Vaikus enne tormi?

Ilmateated lubasid tänaseks (pühapäevaks) tuult, tormi ja lumesadu. Omal kombel ma isegi rõõmustasin selle üle, sest me elame ju ikkagi ühel Põhjamaadest. Ja mulle meeldivad talvised lumeilmad.
Aga - täna säras päike taevas rõõmsalt ja oli teistmoodi ideaalne talveilm. Kui veel lund ka olnuks. Tuult ja tuisku ei paistnud aga kuskilt, ka pool tundi tagasi valitses pea tuuletus. Vähemalt Karlovas ja Tammelinnas.
On´s see kõik vaikus enne tormi?

Nostalgia

Täna sooritasin uue aasta esimese suurema ostu. Ostsin uue juukselõikusmasina, sest vana oli meid pea 10 aastat truult teeninud, kuid nüüd keeldus see mõistlikult juukseid lõikamast.
Uuega läks pojale soengu tegemine aga nagu valatult.
Ühtlasi meenus meile mõlemale, et kui ta oli väike, siis kehastus ta pärast igat juukselõikust ümber siiliks. Ja käis kõigile tork-tork tegemas.
Lapsed kasvavad ruttu.

Pakane

Mulle meeldib, et kraadiklaas on eile õhtust saati lakkamatult näidanud 13 külmakraadi. Mulle meeldib isegi mütsi selle pakasega kanda - hakkan vist vanaks jääma.
Mulle meeldivad jõuluajast linnatänavaile jäänud tuled, mis külma käes kiirgavad erilist valgust. Mulle meeldib, et lubatakse lund.
Ja juba järgmisel nädalal on Tartus lootust nautida nii suusa- kui uisurõõme (vihje: lugege esmaspäevast ajalehte).
See ei saa ju olla midagi muud, kui ainult meeldiv!
Kuigi mu tervis paneb asja veidi teisiti hindama - täna sain asjatundlike inimestega rääkides aru, et ühe hea spetsialisti juurde pääsemiseks pean kasutama keerulisi tutvuste teid. Esimest korda elus. Sest oma seljahädaga ei saa ma lihtsalt niisama edasi elada ja valuvaigiste toel tööl käia. Aga just seda perearst täna lihtsalt soovitas. Peab ju olema ka valuvaigistiväliseid lahendusi.
Seega - suusamäele ma tänavu targu ei roni. Aga mõned tiirud Tähtveres tahaks ometi teha. Ja uisutada ka. Nõrkemiseni.

Mida teha lärmakate kolleegidega?

Töötan kontoris, kus juba töö iseloomust lähtuvalt on olukord kohati liigagi lärmakas ja enda töö tegemiseks vajalik ümbritsevast väljalülitamisoskus on vägagi oluline ja vajalik.
Ja kannatliku ja rahumeelse inimesena oskan ma seda täielikult ning talun ka päris palju.
Täna läks aga kops üle maksa. Kui teisel pool lauda visati korda viis telefonitoru kogu meherammu appi võttes hargile ja röögiti sealjuures koletuma häälega.
Minu tavapärane leebe kolleegi tänavale jalutama suunamine siinkohal ei töötand. Ja samaga ma ka vastata ei saa, sest mu hääl ei kanna seda ealeski välja.
Mida peaks sellistes olukordades tegema?

Kurbus

Täna autoga sõites meenus mulle asi, mis mind aasta viimasel päeval väga kurvaks tegi. Ja vihaseks. Ja mõlemat korraga.
Nimelt oli keegi tainapea otsustanud, et tal on meie auto ratastelt ilukilpe vaja. Ja võtnud need, kõik neli loomulikult korraga, et oleks kena komplekt.
Ja kui ma selle avastasin, tundsin ma tegelikkuses, et ma olen väga abitu. Ja ei tea, kuidas sellistes olukordades käituda. Ka politsei ei leia neid ilukilpe ju ilmapeal üles.
Käisin juba poes vaatamas, palju uued maksavad.

364 päeva aasta lõpuni ehk 2007 sai äkki otsa

Head uut aastat, armsad sõbrad!
Nii see aasta läkski, viimastel päevadel ei jõudnud enam postitusi lisada. Rääkimata aasta esimesest päevast - 2008. aasta saabus vägagi meeldivas seltskonnas ja nii suutsin ma aasta esimesed seitse tundi vapralt üleval olla, külalisi võõrustada, ohjeldamatult rääkida (seda muidugi vist isegi liiga palju, tundub tagantjärgi :)) ja DJ-ks kehastuda.
Ühesõnaga, oli lõbus, nagu sellel ajal ikka olema peab.
Ja üks suur erinevus võrreldes varasemate aastatega oli ka - meil oli oma tulevärk tänu Tiidule. Mis mulle, vanale pabistajale, tähendas muidugi ohjeldamatut hirmu, et ega miski asi vales kohas lahti ei lähe (minu elutoas näiteks :) - mul pole kunagi varem olnud OMA kodus niipalju lõhkeainet), kuid Tiidule endale hullu askeldamist.
Aga lastel oli kohe täiega põnev.
Ja tore oli see, et laulda sai. Nii ETV "Klaver põõsas" saate järgi (kuigi ma ikka ei saa aru, miks peab sellisele laulule nagu "Õllepruulija" teksti alla jooksma panema :)) ja Huko juhatatud "Ma lätsi läbi Tsergo küla" viisil.
Ehk on see kõik lootus, et uus aasta tuleb parem, kui varasemad.
Vähemalt ei ole ma seda lootmast sinisilmselt väsinud, kuigi möödunud aasta hõõrus mu roosasid prille ikka oluliselt tumedamaks küll. Aga sellest kõigest kunagi edaspidi.

Kolm päeva aasta lõpuni: tormakas päev

Aasta lõpuni on veel kolm päeva, äsja möödunu kulges tormakalt.
Ärkasime koos Siimuga hilja, kuigi plaanisin varasemat äratust. Nagu ikka viimastel päevadel :)
Aga arsti juurde jõudsime õigeaegselt ja veetsime seal ligi kaks tundi - ukse taga järjekorras, vereproovi andes, röntgenijärjekorras, selle vastust oodates ja taas perearsti juurde pääsu oodates. Õnneks on pealtnäha lapsega asjad paremad, hoolimata püsivast pisikesest palavikust soovitas arst teha õues rahulikke jalutuskäike. Ja see meile ju ometi sobis - haarasime kohe härjal sarvist.
Esimene jalutuskäik viis meid Juku mänguasjakeskusesse, siis mängisime kahte kohta päkapikku, siis ostsime kampsunilõnga (sest hommikul selgus, et pojal pole ühtegi kampsunit enam selga panna ja ta arvas, et ema võiks selle talle kududa) ja siis istusime oma viimase ajal lemmikkohvikus kaubamaja II korrusel. Proovisin seal täna mojito-jäätisekokteili ja julgen seda soovitada ka teistele - selline mõnus piparmünt hõõgus pärast veel tükk aega suus :)
Kõikide käikude vahepeal kohtasime veel hulgaliselt minu tuttavaid, kelledest mõnedega oleks tahtnud kohe pikemalt rääkida. Näiteks armsa kursaõde K-ga, kellel, nagu selgus, on juba kolm last. Ja ta naudibki täiega vanemate juures elamist ja oma laste kasvatamist ja muid muresid ei olegi.
Ja mina jõudsin õhtul veel läbi hüpata I. juurest, kus veeta üks lahe tüdrukute olemine snäkkide ja sampusega.
Ja vähem kui tunni pärast naaseb ka ülejäänud pere pealinnast.