Kolin

Erinevatel põhjustel kolin oma harvad jutud ja mõtted ära.
Kuna ma olen täiesti algaja ja tegelikult ei viitsi palju arvuti taga ka nikerdada, siis kogu blogi ilmselt ümber ei koli. Aga minu uued heietused leiab edaspidi siit.

Liiga palju pisaraid?

Seisan paljajalu mustas öös saunaukse ees ja aiman, kuidas lavakuumusest õhetav nahk aurab. Ja tunnen end äkki nii hästi, et pisar tuleb silmanurka.

Veedan pool tunnikest ülinunnude vennalastega. Nende vadistamine ja kallistamine toob sisse sellise helguse, et pisar tuleb silmanurka.

Vaatan teatrietendust, millest leian enda elu ja teiste elu, probleemid, mis mind viimasel ajal on eriti õnnetuks teinud ja mille peale mõtlemine hulluks, ja - pisar tuleb silma.

Vaatan tantsusaadet ning selle lõpulaul toob jälle pisara silma.

Nii keeruline on olla naine, kellel kõik liigutav pisara välja toob. Eriti keeruline on, et nende tunnetega peab siis ise kuidagi hakkama saama ja end taas turvaliselt sissetallatud argirohusele rajale suunama.

P.S. Etendusest kirjutan kohe hommikul!

Heade asjade olemusest

Viimasel ajal on rohkelt olnud neid päevi, kus olen õhtuks nii väsinud, et ei jaksa rääkidagi. Justnimelt seepärast tean ma täpselt, et vajan jõu kogumiseks ilusaid asju. Täna võtsin koos lastega ette matka Põlvamaale - turnisime Põrgurajal ja Kassimäel, kolasime Kiidjärvel ja Süvahavval, oma seenemetsas ja ütlesime tere Taevaskojalegi. Saesaare tammil seistes ilmutas end päikenegi (pildil) ning kõik oli ühtäkki taas selge ja helge.

Kui lastelt päeva lõpuks küsisin, et mis kõige parem oli, sain vastuseks: Taevaskoda.

Ehk: kuigi oleme seal üheskoos palju-palju käinud, on seal ikkagi tore. Head asjad lihtsalt on kuskil olemas, nende juurde tuleb aeg-ajalt tee leida.

Me läheme nüüd kindlasti esimese lumega taas. Traditsioonilisele piknikule.

Meelerahu poole

Hiljaaegu küsis üks mind vähe aega tundnud inimene, kas mul kunagi igav ka on.
Sain talle vastata kõhklemata: ei ole.
Sest maailmas avastamist-tegemist-kogemist on nii palju, et ühe inimese elueast selleks ei piisa. Lisaks enda jaoks tehtavale (loe: isiklikud hobid ja huvid) on väga palju teha koos lastega, teha koos sõpradega ja ka tööd teha... viimane ei saa teadupoolest kunagi otsa.
Ja mõnikord harva, nagu sel nädalavahetusel, kui mul tõesti on, ma lihtsalt magan. Et ammutada jõudu uuteks tegemisteks.

Nii ma sellele tuttavale ka vastasin. Ja lisasin, et see, kui sul ei ole endaga igav, näitab, et sa saad endaga hästi läbi. See pani ta mõtlema.

Möödunud nädal aga tõi taas minuni teadmise, et endaga läbisaamise kõrval on vaja ka sügavat ja sisemist meelerahu. Eelmisel nädalal tõi väga palju pisikesi ja veidi suuremaid seiku minu südamepõhjast esile kõike seda olulist, mida minul on meelerahu saamiseks tarvis. Pidin kaotustega leppima, võtma vastu otsuseid mõne suure asja lõpetamise alustamiseks ja lihtsalt seisma silmitsi maailma selle poolega, mis mulle väga ei meeldi. Tõe huvides olgu ka mainitud, et selle kõige kõrval oli eelmises nädalas muidugi ka palju tillukesi asju ja inimesi, kes panid mind väga pisikeste asjadega naeratama. See näitab loodetavasti, et kõik pole kadunud :)

Ilmselt ongi endaks kasvamise teel olulised need kaks olulist poolt: endaga hästi läbisaamine ja meelerahu. Ma lubasin endale, et olen enda vastu aus ja astun nüüd pisikesi sammukesi ka sisemise rahu poole. See tee ei saa olema valutu... Aga on seda väärt. Sest kui on olemas meelerahu, tuleb tasapisi ka kõik muu.

