Kuvatud on postitused sildiga naise elu. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga naise elu. Kuva kõik postitused

reede, detsember 30, 2011

Kolin

Erinevatel põhjustel kolin oma harvad jutud ja mõtted ära.
Kuna ma olen täiesti algaja ja tegelikult ei viitsi palju arvuti taga ka nikerdada, siis kogu blogi ilmselt ümber ei koli. Aga minu uued heietused leiab edaspidi siit.

pühapäev, november 20, 2011

Liiga palju pisaraid?

Seisan paljajalu mustas öös saunaukse ees ja aiman, kuidas lavakuumusest õhetav nahk aurab. Ja tunnen end äkki nii hästi, et pisar tuleb silmanurka.

Veedan pool tunnikest ülinunnude vennalastega. Nende vadistamine ja kallistamine toob sisse sellise helguse, et pisar tuleb silmanurka.

Vaatan teatrietendust, millest leian enda elu ja teiste elu, probleemid, mis mind viimasel ajal on eriti õnnetuks teinud ja mille peale mõtlemine hulluks, ja - pisar tuleb silma.

Vaatan tantsusaadet ning selle lõpulaul toob jälle pisara silma.

Nii keeruline on olla naine, kellel kõik liigutav pisara välja toob. Eriti keeruline on, et nende tunnetega peab siis ise kuidagi hakkama saama ja end taas turvaliselt sissetallatud argirohusele rajale suunama.

P.S. Etendusest kirjutan kohe hommikul!

kolmapäev, oktoober 26, 2011

Lapsed on suured

Kui muidu aru ei saa, et lapsed on suureks kasvanud, tasub neid vaheajal paariks päevaks ära saata.

Ootamatult saad teada, et nüüd ongi see käes.
Kui bussi-rongijaamas ei tohi enam kallistada.

Hea, et veel lehvitadagi lubatakse :)

esmaspäev, oktoober 24, 2011

Jätkuvalt punase kütkeis

Kohtusin täna etenduse vaheajal ringiratast jalutades oma ülemusega üle-eelmisest töökohast.

"Ma olin unustanud, kui hästi punane värv ühele inimesele sobib," kostis ta rõõmsalt mind nähes.

Punane töötab peaaegu igas olukorras, ma tean :)

pühapäev, oktoober 23, 2011

Meelerahu poole

Hiljaaegu küsis üks mind vähe aega tundnud inimene, kas mul kunagi igav ka on.
Sain talle vastata kõhklemata: ei ole.
Sest maailmas avastamist-tegemist-kogemist on nii palju, et ühe inimese elueast selleks ei piisa. Lisaks enda jaoks tehtavale (loe: isiklikud hobid ja huvid) on väga palju teha koos lastega, teha koos sõpradega ja ka tööd teha... viimane ei saa teadupoolest kunagi otsa.
Ja mõnikord harva, nagu sel nädalavahetusel, kui mul tõesti on, ma lihtsalt magan. Et ammutada jõudu uuteks tegemisteks.

Nii ma sellele tuttavale ka vastasin. Ja lisasin, et see, kui sul ei ole endaga igav, näitab, et sa saad endaga hästi läbi. See pani ta mõtlema.

Möödunud nädal aga tõi taas minuni teadmise, et endaga läbisaamise kõrval on vaja ka sügavat ja sisemist meelerahu. Eelmisel nädalal tõi väga palju pisikesi ja veidi suuremaid seiku minu südamepõhjast esile kõike seda olulist, mida minul on meelerahu saamiseks tarvis. Pidin kaotustega leppima, võtma vastu otsuseid mõne suure asja lõpetamise alustamiseks ja lihtsalt seisma silmitsi maailma selle poolega, mis mulle väga ei meeldi. Tõe huvides olgu ka mainitud, et selle kõige kõrval oli eelmises nädalas muidugi ka palju tillukesi asju ja inimesi, kes panid mind väga pisikeste asjadega naeratama. See näitab loodetavasti, et kõik pole kadunud :)

Ilmselt ongi endaks kasvamise teel olulised need kaks olulist poolt: endaga hästi läbisaamine ja meelerahu. Ma lubasin endale, et olen enda vastu aus ja astun nüüd pisikesi sammukesi ka sisemise rahu poole. See tee ei saa olema valutu... Aga on seda väärt. Sest kui on olemas meelerahu, tuleb tasapisi ka kõik muu.

