Heade asjade olemusest

Viimasel ajal on rohkelt olnud neid päevi, kus olen õhtuks nii väsinud, et ei jaksa rääkidagi. Justnimelt seepärast tean ma täpselt, et vajan jõu kogumiseks ilusaid asju. Täna võtsin koos lastega ette matka Põlvamaale - turnisime Põrgurajal ja Kassimäel, kolasime Kiidjärvel ja Süvahavval, oma seenemetsas ja ütlesime tere Taevaskojalegi. Saesaare tammil seistes ilmutas end päikenegi (pildil) ning kõik oli ühtäkki taas selge ja helge.

Kui lastelt päeva lõpuks küsisin, et mis kõige parem oli, sain vastuseks: Taevaskoda.

Ehk: kuigi oleme seal üheskoos palju-palju käinud, on seal ikkagi tore. Head asjad lihtsalt on kuskil olemas, nende juurde tuleb aeg-ajalt tee leida.

Me läheme nüüd kindlasti esimese lumega taas. Traditsioonilisele piknikule.

Kihutas kingadega linnas...

Täna kuhjusid kõik asjad kuidagi ja pidin asjaolude kokkusattumisel laskma pojal kingad parandusest ära tuua.

Tõigi.

Kommenteeris vaid, et kahe maja kauguselt pidi ta ilgelt kiiresti koju jooksma, sest veits mark oli olnud kingad näpus tänaval olla...

:)

Rõõm rajal olemisest

Üle mitme päeva julgesin täna märkmikusse vaadata.

Nimelt on asi selles, et meie pisikesest meeskonnast lahkus uutele väljakutsetele vastu üks inimene. Ning kui meeskond koosneb kolmest inimesest, on ühe lahkumine päris ... keeruline.
Nii ma olen nädal aega töötanud ja töötanud ning täna märkmikust nädalaks planeeritud tegevuste nimekirja üle vaadates sain tõdeda rõõmuga: kõik on tehtud.

Aga kindel on muidugi ka see, et üle paari nädala sellises tempos vastu ei pea. Mingi kuri sügistõbi on ennast juba veidi ilmutanud, senine võitlus õhtuse piirituseteega on olnud edukas.

Loodame igatahes parimat.

Jagame rõõmu

Mareti blogist leidsin toreda ettevõtmise, mis juba mööda blogisid ka laiemalt levinud.
Mõtlesin, et oleks ka tore osa võtta - sest kingitusi on hea saada. Ja neid on hea teha. Ja oleks ju lahe, kui hästi palju inimesi aasta jooksul midagi vahvat saavad :)

Aga reeglid on siis järgmised: kolm esimest, kes avaldavad siin blogis soovi, saavad minult aasta jooksul kingituse. Vastutasuks peab tuleb muidugi ise oma blogis samasugune asi korraldada.

Seega - kolm esimest kommenteerijat saavad minult spetsiaalselt neile mõeldes tehtud kingituse.

Siidine muusika

Muude toredate asjade kõrval sain sünnipäevaks Alessandro Baricco raamatu "Siid".



Kinkija, armas inimene, ütles, et ta valis selle raamatu, sest see on kõige romantilisem raamat maailmas üldse. Ja talle tundub, et see võib mulle meeldida.
Ja lisas veel, et see raamat on nagu muusika.

Ja armas inimene ei eksinud. Kui ma lugemise lõpetasin, olin täiesti lummatud.

Sellesse raamatusse oli koondatud mehe-naise ühest ainsast pilgust süttiv armastus, mis püsib südames kuni surmani. Sellesse raamatusse oli kirja pandud see armastus, mis püsib ka siis, kui kõnelejaiks on ainult pilgud. Sellesse raamatusse oli koondatud meeletustele õhutav igatsus ning naiselik tarkus - see, mis armastust hoiab.

Sellest raamatust leidsin ka äratundmist ja piinavat valu.

Ja mis on hämmastav - kõik see oli kirja pandud vaid veidi üle sajale leheküljele. Kogu ühe inimese elu ja armastus. Kuid nii mõjusalt, et juba raamatu lugemise ajal tulid mu silme ette stseenid, mis võiksid olla sama pealkirja kandval filmil. Seda filmi meeldiks mulle Tartuffil vaadata küll...

