Suur käsitööpäev

Täna õpetasin ühele suuremale lasteseltskonnale veidi meisterdamist.
Nii suuremad kui väiksemate poiste-tüdrukutega võtsime ette seepide viltimise. Lahe on see, et just poisid tundusid villa ümber seebi kerimises ja selle viltimises oluliselt osavamad olema. Ja selgeks sai ka see, et seebi viltimine on igas vanuses (ka viie aastane põnn sai hakkama) igati mõnus tegevus - see rahustab, arendab kätetööd, selle abil saab õpetada värvide kokkusobitamist ja kannatlikkust, mis teadupoolest ju inimest kaunistab. Ja ka üksteise kõrval töötamist, sest meil oli täna ruumi nii vähe, et hulgakesti tuli ühe väikese kausi taga istuda ja kuidas sa seal siis askeldad nii, et kaaslased märjaks ja seebiseks ei saaks :)
Meil kohati said, kuid siis saime omakorda harjutada veel toa pesemist - selgus, et on terve hulk lapsi, kes pole eales oma kodus toapõrandat pesnud. Ja mopiga tegid nad seda ülimeelsasti, isegi järjekord tekkis.

Ma pean ütlema, et 21 lapsele korraga pole ma varem eales ühtegi asja õpetanud. Aga ma sain hakkama! Mis siis, et nahk oli vahepeal seljas ikka jubedalt märg, kausitäie vett (leidsin hiljem üles) ja tassi kohvi (jäigi kadunuks) kaotasin ära.

Nobedamate tüdrukutega võtsime ette veel ka varem valmistehtud fimopärlitest kaelakeede tegemise - tuli leida üksteisega sobivad pärlid, panna need omavahel sobima ning lisaks leida neile veel ka sobiv kee. Ja vat see tegevus oli tõeline pähkel ja nõudis tõelisi läbirääkimisoskusi, sest väikestes tüdrukutes ilmnes kaks olulist poolt. Esiteks - kui on kuskil saadaval pärlid, tuleb neid haarata pihutäite kaupa põhimõttel mida rohkem seda uhkem (isegi mustlased ilmselt kahvatunuks selle pildi kõrval). Ja teiseks - on üks teatav iga, kus värvidest rääkides hakkab igast väikese tirtsu nahapoorist välja voolama sõna roosa.
Ühesõnaga, jällegi kiire värvi ja rütmiõpetus ja kokkuvõtteks said kokku päris kenad keed, nuriseda oleks võinud ainult ühe osas, kuid hilisteismeline tütarlaps oli kindlalt veendunud, et valminu oli ilusaim kee maailmas.
Nendest kahjuks siia pilte üles panna ei saa, sest pildistasime neid vaid laste kaelas. Kui kunagi need pannakse näiteks ühingu kodukale, siis lingin, aga esialgu ma endale seda voli ei võta.

Sellist päeva võiks aga veelgi korrata, mulle täitsa meeldis. Rääkimata lastest, kes lahkusid rahulolevana ja säravail silmil.

Lapsed, täheteadus ja krokodill Gena

Nädalavahetusel võtsime lastega ette pika matka mööda Tartu tänavaid, muuhulgas külastasime ka Ahhaas jaapanlaste täheteatrit, mis oli väga kirgastav ja uhke kogemus - ikkagi 2,2 miljonit tähte korraga pea kohal!
Teel Lõunakeskusesse toimus arutelu minu kahe tupsu vahel, et mida see jaapanlaste täheteater ikka tähendab. Üks panustas tipptehnoloogiale (poiss) ja teine jaapani keelele. Tiba õigust oli mõlemal, sest ilma tipptehnoloogiata ei oleks selline etendus kõne alla tulnud. Ja enne etenduse algust nägi seinale projitseeritud arvutipildis ainult jaapani keelset teksti, samuti kõnelesid asjaosalised jaapani keeles - nende tekst tõlgiti eesti keelde.
Täna oli mul ühes kirjatöös koht, kus oleks tahtnud linnuteed kuidagi teisiti nimetada ja pakkusin, et kas tähekogum oleks õige. Küsisin nõu oma pojalt, kes vaatas mind pika pilguga ja kostis: "Emme, linnutee on galaktika ja meie ju elame selles!" Seepeale tegin oma kirjatöö täiega ringi.
:)





Ning viimasel päeval enne vaheaega oli koolis olnud krokodill Gena vaatamise tund, kus parimatele vaatajatele anti auhindu. Minu lapsed seda ei saanud, sest see tund oli nende jaoks ütlemata igav. Nad on lihtsalt ema pealekäimisel pidanud seda multikat kodus korduvalt ja korduvalt vaatama. Sigrid kostis lausa, et tal tikkus terve tunni uni peale. "Ja iga kord, kui mul silmad kinni vajusid, nägin unes ekraanil jooksvat pilti, sest see on mul ju peas," kostis ta. :)
Õpetajale nad ei julgenud seda ütlema hakata.
Aga Gena ja Potsataja fännid on nad küll, sest viimasel ajal rõõmustavad nad ainult nende üllatusmunade üle, kus just Gena ja Potsataja kujud sees. Kui need vahepeal otsa lõppesid, kahtlustasid nad mu sõbrannade karvast vandenõu kätt. Aga õnneks majanduskriis pole Genale ja Potsatajale veel liiga teinud ja üllatusmunad on taas müügil. Kiirustage, seltsimehed unetud!