Kõigi nende mõtete krooniks on read Ave Alavainult, mis eile mulle näppu juhtusid.

Tuleb maha kustutada
rumalad mõtted
kui ollakse emmanud
kuu iga üksikut kiirt…

Ja mina ju ometi olen... Vähemalt ma usun nii.

Edit: Nüüd jäi näppu ka üks teemakohane Hiina vanasõna: Et mure ja vaeva linnud aegajalt üle Su pea lendavad,seda Sa muuta ei saa. Aga,et nad Su juustesse pesa ehitavad,seda saad küll ära hoida.

teisipäev, oktoober 11, 2011

Millega mõõta väsimust?

Väsimus on asi, mida väga kindlalt ju mõõta ei saa. Aga - kui ma eile kahe arvutiga kõrvu tööd tehes ühele andsin käsu: copy ja teisele samas kohe ütlesin: paste ning kui midagi ei toimunud, sain aru, et olen väga väsinud. Paljudest asjadest. Isegi nii väsinud, et öösel ei saanud korralikult magada.

Millal selline olukord võiks stabiliseeruda? Vaadates kõiki neid pisikesi asju, millest mu elu koosneb, siis - mitte niipea...

Õnneks on väsimusel kombeks ühel hetkel üle minna. Siis, kui ma lihtsalt olen nii väsinud, et magan öösel nagu kott.

Kuid küsimus - kuidas panna Öökulli-tüüpi inimene hommikut armastama - püsib ikka.

esmaspäev, oktoober 10, 2011

Kihutas kingadega linnas...

Täna kuhjusid kõik asjad kuidagi ja pidin asjaolude kokkusattumisel laskma pojal kingad parandusest ära tuua.

Tõigi.

Kommenteeris vaid, et kahe maja kauguselt pidi ta ilgelt kiiresti koju jooksma, sest veits mark oli olnud kingad näpus tänaval olla...

:)

laupäev, oktoober 01, 2011

Millega mõõta kurbust?

Mõnikord on kurbus nii suur, et ei aita isegi meeleheitlik värvilistes vahtralehtedes sahistamine.

Igatahes otsustasin tagasi pöörduda oma mulli, millest ühe suvise õhtu tagajärjel välja murdsin. On tasakaalukam. Ja ilmselt iseendale ka turvalisem.

kolmapäev, september 21, 2011

Igatsusest

Naljakas, et mõnede inimestega kohe on isemoodi suhe, et kui neid pole tükk aega näinud, on igatsus nii-suur-nii-suur, et sa peaaegu näed või tunned neid...

Näiteks nägin täna tänaval ühte väga omapärase kleidiga noort inimest ja peaaegu kuulsin kõrvus armsa K. häält: "It´s soooo eighties...!" :)

Ning hommikul telekat vaadates tekkis äkki tunne, justkui tunneksin ühe armsa inimese põske oma sõrmede all.

Oh seda naise tundlikku meelt küll.

neljapäev, juuli 21, 2011

14 aastat...

... on mul eilse seisuga au olnud olla minu vahvate laste ema.

See on olnud üks pöörane ja õpetlik aeg. Ilmselt mõlemapoolselt :)

Ehk nagu räägib Vahur Kalmre tänase Eesti Ekspressi rubriigis "Käbid ja kännud": "Lapsed õpetavad aegade lõpuni, totaalne elukestev õpe. Sest olla situatsioonis, mis on sulle esimene, on ju igavene."

pühapäev, aprill 10, 2011

Värvi- ja tundepillerpall



Kõige paremini võtab selle minu vaieldamatu lemmik Artur Alliksaar oma luuletuses "Kevadskertso".