Kõigi nende mõtete krooniks on read Ave Alavainult, mis eile mulle näppu juhtusid.

Tuleb maha kustutada
rumalad mõtted
kui ollakse emmanud
kuu iga üksikut kiirt…

Ja mina ju ometi olen... Vähemalt ma usun nii.

Edit: Nüüd jäi näppu ka üks teemakohane Hiina vanasõna: Et mure ja vaeva linnud aegajalt üle Su pea lendavad,seda Sa muuta ei saa. Aga,et nad Su juustesse pesa ehitavad,seda saad küll ära hoida.

Millega mõõta väsimust?

Väsimus on asi, mida väga kindlalt ju mõõta ei saa. Aga - kui ma eile kahe arvutiga kõrvu tööd tehes ühele andsin käsu: copy ja teisele samas kohe ütlesin: paste ning kui midagi ei toimunud, sain aru, et olen väga väsinud. Paljudest asjadest. Isegi nii väsinud, et öösel ei saanud korralikult magada.

Millal selline olukord võiks stabiliseeruda? Vaadates kõiki neid pisikesi asju, millest mu elu koosneb, siis - mitte niipea...

Õnneks on väsimusel kombeks ühel hetkel üle minna. Siis, kui ma lihtsalt olen nii väsinud, et magan öösel nagu kott.

Kuid küsimus - kuidas panna Öökulli-tüüpi inimene hommikut armastama - püsib ikka.

Punkt, kus pendel peatub...

Lapsepõlve filmiklassika mõjub suurena sootuks teistsugusena...

Deja-vu-päev

Täna oli selline armas deja vu päev.

Käisin üle mitmete kuude Tartu poes ja seda lausa kahel korral.
Ja õhtul jalutasin koju üle Kassitoome ning Veski tänavat pidi - koos toreda inimese ja brändiga.

"Noh, nagu umbes kümme aastat tagasi," kostis ka tore inimene, kui ühe aiaposti juurdes hetkeks pausi tegime.

Sügiseks sünkrooni

Kui terve pikk suvi on olnud selja taga harjutamiseks, on võimalik sügiseks kõik joonde saada :). Vähemalt nii on neil partidel Väikesel-Emajõel Pikasillas.

Ja need värvid ja lodjasõit Võrtsjärve lõunaosas... Oli tore reede!

Rõõm rajal olemisest

Üle mitme päeva julgesin täna märkmikusse vaadata.

Nimelt on asi selles, et meie pisikesest meeskonnast lahkus uutele väljakutsetele vastu üks inimene. Ning kui meeskond koosneb kolmest inimesest, on ühe lahkumine päris ... keeruline.
Nii ma olen nädal aega töötanud ja töötanud ning täna märkmikust nädalaks planeeritud tegevuste nimekirja üle vaadates sain tõdeda rõõmuga: kõik on tehtud.

Aga kindel on muidugi ka see, et üle paari nädala sellises tempos vastu ei pea. Mingi kuri sügistõbi on ennast juba veidi ilmutanud, senine võitlus õhtuse piirituseteega on olnud edukas.

Loodame igatahes parimat.

Igatsusest

Naljakas, et mõnede inimestega kohe on isemoodi suhe, et kui neid pole tükk aega näinud, on igatsus nii-suur-nii-suur, et sa peaaegu näed või tunned neid...

Näiteks nägin täna tänaval ühte väga omapärase kleidiga noort inimest ja peaaegu kuulsin kõrvus armsa K. häält: "It´s soooo eighties...!" :)

Ning hommikul telekat vaadates tekkis äkki tunne, justkui tunneksin ühe armsa inimese põske oma sõrmede all.

Oh seda naise tundlikku meelt küll.

Kaheksas...

... koolisügis algas mul täna koos minu armsate lastega. Ärevust selle aja peale nagu enam pole, kuigi eelolevale keemiale ja füüsikale mõtlemine võtab veidi kõhedaks küll. Kuid eks tarkused peavadki tulema niiviisi tasahilju...