Planetaariumi tähistaevast tegi pilti Aldo Luud, teine
Pilt on pärit siit.

Märgid kevadest

Tegin kevadest karbi. See läks seekord küll pakivahetuse projekti raames kingituseks Kuduvale Koeraomanikule, kuid ma plaanin mõne kevadehetke veel karpiks teha. Mulle endale ka meeldib see, ausalt :)

Aga kevadele viitavad kindlasti ka märjad jalad ja vesised lumepallid, sädistavad linnud ja põues pakitsev igatsus. Ehk, nagu ütles eile üks mu ammune lähedalseisev hing: sa oled ikka üks lüürik.

Noh. Ju siis :)

Eelmisest nädalast, leebelt

See maailm mis elab sinus
mis sinuga ühes loodi
on sama vana kui sina
ja veidi su enda moodi...
/Jaan Kaplinski/


Ma ei mõtle enam intrigantidele, vassijatele, teistele halvasti ütlejatele ja pooliku tõe rääkijatele. Nüüd ma tean, kellega ma kolleegide seast julgen suhelda ja kellega mitte. Paraku on parim variant: mida vähem, seda parem. Aga õnneks ma tean, et minu ümber on ka töises ringis imelisi inimesi. Kellega asju arutada, kellelt nõu küsida ja vahel ka pahameel ära rääkida. Kellega pärast tööd kuskile maanduda, üks õlu võtta ja kasvõi lihtsalt vait olla.
Ja sellest veel parem on, et mul on sõpru, kellega ilma igasuguste tagamõtete ja tingimusteta öösel ühte Tartu urkana tuntud paika sattuda, tantsida, ehk näitemängugi teha ja siis mõnel majanurgal sõbralikult lahku minna ja järgmisel päeval väsinuna oma pisikeses südames pesitsevat õnne edasi tunda.

P.S. Nädala jooksul mõtlesin siia teha vihast nõretavaid sissekandeid. Aga siis loobusin. Naised on vahel kohutavalt nõmedad. Ja ma ei tahaks nii nõme olla :) - kuigi eks minulgi ole omad tahumata küljed.

Mrs. Beetoni nimelised randmesoojendajad

Ohh, mõnulen siin oma uute käesoojendajatega :)
Valmistan ette homset pisikest sotsiaaltöölist ettekannet. Ja kiikan ühe silmaga televusserit. Ja keedan riisi ja mune, plaanin varahommikust pirukategu.
Ma olen tänasest päevast nii väsinud, õigupoolest selle emotsioonidest, kuid sellest ma kirjutan vast homme. Sest tegelikult on meie kõigi elu hernes. Kui me vaid oskaksime ta veerema lükata.

Naistepäevaüllatus Victoria-aegsele leedile

Foorumis
antud vihje peale läksin täna postkontorisse pakki nõudma. Sealsed töötajad olid üllatunud, et mu pakk seal on, sest pärast viimatisi ümberkorraldusi peaksin ma kuuluma nagu kesklinna piirkonda. Reaalsuses olen pakkide järel käinud täpselt pooleks - kord Karlovas, kord kesklinnas.
Igatahes paki sain oma õhetavate palgede kiuste kätte ja see oli päris koguka kasti sees :) Korraks tekkis isegi tunne, et kas jaksan selle koos oma toidukotiga koju vedada. Aga jaksasin, isegi ei kukkunud, kuigi tänane ilm teadupoolest ju kõik tartlased traumapunkti ajas.
Kodus ma mõistagi end kaua taltsutada ei suutnud ja hakkasin kohe pakki lahti harutama. Õnneks olid lapsed koolis ja sain seda ise rahulikult teha :)
Ja oi mis ma sealt tsellofaani alt kõik leidsin :), üks vaimustusohe järgnes teisele!
Kõigepealt hakkas näppu suur päikeseline kruus - täpselt praeguseks ajaks loodud, mil ma ühe suure tassi kuuma teed teise järel endale sisse kallan. Siis leidsin sealt teepurgi - Red Sunseti nimelist teed ma polegi veel proovinud. Selle nimi võiks aga aimata lasta, et see mulle meeldib :)
Siis leidsin tahvli maitsvat šokolaadi (poole pistsin kohe üksi pintslisse) ja dinosaurusemuna, mis nõuab veidi kannatust, et dinosaurus ikka kasvaks. Aga kuna selliseid isendeid on meie majas varemgi nähtud, ei ehmunud ma - see muna tõi hoopis palju rõõmu minu lastele, kelle silmad koheselt hõõguma pistsid. Ja draakonitega (mu meelest on need dinosaurustega üsna sarnased loomad) ümberkäimise õpetuse sain ma hiljaaegu ju ka :)
Ja siis oli pakis üks pruun karp ja Ikebana raamat. Ma pean tunnistama, et ma olen seda teost poes isegi sirvinud, kuid ikka olen jätnud ostmata... Ja nüüd on see mul olemas! Kindlalt järgneb mu kodus nüüd lilleseadeline aastaring :)
Ning hõbenööriga kinni seotud pruuni karbi seest imeilusad randmesoojendajad, mille peale õhtul ka tütre silmad põlema läksid.