Kodanikud, kui teile öeldakse, et homme täpselt kell seitse
tuleb maailma lõpp, ärge uskuge!
Kui keegi kõneleb tõtt, peab sellel olema mingi tagamõte,
aga valetada võidakse ka olulise põhjuseta.
Ärge suruge oma arvamust kellelegi peale, vähemalt mitte nii
kõvasti, et roided viga saavad.
Ainus asi, mida ei saa ära keelata, on keelamine.
Hea oleks, kui enesevalitsuski omandaks demokraatlikuma
iseloomu.
Mõnda kahtlustatakse põhjusetult, mõnda tagajärjetult.
Kõik neelavad kevadõhku, aga ta kaloraaži ei oska keegi
kindlaks määrata.
Kõik imavad kevadilu, aga kui hakkad piletit küsima, siis
pomisetakse, et etendus olla igavavõitu.
Kelner, palun veel üks portsjon paukherneid!
Lisaks võit anda veel mõne salasalati!
Tuumaplahvatus paiskab pähklitangid taevani.
Jätkub vestlus tummteemadel.
Ärge laske tuju langeda, pärast on paha üles tõsta!
Kedagi süüdistatakse selles, et ta oma pilguga on süüdanud
südameid.
Tuletõrjekomando võtab ta käendusele.
Hiired joovad juba seitsmendat pudelit võlgu ja ootavad kärsitult
kassi, et see tuleks ja olukorra päästaks.



Tänavail on tohuvabohu.
Parke dekoreeritakse täie hooga.
Värskelt värvituna ilmuvad kärbsed talveunest.
Linnud tervitavad neid hingestatud oodidega.
Kevad läheb üldiselt moodi.
Arvustajad on ärevil
Leitakse lill, kes ei ole oma tärkamisest ette teatanud.
Seltsimehelikus kohtus saab ta nõgeste käest noomida.
Vastutulijad noogutad üksteisele mõistvalt ja lähevad
millegipärast edasi.
Igatsused ununevad ja uuenevad üha muljete tempokas tulvas.
Suured sugestioonisüstlad ootavad kerget pöidlaliigutust.
Põõsatagused on täid noorte nümfide ninatarka naeru.
Õllevabriku vana kentaur läheb pidulikult pensionile.
Pegasused on lausa vahus.
Keegi annab ära oma hinge ja saab vastutasuks toosi tikke.
Ohvrirõõmu ei kahanda see karvavõrdki.
Kalad armuvad mõrdadesse kõrvuni.
Kodanikud, kui teile öeldakse, et homme täpselt kell seitse
tuleb maailma algus, võite vabalt uskuda.




Tähenduste otsimine ridade vahelt on ajugümnastika mõttes lubatud ja soovitatav!


Õied tabasin eile Tartu botaanikaaias.

pühapäev, aprill 03, 2011

Puude lõhkumine: mitu head asja ühes ehk rege rauta suvel...



Üle aastate võtsin nädalavahetusel kirve ja lõhkusin puid.

Ajendiks praktiline vajadus. Kui mehi selleks tööks napib, peavad ju naised ise midagi ette võtma, et talvel sooja ja sauna saaks.
Viimati lõhkusin puid kuskil lapsepõlves.
Mälestused sellest on sellised... pigem ebameeldivad. Aga õnneks on asjad arenenud ja head tööriistad (loe: Fiskarsi kirves) paneb ka naise tundma end kõikvõimsana, sest puude lõhkumine nõuab vaid veidi füüsist ja oskust kirvest õigesse kohta suunata.
Lisaks tundele, et olen suur ja tugev, sai lõhutud puude virn minu käe läbi olulise lisa ning suur osa minu argipäevastressist jäi ka sinna kännu peale. Uskumatu, kui pingeid maandav selline tegevus on.

Täna küll käed pingutusest veidi värisesid ja mõned kondid on ka kangevõitu, kuid see läheb kõik üle.

Loodetavasti tundub uuel talvel saun tänu enda kätetööle tulisem... :P

pühapäev, jaanuar 30, 2011

Diagnoos: märgsilm

Täna on jälle see päev, kui ma ise ka ei usu, kui märja koha peal on mu silmad. Vaatad lastega tavalist perefilmi, poetad pisara. Vaatad suurematele mõeldud filmi, poetad pisara. Sahtlit koristades jääb pilk vana pildi peale, poetad pisara. No ja nüüd linkis hea sõber seda laulu - ja poetasin neli korda nii palju pisaraid kui päeva peale kokku.
Oeh.

reede, jaanuar 21, 2011

Karjäär algab elutoa diivanilt?

