!!

Minu lemmiksonetiks on praegu 1959. aastal kirjutatud "Nii tuli arm" seitsmes osa:

Kui maale lasub lõikuskuine öö,
kes meist ei oleks siis romantiline?
On igaviku taga päevatöö
ja vetest kerkib habras uduvine.

Me ümber öö kui soe ja pehme rätt,
ning Emajõgi tuledest on hele.
Sa hoiad vaikivana minu kätt
ja huuled vajutad mu laugudele.

Kas kuuled, kuidas kuskil kaugel ees
kaks tiiba kannab ühteainsat lindu?
Niisamuti on kahe keha sees
üks süda, tulvil põlemist ja indu.

Ja kuigi armsad kauaks lahku satuks,
see suveöö ei muutu olematuks.