Selle raamatu lihtsate sõnade ja selge keele vahele olid põimitud helinad, mis panevad meeled värelema ka veel mitu päeva pärast selle lugemist. See raamat ei olnud mitte lihtsalt muusika, vaid siidine muusika, mis voogas üle minu ning mille imeõrn puudutus on aimata praegugi.

Kolm päeva hiljem: Kuigi ma kinokunsti väga armastan, olen ma selles täieline võhik. Pooled uued filmid magan maha ja üldse. Nii leidsin täna filmipoest selle loo DVD. Film ise ju ka meie kinodes jooksnud. Nüüd esimesel võimalusel hakkan nautima :)

Aasta vanem...

... ja loodetavasti ka targem.

Sünnipäeva hommikusöök oli aga imeline, nagu juba tavaks kujunenud:)



Ning sellest päevast on rõõmu kõigil. Kui kass üldiselt peolauast vaatab põlglikult mööda, siis sünnipäevaks toodud priimulad paneb ta lihtsalt mõnuga nahka (priimula ja toasõnajalg on lilled, millele ta veidral kombel ei suuda vastu panna - priimulaid sestap ma ise iluks väga ei osta ja toasõnajalga ka ei pea). Sellest pole veel aru saanud, kas rohkem maitsevad talle õied või lehed, kuid näksimist alustab alati akna poolt :)

19,7 kilomeetrit kiirkõndi

Juba nädal aega on möödas suurepärasest ja meeleolukast admiral Pitka nimelisest matkast, kuid ma pole jõudnud sellest ridagi kirjutada. Ometi teen seda, sest nii mõnusat üritust pole tükk aega olnud (või noh... viimasel ajal on iga natukese aja tagant mõni tore üritus. Aga neid oskavad nautida ainult talvefriigid. See ma vist olen :)). Ja ajaloo tarvis on asjadega ikka nii, et parem hilja, kui mitte kunagi.

Aga tegelikult hakkasid möödunud nädalavahetuse mõnud pihta juba laupäeval, kui maale jõudes leidsin sealt eest ägeda vennapoja.



Siis ei jäänud muud üle, kui laps õue ajada ja hakata seal lumeonni ehitama. Meie onn (koobas) sai uhke - ühes elu- ja magamistoaga. Elutuppa mahtusime mõlemad koos ka ära, kuigi pildil ukerdab Marten seal üksi.

Pitka matka hommik ehk pühapäev siis algas muidugi uniselt. Sest juba mitu päeva polnud saanud hommikul kaua magada. Aga aknast välja vaadates tõusis parasjagu kauguses päike ja üleüldse tõotas ilusat ilma. Päikesetõus üle välja tegi isegi laste meeled rõõmsaks (kuigi tüdruklaps väidab alati, et tema vene keele klassis on ilusaim päikesetõus)ja nende ülessaamisega probleeme polnud. Ning isegi koduõuele kinni jäänud auto ei suutnud kellegi tuju rikkuda - kaevasime selle aga välja ja asusime Peetrisse teele. Sealt pidi minema transport Jalgsemale, matka alguspaika.

Peetrisse jõudes silmasime kirikuplatsil kaitseliidu autosid, mille kastid on inimeste vedamiseks kohandatud (ma tõesti ei mäleta, mis nende nimed on:)) ja laste näod tõmbusid otsekohe ülirõõmsaks - sellel hetkel said nad aru, et ees on äge seiklus. Ja tõesti, nende autode kastides meid matka alguspaika viidigi. Täitsa tore sõit oli, isegi külm ei hakanud. Kuid meiega ühte kasti jaganud noorte elevus ja jutud sellest, kuidas nad on end varasematel aastatel finišisse sundinud, erilist postiivsust küll algajates ei tekitanud. Lohutasin end vaid sellega, et minu teada see maa nüüd nii väga pikk ka ei ole. Vähemalt pool sellest maast on ju ka osa minu lapsepõlvemaast.