Ja randmesoojendajate alla oli peidetud kiri: Kaunist naistepäeva tõelisele Victoria-aegsele leedile - soovivad Mrs. Beetoni nimelised randmesoojendajad ja Ussicke :) Lisaks ka kirjeldus Mrs. Beetoni tähtsusest ajaloos :)

See pakk oli nii minumoodi pakk, et seekord ma ei oska sellest isegi ühtegi lemmikut välja tuua :) Kõik on nii ülilahedad asjad ja nii armsad, et kohe sõnu ei jätku. Pigem nüüd tekib mure, et kas minu pakk ikka jõuab kohale ja kas see saajale ikka meeldib... Aga loodetavasti pole enam kaua põdeda. Ja sellist mõnusa pakiga, nagu mina seda sain, on põdemine mitu korda muidugi kergem :)

Suur-suur aitäh, Sulle, Ussicke! Nii suur aitäh, mille jaoks pole isegi suurust ja tähemärke olemas :)!!!

Ja mõnele kõrvalseisjale, et kes see Victoria-aegne leedi on: naiseliku naise võrdkuju, kelle elus on kaunilt kujundatud tasakaalus pitsid, lilled, kübarad, tikandid ja kõik absoluutselt naiselikud pisiasjad.

;)

Täiendus
Ussicke on oma paki sündimist blogis nii lahedalt kirjeldanud, et pean seda kohe ka siin tsiteerima:

"Tegin loosi tahtel paki Siljale, kes ankeedi järgi oli midagi "lüürilise nümfi" ja "Victoria-aegse leedi" vahepealset. Õnneks on Silja suhteliselt usin blogija ja foorumis kribib ka üsna sageli, nii et infot jätkus piisavalt. Paraku liiga piisavalt - selgus, et pr Lüüriline Nümf ostab endale sageli luuleraamatuid, nii et mõnd sellist kinkides oleks üsna suur risk, et tal on see juba olemas. Hmm... Seedisin mis ma seedisin, aga lõpuks sai kokku sihuke pakk: Sisuks: Mrs Beetoni nimelised randmesoojendajad (Victoria-aegne etiketiguru), oma tõlgitud raamat ikebanakunsti teemal, šokolaad raamatu kõrvale krõbistamiseks, Red Sunset tee paabulinnuga tassist joomiseks (tass seest valge, et tee värv hästi välja paistaks) ja üks pesuehtne draakonimuna, et tõeline printsess ei peaks päevagi ilma isikliku loheta elama."

Tee, film ja ööhakk

Mis sobib ühte küllaltki päikeselist nädalalõppu, mis paraku küll lõpeb valutava kurgu ja kehva enesetundega?

Tegelikult ma mõtlesin vahepeal välja, kust see nüüd siis tuli. Nimelt ikka see kevad. Siis tõmbad ju sooja päikese käes jopelukku rohkem lahti ja salli ei pane korralikult kaela ja üldse... Vana inimene juba, aga ei ole õppinud... Sest kevadetunde vastu ju ei saa:) - see paneb tegutsema omasoodu.

Aga kell saab kohe südaöö, lapsed magavad ja majal on silmad unised. Mina tegin endale suure tassi teed, panin sinna mett sisse ning telekasse jooksma "Love Actually" mida eile mõistagi polnud aega vaadata. Kevad oli ju õues ja päike ka.

Ma tean küll, et tõbised peaksid magama ja mitte mõtlema homsetele kohtumistele ja üldse, sest tervis tuleb just nii paremini, kuid kuidas ma siis magan, kui peas on mitmed mõtted ja homme saab alguse ka üks paar kuud kestev üritus, kus minu vastutusalas on ma-ei-teaveel mitu eelteismelist last, kellega maailmaasju veidi selgeks rääkida...