Lahe on see, et kaheksandas klassis on ka esimesel septembril lastel omad tegemised. Muidugi sõime kodus torti, kuid enne seda käidi klassikaaslastega pitsat söömas ja jalkat mängimas ja... Ja muidugi enne kooli helistasid poisid omavahel, et enne aktust kokku saada. Et kui koos minna, lill näpus, siis pole nii mark... Ja läksidki kõik lilledega. Äge!

Aga ühesõnaga - mu lapsed on juba täitsa suured inimesed. Sellega tuleb üha rohkem harjuda.

Raadi tähistaevas

Tore, et elu pakub ikka ja jälle võimalusi uuteks asjadeks... Täna sattusin tänu pojale kuskile tont-teab-kuhu ehk Raadi lennuväljale, kus ma polnud oma elus varem käinud.
Kuigi tegu ei ole kõige kaunima paigaga, võib käigu kiituseks nimetada, et nii ilusat tähistaevast pole ma ammu näinud.
Loodetavasti on olukord sama, kui järgmisel korral sinna satun.

14 aastat...

... on mul eilse seisuga au olnud olla minu vahvate laste ema.

See on olnud üks pöörane ja õpetlik aeg. Ilmselt mõlemapoolselt :)

Ehk nagu räägib Vahur Kalmre tänase Eesti Ekspressi rubriigis "Käbid ja kännud": "Lapsed õpetavad aegade lõpuni, totaalne elukestev õpe. Sest olla situatsioonis, mis on sulle esimene, on ju igavene."

Minu suve...

Tõusud...



... ja loojangud.



... ja üks on kindel - minu heade sõprade vastu ei saa miski.

Inim- ja loomariigi elust

* Niitsin maal laupäeval mitu tundi muru. Muruniitmine on teadupoolest üks mu lemmiktegevusi. Aga päike tegi sel korral veidi liiga. Pärast tööd käisin külmas saunas - küll oli hea!

Inimesed on ikka naljakad, tunnevad rõõmu kummalistest asjadest. Samal päeval sain sõnumi kuumuse eest jalgrattamatkale tuhisenud sõbralt, kes kiitis palavust peletavat vastutuult.

* Juba mitu aastat on maal haned ning isahani muutub aeg-ajalt oma võimu näidates tõeliseks loheks. Eelmisest nädalast on mõlemad emahaned pesal. Ja kui isahani üksi õues on, on tal inimestest savi. Istub kurvalt kuskil varjus ja maailmast eriti ei hooli. Aga nagu emahani pesalt õhku hingama läheb, on isane uhkust ja õhinat täis ja susiseb taas...

Eks mõneti on inimeste maailmas samamoodi.

Müstiline loomise lugu

Minu blogi külastajad on ilmselt kursis asjaoluga, et mulle meeldib teha ehteid. Juba tükk aega olen endas kandnud mõtet panna kirja ühe äärmiselt müstilise kella müstiline loomise lugu.

Lubage tutvustada peategelast:



Lugu ise sai alguse sellest, et kuskil jaanuari alguses, kui olin disaininud oma esimese kella , ütles Airika, et tema tahaks ka endale ajanäitajat. Et see peaks olema tema tähtkujule sobivate vääriskividega ning millest üldse peaks alustama - kella sihverplaat peaks olema must.

Algatuseks läks üle kuu aja, kui selle musta sihverplaadiga kellatooriku sain. Tuleb välja, et igasuguseid teisi värve leiaks ikka siit-sealt, kuid musta sihverplaadiga kellad on tõeliselt defka värk.

Kell käes, tuli hakata sellele kive ümber otsima. Surfasin lakkamatult kõikvõimalikel lehekülgedel ja mõtlesin välja päris mitu ideed saadaolevatest ontlikest ning korrapäralistest kividest, aga Airikale ei sobinud ei see ega teine. Lõpuks tutvustasin teda tahumata ahhaadiga. Ja selle peale teatas Airika pikalt mõtlemata, et need on tema kivid.

Saatsin kividetellimuse teele, kuid suures rõõmus, et sobivad kivid leitud, unustasin need mõõtmata. Ja nii jõudis minuni neli täiesti isesugust, isemõõtu ja suurt ahaaditükki. Mis kõik korraga kellaks kuidagi poleks passinud.