Jalgsema tervitas matkalisi aga meeletu uduga. Ilusa uduga, mille tagant paistis päike. Mis oli esialgu küll külmavõitu - Pitka mälestuskivi juures peetud avakõned panid nii mõnedki matkalised jalalt jalale tammuma ning külma kurtma. Õnneks ei mindud nendega ega pikale ja start anti enamvähem täpselt planeeritud ajal ehk kell 10. Ja kogu see mass - ajakirjandusest loetu põhjal umbes 400 inimest - pani sellise hooga ajama, et matka alguses hakkas mul lausa õudne. No ja mis õudne, umbes esimese kilomeetri läbimise järel oli nahk täiesti märg ja keel peaaegu vestil. Sõber P, kes matkal juba kolmandat aastat oli, küll lohutas, et see on alguse asi. Et pärast võetakse tempot maha. Aga no Järva-Jaanini, ehk umbes poole maani, oli tempo ikka korralik. Minu lapsed mõtlesid isegi korraks, et peaks bussi peale minema ja sellega finišisse sõitma. Kuid kultuurimaja ees ja sees oli võimalus puhkepausiks ning mõned lonksud teed ja kaasavõetud teraviljakukkel tegi tuju jälle heaks ja nii marssisime kõik uljalt edasi.
Järva-Jaanis hõikas vastupidamissoovid kaasa ka teeveerel lund lükanud külamees, kes nentis, et tema on matkaliste seas näinud rohkem naisi kui mehi. Et küllap naised siis on vastupidavamad. No vast siis on :)

No ja nii need matkalised siis kulgesid, mööda pisikesi künkaid ja kurve. Ilm oli ime-imeilus, päike paistis soojalt ja aegajalt visati riideid seljast vähemaks. Et need siis umbes seitse kilomeetrit enne lõppu toimunud tee- ja pirukapausil taas selga panna - ühe koha peal seistes hakkas kummaliselt külm.

Paar kilomeetrit hiljem hakkasid aga ilmnema raja esimesed raskuspunktid laste jaoks, kuid samuti staažikas matkaja, ülikooliaegne sõber T. veenis neid edasi sammuma - kui finišisse jõuad, olevat tunne ülihea. Kolm kilomeetrit enne lõppu oli poisslapsel kadunud igasugune huumorimeel ning kõik minu püüded teda rõõmustada libisesid hooga kraavi. Vähe sellest - ka endal oli päris suur väsimus sees ning talla all andis endast märku saabuv vill. Mis on muidugi paras inimesele, kellel on rumal komme oma suusapükste vooder talla alla venitada. Oleks ju võinud selle peale tulla, et pikal matkal nii ei saa.
Ja kui selles paigas oleks ümber kukkunud, poleks püsti enam saanud - edasi ajas meid puhas tahtejõud. Ja õnneks on matka teise poole rada mulle väga-väga tuttav, sestap ka teadmine, et edasi läheb veidi lihtsamaks.
Ning mis oli eriti tore - kuigi P. ütles, et usu, matka lõpuks on meil kõik räägitud ja viimase otsa sammume vaikides, nii see ei läinud. Juttu ja naeru jagus ikkagi lõpuni. Ma arvan, et see ongi see sõbra õla tunne, mis meid edasi vedas.

Ning umbes kilomeeter enne lõppu - kui kirikutorn juba õige suureks oli kasvanud - läks tuju juba isegi ülevaks ja - võibolla oli see illusioon - isegi samm veidi kiiremaks. Sest lõpp oli lähedal! Viskasime veel P-ga nalja, et 19,7 tundub kuidagi labane arv, et kõnniks ikka Peetri lõppu ja tagasi, saaks 20 km täis. Seekord siiski me ei hakanud originaalitsema :)Kuid nentisime rõõmsalt, et kuigi parasjagu olümpial olevad suusakuulsused ei tunneks meie läbitud vahemaa peale ilmselt midagi, saime meie ometi selle matkaga kätte tunde, mida nemad tunnevad pärast omi võistlusi.

Finišis pakutud hernesupp maitses aga ülihea ning lapsed särasid suurest rõõmust, et nad tõepoolest suutsid selle pika maa maha käia. Nende elevust toitsid vanaema ja isa imestavad arvamusavaldused, et nad tõepoolest said sellega hakkama.

Kuid arvestades asjaolu, et koos kahe peatuspausiga kujunes meie matkaajaks 3.52, teeksin ma küll ettepaneku matka ümber nimetada Pitka nimeliseks kiirkõnniks. Enne seda matka oli mul matkamisest sootuks teistsugune arusaam :)

Igatahes lahkusin sõprades kindla lubadusega tuleval aastal üritust korraldada. Ja vahepeal lisaks muudele kohtumistele midagi taolist veel ette võtta.