Ühel õhtul mõtlesin siin kohtumistele, mis eelmisel aastal mulle osaks said. Need viisid mõtted veel ka kaugemale, et teha üks naljakas (?) kokkuvõtlik tähelepanek.

Nimelt on hästi palju praeguses teadusmaailmas ja üldse tublisid naisi, kes on oma karjääri hakanud üles ehitama, kohandades end oma kodu ja pere järgi. Töötades siis, kui selleks on aega, ning paigas, kus selleks parasjagu võimalusi on: elutoa diivanil, köögilaua taga, magamistoas jne. Samal ajal on see olnud loomulik, et pereisal on olemas kabinet, töölaud jms.

Naised on endale oma töönurga saanud sageli alles siis, kui lapsed on pesast välja lennanud ja koju tekib ruumi rohkem.

Ma võiks ka kontoris rohkem käia, aga elutoa diivan on mugavam.

Ehk on see märk :)?

esmaspäev, detsember 27, 2010

Päkapikupakk heale sõbrale

Traditsiooniliselt osalesime Sigridiga Kullaketrajate foorumi jõuluteemalises pakivahetuses. Sigrid sai paki Liisu-Liisalt



Pakis oli roosa sall, fimoroosidega juukseklamber, imeilus lepatriinukellaga järjehoidja, metallhelmed isetegemiseks, šokolaad ja kaart.

Sigrid ise tegi paki Ritneyle ning paki sisu näeb siit.

Mina sain toreda paki Helkarilt.



Selles olid vääääga mõnusad sokid, mis on head ühtviisi nii jahedal toapõrandal tatsamiseks kui ka minu matkasaapa sees kandmiseks, samuti kaks tokki lõnga kudumiseks jõulukaart ja...



... maitsvad ja nägusad piparkoogid, mis täiesti tervena kohale jõudsid. Ja kuigi Helkar foorumis kirjutas, et valge mahuline vatiin ei ole mitte tulevaseks käsitöö tegemiseks, vaid piparkookide turvaja, hakkasid mul pakki avades esimese asjana mõtted tööle, kus ma seda lähiajal kasutan :) Ja juba olen ka kasutanud - ühe armsale jõnglasele meisterdatud pihulooma sisse, et see ka pestav oleks.

Mina tegin loos tahtel paki Liisu-Liisale, seda näeb siit. Ja tundub, et saaja jäi rahule :)

Aga kokkuvõte on üks, nagu alati - oli tore pakivahetus!
Mulle eriti tore, sest nüüd ma ei pea tütre käest enam villaseid sokke laenama - nagu klassikaline lugu kingsepa ja kingadega ikka on, ei olnud ma seni endale jõudnud neid kududa :)

esmaspäev, september 13, 2010

Kas kulgeda või olla õnnelik?

"Mõnikord ei juleta õnnelikud olla, sest on kogetud: mida suurem õnnetunne, seda sügavam näib sellele järgnev tühjusetunne. Iseküsimus, kas sirgjoonena stabiilne oleskelu äärmuslike elamusteta ikka on eelistatavam?"

Nii kirjutas Aita Kivi septembrikuise Eesti Naise juhtkirjas. Ja tabas minu meelest naelapea pihta - paljud inimesed eelistavad lihtsalt kulgeda selle asemel, et elada ja tunda. Ja annavad ainest neile sadadele ja tuhandetele (näite)kirjanikele, kes kirjutavad olemise olulisusest, tegemise vajalikkusest ja elamise rõõmust. Ehk kõigest sellest, mis on oluline, et mitte ühel hetkel nõutult küsida: "Kuhu mu elu küll kadus?"