Siis oli meeleheide juba tõeline. Panin ahhaaditükid kapi peale settima ja ikka mitu päeva veeretasin neid siia sinna. Selge oli, et nendest ahaatidest äärmisel juhul kaks saab kellarihma põimida. Kuni tekkis mingi hämar mõte sobitada neid mageveepärlitega. Mõeldud-tehtud, sobivat tooni mageveepärlid leitud, hakkasin otsast pihta. Ja nii see peategelane lihtsalt tegemise käigus sündis. Ja ka nimi sündis tegemise käigus uuele omanikule mõeldus - mis seal salata, Airika on minu jaoks väga tark, äge ja veidi ka müstiline noor naine. Kõik need tunded läksid igatahes täppi ning müstiline kell Airikale meeldis.

Valgast Tartu kaudu Põlvasse liikuva kella õnneliku omanikuga kiire trehvunks tehtud, ei läinud kaua aega, kui uus omanik helistas üsna õnnetult ja teatas, et tema käsi on nüüd lilla. Sain teada jälle uue asja - loodusliku värvainega antakse kivile ilus intensiivne toon ja see pole kivi pooridest täielikult välja pestud. Kivi tarnija lubas, et kivi määrib päeva-paar ja andis soovituse, et tulevikus võiks kivid ise veel sooja vee-seebiga enne ehtesse seadmist ära pesta.

Ühesõnaga - müstiline kell jätkas oma müstilisi tegemisi.

Tänaseks päevaks on lõpp hea, kõik hea - paari kuu pikkuse aja jooksul ilmale tulnud kell ja uus omanik on saanud omavahel sõpradeks ja teevad üheskoos uusi müstilisi tegemisi.

Ahjaa, Airika on kella saamise omapoolse loo ka talletanud.

Ja neljast kivist kolmas jõudis keesse. Neljas ootab veel oma aega.

Esimesed päikesenautijad

Esimesed. Tervitasid mind eile metsaserval (paar meetrit eemal, künka taga, laiutab veel lumi).

Naudivad päikest.

Kahekesi.

Varsti on mets igasuguseid tüüpe täis :)

Värvi- ja tundepillerpall

Kõige paremini võtab selle minu vaieldamatu lemmik Artur Alliksaar oma luuletuses "Kevadskertso".

Kodanikud, kui teile öeldakse, et homme täpselt kell seitse
tuleb maailma lõpp, ärge uskuge!
Kui keegi kõneleb tõtt, peab sellel olema mingi tagamõte,
aga valetada võidakse ka olulise põhjuseta.
Ärge suruge oma arvamust kellelegi peale, vähemalt mitte nii
kõvasti, et roided viga saavad.
Ainus asi, mida ei saa ära keelata, on keelamine.
Hea oleks, kui enesevalitsuski omandaks demokraatlikuma
iseloomu.
Mõnda kahtlustatakse põhjusetult, mõnda tagajärjetult.
Kõik neelavad kevadõhku, aga ta kaloraaži ei oska keegi
kindlaks määrata.
Kõik imavad kevadilu, aga kui hakkad piletit küsima, siis
pomisetakse, et etendus olla igavavõitu.
Kelner, palun veel üks portsjon paukherneid!
Lisaks võit anda veel mõne salasalati!
Tuumaplahvatus paiskab pähklitangid taevani.
Jätkub vestlus tummteemadel.
Ärge laske tuju langeda, pärast on paha üles tõsta!
Kedagi süüdistatakse selles, et ta oma pilguga on süüdanud
südameid.
Tuletõrjekomando võtab ta käendusele.
Hiired joovad juba seitsmendat pudelit võlgu ja ootavad kärsitult
kassi, et see tuleks ja olukorra päästaks.