Aga jalad olid õhtuks ikka väga-väga läbi ja valusad. Liikusime lastega edasise õhtu nagu pingviinid, kergelt ühele-teisele poole kõikudes. Rääkimata sellest, et kui pidin autoga veel Tartusse sõitma, siis autosse istudes pidin vasaku jala sinna tõstma - jalas endas niipalju jõudu, et see oleks ise autosse tulnud, ei olnud.
Aga õnneks olen ma nii ise kui ühes lastega elu jooksul ikka rännanud - järgmisel päeval tuikasid jalad veel veidi ning ülejärgmiseks oli valu nagu peoga pühitud.


Ning mõnusale matkapäevale pani punkti imeline päikeseloojang, mille püüdsin pildile veidi enne Sargveret. Ja mis kõige toredam - nägu õhkas päikesest veel paar päeva pärast matkagi.

10,4 sentimeetrit

Kas teie olete oma elus kunagi jääpurikat kasvatanud?
Mina täna proovisin selle järgi :) Koos pojaga. Ja tulemus on selline:



10,4 sentimeetri pikkune purikas.

Selgituseks, et meil siin kodus on tegevust küll ja ajaviiteks kodustes tingimustes purikaid ei kasvata. Ajaviiteks vaatame näiteks leevikesi, kes täna akna taga mõnusalt askeldasid ja värvipillerkaari pakkusid. Ja teeme palju muid toredaid asju.

Aga külmapealinnas Jõgeval toimus täna Jääpurika festival. Millega tähistati 70 aasta möödumist Eesti külmarekordist (-43,5 kraadi, brrrr!). Ja selle raames pakuti nii osalejaile kui pealtvaatajaile jää, vee ja tule möllu.

Purika kõrval ripub teine, eelnevalt valmis tehtud jurakas, mis tuli nööri küljest lahti sulatada. Meil see lõpuks ei õnnestunudki, sest nöör oli end purika sisse kavalalt krussi keeranud ning vesi ämbris muutus üha jääsulbisemaks. Katsu sa siis jääd jääga sulatada :) Kuid - kõige osavam sulatas jääpurika nööri küljest lahti 31 minutiga (siis oli ka mul veel lootust, et meie purikas sulab) ning võidupurika pikkuseks mõõdeti 17,8 sentimeetrit.

Kõige muu kõrval lasti õhku ka 30 tulega õhupalli ja see vaatepilt, kui nad taevalaotusse olid tõusnud, oli ikka väga-väga ilus.


Ja kuigi varbad ja sõrmed olid lõpuks päris külmad ning tagasiteel kippus soojas autos uni peale, oli süda sellest üritusest soe mis soe. Kõigil meie ekipaaži liikmeil.

Päev täis ilu ja higi

Oli täna vast päev!
Hommikul ärkasin pisikese peavaluga, kuid siis tuli asuda askeldama ja nii see läks!
Päeva meeleolukamaid hetki oli kindlasti tervishoiukõrgkooli lõpukas.



Ja seal nad seisavad rivis - K., H., ja M. Ja veel üks nende kaaslane - kooli aktiiv ühesõnaga.
Kooli lõpupeod tekitavad alati sellise seletamatu nostalgiatunde. Seetõttu armsatele sõpradele siiagi üks teemakohane luuletus:


Kord kõik asjad otsa saavad,
miski pole otsata.
Läbi saab kord pakski raamat,
jõgi lõpeb otsa ka...
Koerahänd ja koidusära,
raha, vahukoorekook
saavad otsa, kaovad ära
nagu laul ja jutuhoog.
Lõpp on kord jalgpallimatsil,
unistusel, pikal patsil,
voolikul ja kuusesalul,
lõpp on kord ka kõrvavalul!
Iga asi lõpeb otsa,
saagu lõpp siis halvaks - heaks.
Aga kui tal poleks otsa,
asja kahtlaseks me peaks.

(Iga asi lõpeb otsa, autor: Gina Ruck-Paque)


Muidu oli päev üsna meeleheitlik. Sest nahaarst, kellega pidin rääkida saama, otsustas ringi. Ja praeguses seisus polegi ühe olulise loo juures meditsiinitöötaja kommentaari. Aga noh - deadlineni on veel kaks ja pool päeva aega ning küll vast leian selle inimese ka. Pean leidma!

