Sügiseks sünkrooni

Kui terve pikk suvi on olnud selja taga harjutamiseks, on võimalik sügiseks kõik joonde saada :). Vähemalt nii on neil partidel Väikesel-Emajõel Pikasillas.

Ja need värvid ja lodjasõit Võrtsjärve lõunaosas... Oli tore reede!

Rõõm rajal olemisest

Üle mitme päeva julgesin täna märkmikusse vaadata.

Nimelt on asi selles, et meie pisikesest meeskonnast lahkus uutele väljakutsetele vastu üks inimene. Ning kui meeskond koosneb kolmest inimesest, on ühe lahkumine päris ... keeruline.
Nii ma olen nädal aega töötanud ja töötanud ning täna märkmikust nädalaks planeeritud tegevuste nimekirja üle vaadates sain tõdeda rõõmuga: kõik on tehtud.

Aga kindel on muidugi ka see, et üle paari nädala sellises tempos vastu ei pea. Mingi kuri sügistõbi on ennast juba veidi ilmutanud, senine võitlus õhtuse piirituseteega on olnud edukas.

Loodame igatahes parimat.

Igatsusest

Naljakas, et mõnede inimestega kohe on isemoodi suhe, et kui neid pole tükk aega näinud, on igatsus nii-suur-nii-suur, et sa peaaegu näed või tunned neid...

Näiteks nägin täna tänaval ühte väga omapärase kleidiga noort inimest ja peaaegu kuulsin kõrvus armsa K. häält: "It´s soooo eighties...!" :)

Ning hommikul telekat vaadates tekkis äkki tunne, justkui tunneksin ühe armsa inimese põske oma sõrmede all.

Oh seda naise tundlikku meelt küll.

Ma vaatan...

"Ma vaatan kõigi nende inimeste ja asjade peale - ja ma unustan ennast vaatama. Loodus on huvitav asi; talle nagu ei läheks see üldse korda, mida meie temast arvame.
Kui vihma sajab, sajab ta kõigi peale, sajab kurja inimese ja hea inimese peale, anderikka inimese ja teistsuguse inimese peale.
Päike paistab kõigi inimeste peale, pimedate ja nägijate peale. Ja meie mõtted ei loe midagi, kui välku lööb - ei loe välgule.

Ma vaatan kõigi nende asjade ja inimeste peale ja mulle näib, et see kõik on nii puhas ja süütu, et tundub, nagu oleks see lapsepõlves. See kõik on juba nagu olnud; muidugi - praegu ei ole minul lapsepõlv, aga kellelegi on see lapsepõlv. Keegi on praegu laps.

Mina olen Eestis esimest korda. Ma olen siin 1948. aastast. Igal hommikul avan silmad ja ma võin öelda: "Milline imeline maa!""

/Juhan Viiding/

Kaheksas...

... koolisügis algas mul täna koos minu armsate lastega. Ärevust selle aja peale nagu enam pole, kuigi eelolevale keemiale ja füüsikale mõtlemine võtab veidi kõhedaks küll. Kuid eks tarkused peavadki tulema niiviisi tasahilju...

Lahe on see, et kaheksandas klassis on ka esimesel septembril lastel omad tegemised. Muidugi sõime kodus torti, kuid enne seda käidi klassikaaslastega pitsat söömas ja jalkat mängimas ja... Ja muidugi enne kooli helistasid poisid omavahel, et enne aktust kokku saada. Et kui koos minna, lill näpus, siis pole nii mark... Ja läksidki kõik lilledega. Äge!

Aga ühesõnaga - mu lapsed on juba täitsa suured inimesed. Sellega tuleb üha rohkem harjuda.

Raadi tähistaevas

Tore, et elu pakub ikka ja jälle võimalusi uuteks asjadeks... Täna sattusin tänu pojale kuskile tont-teab-kuhu ehk Raadi lennuväljale, kus ma polnud oma elus varem käinud.
Kuigi tegu ei ole kõige kaunima paigaga, võib käigu kiituseks nimetada, et nii ilusat tähistaevast pole ma ammu näinud.
Loodetavasti on olukord sama, kui järgmisel korral sinna satun.

Suveraamatutest

Sellel suvel oli mul raamatute lugemisega kehvad lood.

Lugesin mõned kohustuslikud erialased asjad, kuid ilukirjandus pakkus valdavalt vaid pettumust. Ja nii ei tahtnudki kohe uuega alustada... sest muusika ja teater kõnetasid mind oluliselt rohkem.

Kuid - augusti keskpaigas võtsin taas julguse kokku ning alustasin riiulile jõudnud Rosie Alisoni "Mõte sinust".

See raamat tegi tasa kõik eelmised pettumused ning haaras mind kohe esimesest reast. Veelgi enam, esimene lõik oli nii mõjus, et lugesin seda korduvalt ja korduvalt...

Read, mis mind puudutasid ja minu hingepõhja ladestunud asju välja kaevasid, kõlasid nii:

"On kummaline, et kõigist neist inimestest, keda me elu jooksul kohtame, leiame end äkki ainult ühe võimusest. Kord tema nägu näinud, seab end sisse kestev, talumatu, igas närvilõpmes kiirgav südamevalu, millele keegi pole välja suutnud mõelda ravi. Kogu selle maailma imepärasus võtab kuju ainult ühes inimeses ja seejärel ei ole enam mingit tagasiteed. Sedasorti armastus ei saa otsa, vähemalt mitte enne surma."

See kõik on pagana õige.

Ja raamat ise oli hea. Kohati ootamatu. Aga ilus.

Küllap raamatutega on mul nüüd nagu etendustega, et loed ja näed ning heade asjade vahele peab tulema ka mõni tõrvatilk. Et oskaks tulevat hääd rohkem nautida.