Ilmselt olen ka ise mingis veidras kinnitust otsimise faasis, kuid nii viimase nädala jooksul nähtud kolm teatrietendust neljast (Rakvere Teatri "Toatüdrukud", Endla "Algus" ja Vanemuise "Kaos"), kui näppu sattunud kirjatükid andsid mulle kinnitust: olen ma kohati nii heitlik ja loodetavasti heas mõttes segane kui tahes, vähemalt elanud ja tundnud olen ma küll :) Ja olgugi, et kõik pole alati välja kukkunud nii, nagu tahaks, ei maksa ka sellest meelt heita, sest kõik on proportsioonide küsimus, nagu ütles hiljaaega armas I. Ehk - kes palju teeb, sel palju juhtub ja juhtub ka ebaõnnestumisi. Millest omakorda saab õppida ja uute asjade kallale asuda.

Ja tegelikult ega ma ei kurdagi. Olen täitsa rahul.

pühapäev, mai 02, 2010

Kolm korda kevadet

Palju vett on merre voolanud. Ja siia pole kirja saanud ridagi. Sest kiire on - tahaks kevadest ju kõike saada. Ja mõnda asja ei taha siia kirja panna ka.

Aga vahepeal sai ühele poole taas üks pakivahetus. Isetegijates, 3x kevadet.

Tegin paki Perennale. Raske oli teha, sest blogi tal pole. Aga pärast pikka kogumist valmisid sellised asjad. Pakk oli ilmselt veidi ka tuhavangis, sest läks Saksamaale ja esimesed mitu päeva lennukid ei liikunud...

Panen koti pildi siia eraldi ka.



Sest kuigi selle kokkunikerdamise protsess oli raske, nautisin ma seda väga. Ja tegelikult oleks endalgi sellist kotikest vaja, lihtsalt oma lemmiktoonides :)

Mina ise sain paki Konnalonnilt.




Selles oli kaunis sinilillevärviline sall, salvrätitehnikas kaunistatud alus ja ise valatud geelküünal. Viimasest sai koheselt mu lemmik - oma lihtsuses ja õrnuses meeldib see mulle väga.

Kokkuvõtteks oli jälle üks tore vahetus.

reede, märts 05, 2010

Killuke kevadehõngu



Praegu tunnen, kuidas kurguvalu tuleb. Konkreetselt, läheb järjest tugevamaks. Asusin seda ingveri närimisega peletama.
Eks see kurguvalugi ole märk kevadest, nagu need sünnipäevaks kingitud päikeselised tulbiõied.

neljapäev, märts 04, 2010

Punakas-roosa näputöö

Täna pidin minema Käärikule. Siis aga plaanid muutusid minutipealt ja minu sõit jäi minust mitteolenevatel põhjustel ära.
Alguses olin veidi nõudu ja kurb. Aga siis mõtlesin, et mis siis ikka. Ja hakkasin nokitsema mõtteis mõlkuvaid asju ja lõpetama pooleliolevaid näputöid.
Ja poole päevaga olen ma jõudnud uskumatult palju!
Kohe nii, et kõike ei saa siin praegu näidata - osa viimistletud asjadest saadan varsti ühe teise linnakese poole teele.

Aga ühele armsale inimesele mõeldes tegin sellise topsinõelapadja. Loodetavasti saan selle varsti talle ka üle anda.



Ning lisaks oli tarvis ühte kingitust. Tegin sellise käevõru-kaelakee komplekti.



See sai aga nii minulik, et nüüd otsustasin selle endale jätta :) Ja kingituseks pean midagi muud tegema.
Õnneks mõtteid peas liigub.

laupäev, veebruar 20, 2010

Romantiline pakivahetus

Talverõõmude kõrvale mahub iseenesestmõistetavalt ka käsitööd.



Üks väga ahvatlev projekt, mis jaanuaris välja kuulutati, oli romantikateemaline pakivahetus. Mida ühe õrna naise süda siis veel ihkab kui romantikat.
Loosi tahtel tegin mina paki tulihobule. Et ta on foorumis juba maha hõiganud, et paki kätte sai, panen pildi siia juba üles.



Minu pakki sai üks vilditud karbikene, üks mooniline ehtekomplekt (kaelakee ja kõrvarõngad), kaaned roosadele märkmepaberitele, heegeldatud kausikene ning tokk lõnga, et ka paki saajal isetegemisrõõmu jätkuks.

Loodan, et pakisaaja jäi saaduga rahule.

Edit: Esmaspäeval sain endagi paki kätte. Snoopylt. Seda näeb siit.