Aga et kogu see ilu ja meeleheide üle pea ei voolaks, võtsin tänavu esimest korda ette ja läksin Tähtverre suusatama. Koos pojaga. Kes alloleval pildil nagu tont mäest alla tuhiseb.



Ja oiii, mida ma seal raja peal tundsin! Kogu see mäesuusatamine ja matkamine ja uisutamine ja kelgutamine on ikka naljategu. Sest kui murdmaasuusajaks on otsa saanud, on lood ikka kehvasti. Nüüd panustan igatahes murdmaale. Ja veidi uisutamisele. Sest nii ei saa see ju edasi jätkuda :)

Ja pealegi - kuigi jõeäärsel väljal tuiskas ja tormas otse suusatajaile vastu, oli pärast nelja ringi läbikoperdamist äärmiselt hea tunne. Energiline, see on kõige olulisem. Seega - esimesel võimalusel tagasi rajale. Minge ka - linnukesed säutsuvad (niipalju kui neid kuulda on olnud) juba üsna kevadiselt!

Tagasi jääajas

Nonii. Tagasi oma koduses Kausikujulises kalurikülas. Pärast paari tundi magamist tunnen end täitsa puhanuna.
Meenutuseks siia veel üks pildike - vallutasin koduküla kõrgeima mäetipu ka ära. Ja sealt avanes selline vaade:



Griesenkareck, 1991 m.

Ma ilmselt heietan suusareisi detailide teemadel järgmistes postitustes veel, kuid praegu kinnitan vaid üht - see oli mu elu parim puhkus. Ühel päeval mäest omas tempos alla sõites avastasin, et mul pole juba tükk aega ühtegi mõtet peas olnud. Sellist asja pole ma oma elus varem kogenud.
Ning seda juhtus teistegagi - enamus meist oli kaasa võtnud tööasju (minagi) ja raamatuid, mida ei puudutatud ridagi. Minu liniku heegeldamine ei edenenud ka tänu taevale sugugi.

Ning reisi tulemusena on nüüd see (paaril kaaslasel veel), et kui õhtu jõuab kätte, hakkavad jalad iseenesest tatsuma ja miskid hittlood tulevad üminal. Minu ümin on täna see.
Ühe hea inimese käest küsis tema kaasa, kui oli veidi pliidi ees tantsuliigutusi teinud ja ümisenud naist jälginud, et imelik oled või :)

Ja nagu ma olen korduvalt juba igal pool kinnitanud - mäesuusatamisega saavad kõik hakkama. Ja kui sa oled seda juba kord proovinud, hakkad seda suure tõenäosusega armastama. Tähtis on meeles pidada kolme asja:
1) selja taha ei maksa vaadata.
2) Tsiteerides klassikuid ehk meie grupijuhti Reneed: "Mägi annab hoo ja mägi võtab hoo tagasi ka."
3) Mäesuusatamisega koos ei saa teisi tegevusi teha. Näiteks laulda. Viimasel päeval veerandil mäel asunud kõrtsist afterskilt üsna kõrget mäge pidi alla rühkides hakkasin iseenesest kaasa laulma alt kõrtsist kostnud laulu (see oli teiste kõrval üks hitte seal - kui keegi leiab kuskilt DJ Ötzi plaadi - siis mul tuleb varsti sünnipäev :)) ja lihtsalt kukkusin. Õnneks leebelt.

Ja reisi loen õnnestunuks isegi vaatamata sellele, et eilne lõunasöök osutus ebakvaliteetseks ja lennureis möödus oksendades. Aga oksendamisegagi on see hea asi, et kui oled sellega hakkama saanud, on kohe parem :)

Kuigi hotellivoodile polnud ka midagi ette heita, oli täna oma koduses veidi konarlikus voodis ülihea tukkuda.

Ning vaatamata terve koduteetee meid saatnud 25 külmakraadile laiutas maja ees samasugune idüll kui siit lahkudeski.



Vast aitavad need vaatepildid jääajagagi taas kohaneda :)

Mägedehundi kasvamine

Eile võtsin vaikimisi vastu otsuse, et täna sõidan hommikul naaberkülla Flachauwinklisse ning proovin sealseid mägesid. Praegu - pärast dušši all käimist - olen selle otsusega ülirahul.