Tänavail on tohuvabohu.
Parke dekoreeritakse täie hooga.
Värskelt värvituna ilmuvad kärbsed talveunest.
Linnud tervitavad neid hingestatud oodidega.
Kevad läheb üldiselt moodi.
Arvustajad on ärevil
Leitakse lill, kes ei ole oma tärkamisest ette teatanud.
Seltsimehelikus kohtus saab ta nõgeste käest noomida.
Vastutulijad noogutad üksteisele mõistvalt ja lähevad
millegipärast edasi.
Igatsused ununevad ja uuenevad üha muljete tempokas tulvas.
Suured sugestioonisüstlad ootavad kerget pöidlaliigutust.
Põõsatagused on täid noorte nümfide ninatarka naeru.
Õllevabriku vana kentaur läheb pidulikult pensionile.
Pegasused on lausa vahus.
Keegi annab ära oma hinge ja saab vastutasuks toosi tikke.
Ohvrirõõmu ei kahanda see karvavõrdki.
Kalad armuvad mõrdadesse kõrvuni.
Kodanikud, kui teile öeldakse, et homme täpselt kell seitse
tuleb maailma algus, võite vabalt uskuda.



Tähenduste otsimine ridade vahelt on ajugümnastika mõttes lubatud ja soovitatav!

Õied tabasin eile Tartu botaanikaaias.

Elada, nagu muud polekski olemas...

Märtsi alguses käisin Ugalas vaatamas uhiuut etendust "Kollane nool", mis oma mõjususega võttis mind umbes nädalaks enda lummusesse. Sest küsimus: mismoodi elada, et meie maailmas mitte hulluks minna, mismoodi säilitada inimesele loomuomane võime näha ilu ja tajuda õnne, on ikka mind aeg-ajalt painamas.

Seda enam mõtlesin ma täna, et inimloomus on ikka naljakas küll. Tasub vaid korraks kihutavalt rongilt (miljon tööd ja muret, lähedase inimese raske haigus jms, ühesõnaga piisavalt tegevusi, mis sunnivad pähe sõnaühendi: pean vastu pidama) maha hüpata - võtta vaba päev, tantsida öösel püramiidtamme all vana sõbraga valssi ja magada järgmine päev mõnuga maha, kui organism ütleb - sa vajad seda rohkem. Ja toob sulle selle tõestuseks kallale kerge kevadtõve, mida kihutavas rongis poleks aega põdeda.

Õnneks olen ma ise vähemalt end juba tundma õppinud ja kõige kiuste kevadtõbe ei trotsi. Sest alati on maailmas toredaid paiku ja sündmusi, millest ma osa ei saa. Aga mul on hea ka siin, kus ma olen. Ja mõnusat tegemist piisavalt :)

Ja päevasest kevadtõve väljaravimisest piisas, et sain täna veeta koos lastega ammu planeeritud mõnusa kevadtalvise päeva Otepääl - lumetuubida (tõsi, tänases tuisus nimetasime tegevuse tuisutuubimiseks), järvejääl jalutada ja niisama ilma vaadata.

Ja kogu selles lumetuisus panna silmad kinni ja ümiseda nagu Tom Waits.

Ja tunda, nagu öeldi ka postituse alguses mainitud lavastuses: «See, kas peale meie rongi on veel midagi muud või ei ole, pole üldse tähtis. Tähtis on, et saaks elada nii, nagu see muu olekski olemas. Nagu saaks rongi pealt maha minna. Selles on kogu vahe.»

Aasta masendavaima päeva kroonika

Nonii, aasta masendavaim päev üle elatud.

Kui arvestada seda, et pärast hommikust sissemagamist oli päev kiire ja väsitav ning et Vabriku tänava jäärööpad lõhkusid auto põhjakaitse lõplikult, oli päev täitsa masendav.

Aga kui see ära unustada, polnud tegelikult häda, sest näha sai sõpru - juhuslikult ja meelega, sadas ilusat laia lund, mõned tööd said valmis, kududagi jõudsin ja päeva lõpetuseks plaanin mõnda hääd filmi vaadata.

Ja vaatamata masendavaima päeva virvetest oli täiesti naljakas kuulata Vikerraadio saadet "Vinguviiul". Selle kõrval, et inimesed muretsevad miinimumpalga väiksuse üle, ei pea nad paljuks raadioeetrisse helistada ka Marko Reikopi grimasside pärast... Täitsa naljakas oli. Teraapia mõttes peaks selle saate võtma oma igapäevasesse kavva :)

Nojah - järgmise masendava päevani siis!