Selle kaardi pealt vaadates näeb ka mu teekonda - esmalt laskusin rada nr 1 pidi ja siis 14 ja 15 kasutades.

Kuigi hommikul kohale jõudes istusin pärast mõnesajameetri läbimist lumehange mediteerima, sest see mägi tundus sinise asemel olema pigem punane. Aga üks saksa härrasmees ei lubanud mul seda teha, sest nii pidavat külm hakkama (õige ta ju on), surus mulle suusad jalga tagasi, manitses, et ma aeglaselt ja tasakaalukalt laskuksin ning pani ise vuhinal minema :)
No ja siis ma seal ukerdasin. Sõbrad kaotasin ära, telefon oli koju jäänud. Aga kui olin üle mäe kolmandasse naaberkülla - Zauchenseesse - jõudnud, olin oma otsusega juba ülirahul. Ja lubasin endale, et tagasiteel ei lähe kergema vastupanu teed ning ei lähe poolelt mäelt gondliga alla.
Allatulek oli kohati küll raske, sest mäed olid ikka edasijõudnutele mõeldud ja järsud, kuid ma sain hakkama!!! Lisaboonusena - sõites mööda suletud algajate rada sain imetleda loodust ja loomajälgi ja tunda saabuva kevade lõhna. Ja istuda mitmesaja aasta vanusesse mägionni tehtud restoranis.
Naljakas on see, et mõtlemisoskuse olen ma minetanud - nii lõõgastav on selline puhkus - nädala alguses taas tööle hakates läheb ilmselt raskeks.



Ülalolev pilt on tehtud 1930 meetri kõrgusel Rosskopfi nimelises tipus, kus mäe allpool olevast kevadest polnud haisugi - tuul oli nii jäine ja vinge, et kui palusin ühel inglasel endast pilti teha, puhus see hoobiga mulle kapuutsi pähe. Aga vaade oli ilus. Homme püüan vallutada ka koduküla kõrgeima tipu, sest ülehomme algab kodutee.

Algaja mägedehundi pihtimus

Uskumatu, kuid inimene, kes varem oma elus on viis korda pisikesest mäest alla lasknud ja iga kord hullupööra kukkunud, suudab ilma kukkumata tõelistest mägedest laskuda, sellest rõõmu tunda ja iga kuuse all rõõmsalt kiljuda - issand kui ilus see kõik on :) Tõsi, esimene päev oli õudne ja teine päev tabas mind üle mäeserva alla vaadates paanikahoog. Aga meie entusiastlikul grupijuhil Reneel on õigus - kõik saavad mäesuusatamisega hakkama! Iseasi muidugi, kas esimesel päeval peab algajaid edasijõudnudte mäest alla lükkama :)

Igatahes on kindel see - kes püüab kõigest väest, saab alla igast mäest. Tuleb lihtsalt rahulikult omas tempos pusida. Ülesminek on oluliselt lihtsam.

Aga muidu oli Flachaus täna imeilus ilm. Linnud on kevadiselt laulnud juba paar päeva, kuid täna oli ka päike nii soe, et inimesed võtsid 1,6 kilomeetri kõrgusel mäe tipus päikesevanne ja olid ise ka väga rõõmsad. Mõte, et nädalavahetusel koju naastes võib seal ees oodata 30 külmakraadi, on õudust tekitav. Aga noh, viikingirahvas nagu me oleme - küll hakkama saab!

Talvemuinasjutt...

...minu maja ees. Oska vaid näha!

Liiga täis ei maksa kellelgi kasvada...

Möödunud laupäeval käisin koos lastega kaemas Vanemuises novembri lõpus esietendunud tükki „Kuidas kuningas kuu peale kippus“.
Pean tunnistama, et omaaegne telelavastus mulle väga ei meeldinud. See oli minu meelest ühest küljest neurootiline ja teisalt liiga hajuv. Ja ei meeldi see telelavastus mulle tänaseni.
Kuid kui piletite hankimiseks läks, olin just lugenud, et etenduse tegevus toimub viiendas klassis. See tundus olema ka lastele midagi eakohast ja nii sai piletid ostetud.
Ja ma pean ütlema, et ma ei kahetse mitte sekunditki sellest etendusest. Erinevalt mitmetest täiskasvanute etendustest, kus uni kipub peale ja igavus tapab, ei olnud selles etenduses ühtegi igavat kohta. Erinevalt telelavastusest oli etendus vägagi tihe.
Hästi äge oli ka lavastaja võte, et kui tegevus ei toimunud just kuningriigis, toimus laval tegevus korraga nii õpetajate toas kui klassis. Või õigupoolest – kui klassis oli tegevus, seisid õpetajate toa tegelased hämaras tardunult. Ja vastupidi. Need üleminekud tekitasid mõnusa tunde ja päris põnev oli jälgida, kuidas nii näitlejad kui Miina Härma gümnaasiumi segakoori lauljate kehastatud õpilased üsnagi keerukates poosides liikumatult püsisid.
Kuid ägedate tehniliste nüansside kõrval (ka kunstnikutöö oli minu meelest igati äge) loodan ma väga, et vanemad leiavad aega oma teismeliste lastega seda vaatama minna, sest põhilisim sõnum, mis mulle sealt kõlama jäi, oli see, et täiskasvanud ei tohiks liiga täis kasvada. Sest tegelikult on nende sees kõigi vastutuste ja kohustuste kõrval ikka ja alati olemas see väike laps, kellele meeldib mängida ja lugeda muinasjutte. Aga täiskasvanu olemine tundub midagi väga tähtsat ja nii peidetakse see laps ära. Ja unustatakse muinasjutud, unustatakse unistamine. Kirjutasin oma kavalehele pimedas teatrisaalis lavalt kuuldud lause: "Ei tohi unustada unistada. See on kõige suurem varandus, mis meil on."
Täiskasvanuile on selle kõige omamoodi sümboliks kuldne troon tammikus, millest räägib võõrkeelte õpetaja lastele neile arusaamatus keeles (see koht oli ka nii äge – paljud täiskasvanud peaksid oma keerulist kõnet lastega pruukides mõtlema, et lapsed ei mõista neid – nad pole televiisorid, millel on subtiitrid all:)), mille ümber toimus kogu kuu peale kippumise tegevus ning mille vana õpetaja omal ajal oli ka õpetajate toa seina peale joonistanud ning mis paljastub särava punktina etenduse lõpusekundiks.
Ka peaks etendus olema kohustuslik kooliõpetajaile. Paraku on nii, nagu jäi meelde etendusest kõlanud lause: "Lastel on koolis igav, sest me oleme end liiga täis kasvatanud." Ehk muutub ka kool senises loovamaks ja põnevamaks. Paljuski ta seda muidugi juba ka on, näen enda laste pealt.
Minule muidugi meeldis väga ka muusikaline kujundus – et etenduses olid kasutuses needsamad vanad head Peeter Volkonski viisistatud ja Dagmar Normeti kirjutatud laulud, mis minu ealistel on ilmselt osaliselt peaski. Minul vähemalt küll, tänu Kosmikute mõne aasta eest ilmunud plaadile. Ja neid laule esitasid Estraadiraadio ühes Miina Härma segakoori lauljatega – Estraadiraadio on ka bänd, mis mulle vägagi meeldib. Ühesõnaga – kõrvu teatrielamusega kippus vahepeal ka jalg tatsuma ja ümin tikkus suule.
Ja meie pere puhul muidugi ei saa olla etendusele suuremat kiitust, kui murdeealise piiga: täitsa normaalne. See tähendab, et paremaid asju on maailmas vähe olemas :)

Jõulud-jõulud-jõulud!

Jõuludeni on veel veidi aega, kuid minul on tunne, nagu nad oleksid käes. Iga päev toob midagi head :)
Üleeile sain ma Kullakeste Jõulupakivahetuse kaudu paki. Lihtsalt keset päeva helises uksekell ja üks naine teatas, et tal on Siljale pakk edasi anda.
Aga milline pakk see oli!
Ainuüksi selle välimus pani ahhetama :)



Ja sisu oli ka ülimegaäge!



Minu lemmik on mõistagi langenud ingel Mary koos tema langemise looga (kas peaks selle ka siia kirja panema?) ja taskusse peidetud raha juurdenõidumise õpetusega :) Kaunistatud purgiga teele pandud kaneel kulub meil marjaks ära ja ingverist teeme ka ilmtingimata midagi head. Vast isegi proovime neid retsepte, mis pakki kaasa olid pandud. Ning piparkoogid on juba otsas :) (nagu näha pildilt - pildi tegemise ajaks oli neid juba ohtralt vähenenud...) Ja Sigridile oli pakis sir B.F.Punni poolt soovilinnuke, mille tiivataskust leidsime kõrvarõngad. Kogu see kraam oli enne punase sisse pakkimist pandud jõulupaberiga kaunistatud karpi.

Suur-suur aitäh, Della! See pakk oli nii armas, et veel praegugi muhelen sellele mõeldes ja ingel Mary on kodus aukohal. Kui hästi läheb, võib teda juba laupäevases ajalehes kohata tegelikult :) Ja tikitud kaardikest võibolla ka:)
Veelkord, suur-suur aitäh! Ja Sigridi poolt ka!

Mina viisin täna paki Bettyle töö juurde. Betty oli üllatunud, loodetavasti jäi rahule ka :)

Ja mis kõige lahedam - ma pean kohe siia kirja panema - täna võitsin ma suusareisi! Ja kuna kamp sõpru oli suusatama minemas, mina rahalistel kaalutlustel mitte, siis nüüd ma saan ikkagi minna ja mida minut edasi, seda rohkem elevil ma olen. Mulle nii meeldib jõuluaeg!!!

Pildid on veidi kehvad, kuid parem, kui päris ilma:)

Proua doktor

Homsest saab meil majas olema üks doktor.
Naljakas, et minul ei tohiks ju mingit ärevust olla.
Aga juba eilsest tegelikult on, päris suur.
Ehk on asi keeletoimetamises :)
Aga jah.
Tähtis asi ikka.

Hingede aja ilusad sõnad

Laupäeva esimestel öötundidel oli südamlik taaskohtumine juba veidi ülemeelikuks ja ülevoolavaks muutunud sõpradega. Aga ma ei tea, mis vingerpussi need tähed mängisid, igatahes pole ma ammu kuulnud nii palju häid sõnu kui siis. Ja sünnipäev polnud üldse minul :D

Igatahes olen ma rahul, et mind nähakse armsa ja elusa inimesena. (Pisinüanssidesse ei lasku ;))

Ja täna ütles üks armas endine kolleeg üht mu lugu kommenteerides: "Sa ei tee suuri sõnu ja retoorikat, sa... lihtsalt ütled. Nagu naabritüdruk, kes valutab südant kassipoja haige käpa pärast."

Loomulikult poetasin väikese heldimuspisara.

Vanadus vist :D

Elevus

Läbi nädala on saatnud mind suur elevus.
Täna sain ühe toreda ajakirjandusauhinna.
Neljapäeval saan elus esimest korda koos lastega Heureka keskusesse ning õhtul lendan otse Brüsselisse. Ühele konverentsile.
Elu on põnev.

Raamatujahi soojus

Täna oli vaja paari konkreetset raamatut.
Lutsu raamatukogus läks süda soojaks, sest käsitööraamatute riiuli kõrvale oli pandud korv lõngadega ja vardad. Soovitusega muster kohe järgi proovida.
Ning üle Rahva raamatu kõlasid sellised mahedad rumbahelid, et tahtmine tantsida on senini sees.

Sügise võlumaa

Õues möllab sügistorm, enamus inimesi putkab selliste ilmadega tuppa peitu. Mina aga vedasin teist aastat järjest just ühel külmal õhtul oma lapsed lodjale, et kuulda tarkusi taevatähtedest ja teha tiir öisel jõel. Eile liitusid meiega I ja H ka.
Ja kuigi aeg-ajalt sadas vihma ja vahepeal midagi jäisematki, vahepeal oli tuul nii kibe, et põsed hakkasid lausa valutama, nägime üksikutest pilveaukudest ka mõndasid tähti (näiteks Kassiopeiat) ja vähemalt mina tundsin, et elu on ikka üks pagana mõnus asi. Ning kaugelt pärast südaööd joodud tass kuuma teed soojendas ihuliikmed üles ja uni oli nii hea, nii hea.
Ning täna õhtul lõpeb navigatsioonihooaeg. Lemmikbändide kontserdiga - seega, kampsun selga ja sügistuulte kätte!

Aga heast fotoaparaadist tunnen ühe rohkem puudust. Tuleks see vikingloto võit ometi...